/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2022/11/06/14944786t1hd959.jpg)
- Kriisivalmiduses puudub seni ühiskonnaülene rolliselgus, seda hoolimata rohketest kriisikogemustest
- 30 aasta pikkuse töövõla kustutamiseks administraatorihoiakust ei piisa, vajame tempomuutust
- Praegu puudub ülevaade korteriühistute kriisivalmidusest, vaja oleks toetusmeetmeid ühistutele
Eesti valitsus tegi ajaloolise otsuse ja eraldas esimest korda arvestataval hulgal raha elanikkonnakaitse arendamiseks. Rahastamisotsus on aga ainult pool lahendamist vajavast võrrandist. Teine pool on praegusega võrreldes märksa suurem eesmärgi- ja rolliselgus elanikkonnakaitses, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Teise maailmasõja hakul läkitas Ameerika Ühendriikide valitsus Natsi-Saksamaa õhu- ja gaasirünnakute ähvarduste tõttu pidevas hirmus elavasse Londonisse oma uurimismeeskonnad, et aru saada, kas ja kuidas valmistada sarnasteks ohuolukordadeks ette Ameerika elanikkonda.
Teise maailmasõja algusaja Ühendriigid olid mõnevõrra sarnases olukorras, kus Eesti on praegu: elanikkonnakaitseks ette ei valmistutud, sest ennenägematult verist Esimest maailmasõda peeti sõjaks, mis «lõpetab kõik sõjad». Aga sõda naasis ja levis peagi Mandri-Euroopast Suurbritanniasse. Ühendriikide valitsus pidi otsustama, kas ja mil määral oma elanikkonnakaitset tõhustada olukorras, kus puudub selge ohuhinnang.
Washington oli sõja alguses isolatsionalismikursil ning sõja kandumist Ameerikasse peeti ebatõenäoliseks (see mõistagi muutus pärast Pearl Harbori ründamist 7. detsembril 1941). Ometi otsustati Londoni eeskujul käivitada massiline elanikkonnakaitsekampaania. See ei puudutanud ainult valdkonna reklaami ja infopäevade korraldamist. Ühendkuningriigi eeskujul värvati Ühendriikides vabatahtlikke kogukondadest, kelle esindajad omandasid vajalikud teadmised ja levitasid neid oma võrgustikes. Tehti erakorralisi kiireloomulisi ettevalmistusi varjumiseks, koostati konkreetsed plaanid, mis viidi värvatud vabatahtlike kaudu elanikkonnani. Jagati välja tsiviilkaitse varustust.
/nginx/o/2022/11/06/14944162t1h799f.jpg)
Matthew Dallek kirjeldab Ameerika elanikkonnakaitse ajaloost kõnelevas raamatus «Defenseless Under the Night: The Roosevelt Years and the Origins of the Homeland Security» («Öö varjus kaitseta: Roosevelti aastad ja sisejulgeoleku algus», Oxford University Press, 2016), kuidas Ühendriikide esileedi Eleanor Roosevelt ja New Yorgi linnapea Fiorello H. LaGuardia värbasid kogukondade seast vabatahtlikke, kes aitaksid kogukondadel end hädaolukordades ise aidata. Elanikkonnakaitsel olid selged ja prominentsed liidrid ning selged sõnumid.
Demokraadist presidendiproua ja vabariiklasest linnapea liit lagunes mõne aja pärast, sest LaGuardia nägi elanikkonnakaitse teemat seotuna kitsalt sõjaliste vajadustega. Roosevelt aga pidas seda millegi laiema sümptomiks: kas ja kuivõrd riik hoolib oma elanikest ning kas riik seisab kriisi ajal piisavalt oma elanike eest ja asub n-ö näoga oma elanike poole.
Korteriühistud vajavad abi ja innustust
Postimees küsis päästeametilt, Eesti Korteriühistute Liidult ja suurematelt omavalitsustelt, kuivõrd on elanikule kõige lähemal seisvate MTÜ-de – korteriühistute – kaasatusega elanikkonnakaitsesse. Vastused ei ole julgustavad. Ei riigil ega kohalikel omavalitsustel ole ülevaadet, milline on korteriühistute varustuskindlus (generaatorite olemasolu, veetagavara), keldrite kasutatavus varjumiseks õhuohu korral (need on vaja varustada veega, magamismattide ja tualettidega, sest õhuohu korral huvitab inimesi eelkõige turvalise ööbimise võimalus) jms. Korteriühistute suurfoorumil 7. oktoobril jagas päästeamet infot elanikkonnakaitse teemadel, aga senini puuduvad toetusmeetmed, mis innustaks korterelamuid haldavaid ühistuid hankima generaatoreid või keldreid vajalikuga sisustama.
/nginx/o/2022/11/06/14944161t1h3697.jpg)
Eraldi küsimus on massilise evakuatsiooni läbiviimine: näiteks kui on vaja korraga evakueerida terve Narva linn, siis ei piisa evakuatsiooniotsuse kortermaja elanikeni viimiseks ja nende veenmiseks politsei- ega päästeametnikest, kes samal ajal tegelevad tõenäoliselt juba muude intsidentide ohjamisega. Ka on sarnaselt päästetöödega elanikkonnakaitse operatsioonil vaja kohapealset inimest, kes annaks ametivõimudele teavet selle kohta, paljud nende korterelamute elanikest vajavad evakueerimiseks abi. Selleks on vaja üles ehitada vabatahtlike võrgustik (linnaosaseltsid, korteriühistud, muud MTÜ-d), kes on ette informeeritud ja kes oskavad vastata elanike küsimustele ka olukorras, kus elektrit enam pole, sideühendused maas ning ka internetiühendus puudub.
/nginx/o/2022/11/06/14944159t1h9db3.jpg)
27. septembril Tallinnas Kultuurikatlas toimunud riigikaitse konverentsil sai kuulata ka elanikkonnakaitse arutelu, milles osalesid riigisekretär, päästeamet, Naiskodukaitse ja küberkaitsespetsialist. Naiskodukaitse tõi välja, et elanikkonnakaitse vabatahtlikud on koondunud peamiselt nende organisatsiooni, ent vabatahtlike potentsiaali ei kasutata piisavalt ning pigem soovib siseministeerium luua konkureerivaid vabatahtlikke võrgustikke.
Ühelt poolt on see märk jõuministeeriumide valitsemisalade jätkuvast silotornistumisest ja vähesest võrgustumisvõimest: Naiskodukaitse kuulub justkui kaitseministeeriumi valitsemisalasse ning elanikkonnakaitse eest vastutav siseministeerium neid seetõttu rahaliselt ei toetagi. Naiskodukaitse on viimastel aastatel teinud vabatahtlikult ka Siseministeeriumi valitsemisala eest tööd: kriisivalmiduse äpp «Ole valmis!» on vabatahtlike algatatud ja teostatud, samuti nagu evakuatsioonitiimide loomine ja väljaõpetamine.
Naiskodukaitse kuulub justkui kaitseministeeriumi valitsemisalasse ning elanikkonnakaitse eest vastutav siseministeerium neid seetõttu rahaliselt ei toetagi.
Teisalt on tsiviilkaitse sedavõrd suur väljakutse, et siin ei piisa Naiskodukaitsest. Elanikkonnakaitse võrgustik peaks hõlmama ka teisi MTÜ-sid, eelkõige nimetatud korteriühistuid, kes peavad kriisi ajal olema valmis lahendama probleeme ja vastama küsimustele, millele kohaliku omavalitsuse, päästeameti ega politsei esindajatel pole mahti piisavalt kiiresti tegeleda.
Elanikkonnakaitse ketis on seega ohtlikud lõtkud. Korterelamute kriisikindlus ei ole pelgalt sõjaaja vajadus. Kohalik omavalitsus võib küll tagada avaliku teenuse kriisikindluse, aga ulatusliku elektrikatkestuse ajal ei saa varugeneraatorita korterelamu elanikud elukriitilist teenust kasutada. Tallinna abilinnapea Vladimir Sveti kinnitusel näitas koroonakriis selgelt, kui olulist rolli mängivad korteriühistud kriisiohje ahelas.
Rollijaotus püsib ikka kaunis hägune
Riigisekretär Taimar Peterkop tõdes kuu aja eest toimunud riigikaitse konverentsil, et kriisiohjes puudub siiani rolliselgus ning avaldas lootust, et see tekib kriiside käigus ise.
Tervikpildi puudumine paistab välja ka kohalike omavalitsuste vastustest Postimehele. Isegi kui ametnikud juba saaksid aru, kuidas plaanitakse elanikkonnakaitse erinevaid tegevusi sooritada, ei rakenda ükski plaan end ise. Elanikkonnakaitse probleem on nii elukriitiline, et selle puhul tuleb – IT-ettevõtjalt Sten Tamkivilt mõistet laenates – rakendada ametnikumentaliteedi asemel «asutaja»-mentaliteeti, näidata administraatoriannete kõrval ka liidriomadusi.
Esmalt tuleb määrata osapoolte rollid ning sõnastada nende rollide täitmisele mõõdetavad eesmärgid, ja seda ka kogukondade ning korteriühistute tasemel.
Alustuseks piisaks hea juhtimistava järgimisest: elanikkonnakaitse probleem vajab tükeldamist väiksemateks jõukohasteks osaprobleemideks, tuleb määrata osapoolte rollid ning sõnastada nende rollide täitmisele mõõdetavad eesmärgid, ja seda ka kogukondade ning korteriühistute tasemel. Hetkel pole selleski selgust, kas elanikkonnakaitse ühiskondlikku tervikut eesmärgistab ja kujundab riigikantselei, siseministeerium või päästeamet. Eesmärgistamise ja rollijaotuse selgitamise tegevus on ka pärast mitmete suurte kriiside kogemust ikka veel pooleli.
Ka riigikaitse konverentsi arutelul tõdeti, et mitmed elukriitilised teemad, mis ei nõua lisarahastust, on elementaarsel tasemel lahti planeerimata. Elanikkonnakaitse vajab tempomuutust ning selle planeerimisel tuleb pöörata näoga elaniku poole. Elanikkonnakaitse ahel peab ulatuma elanikule võimalikult lähedale tema elupaigas.