/nginx/o/2021/10/25/14165651t1h7792.jpg)
Hooldajate suur koormus on laialdane ning teravnev probleem Eesti ühiskonnas, kuid neile paremat tuge pakkudes oleks võimalik tuua tööturule juurde ligi 20 000 inimest, selgus sotsiaalministeeriumi tellimusel ning Turu-Uuringute AS-i poolt läbiviidud hoolduskoormuse uuringust.
Hooldusvajadusega inimeste arv Eestis kasvab, kusjuures lisaks elanikkonna vananemisele sagenevad tegevuspiirangud ka noorte ja keskealiste seas. Teise inimese hooldamisega tegeleb 15 protsenti vähemalt 16-aastastest Eesti elanikest.
Uuringu autorite soovitusel tuleks hooldajatoetuse määramisel ja maksmisel viia kõigis omavalitsustes sisse ühtsed põhimõtted.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul on suurenenud hooldusvajaduse tõttu jõutud ühiskonnas olukorda, kus liiga palju inimesi peab lähedase hooldusvajaduse tõttu töölt kõrvale jääma ning end hooldamisele pühendama. «Lähedase hooldamine peab eelkõige olema valik. Ligi kaks kolmandikku neist, kes täna selle rolli kanda on võtnud, sooviksid aga hoopis käia tööl, see peab saama võimalikuks läbi teenuste pakkumise abivajajale.»
Turu-Uuringute AS-i uuringujuhi Vaike Vainu sõnul tähendavad Eesti elanikkonna vananemine ja halvenevad tervisenäitajad pikaajalist hooldust vajavate inimeste osakaalu suurenemist rahvastikus ka edaspidi.
«Muuhulgas on hooldusvajadusega inimeste arv suurenenud ka nooremates vanuserühmades. Pikaajalise hoolduse süsteemi reformimine on hädavajalik, et hoolduskoormuse tõttu ei kannataks omastehooldajate majanduslik toimetulek, eneseteostus, lähisuhted ega füüsiline ja vaimne tervis,» selgitas Vainu.
Hoolduskoormuse uuringust selgus, et hooldamisega tegelevate inimeste arv on Eestis vahemikus 159 500–180 300 inimest, kellest ligi pooled abistavad oma hooldatavat enesehooldus- või hügieenitoimingutes või regulaarsetes tervisetoimingutes.
«Pea viiendik hooldajatest vajaksid enda sõnul abi ööpäevaringse järelevalvega, kuna selle kõrvalt on hooldajal keeruline võtta hooldamisest pause ning risk läbipõlemiseks on eriti suur. Hooldajate koormust aitaks sellises olukorras leevendada nt päevakeskuse või päevahoiu teenus, ööpäevaringne kodus osutatav hooldusteenus või ajutine institutsionaalne hooldus,» selgitas Vainu.
Kõige levinum abi, mida 86 protsenti hooldajatest osutavad, seisneb hooldatavale poest või apteegist kaupade koju toomises. Suur osa hooldajatest aitavad hooldatavat ka transpordiga ja kodustes toimingutes, näiteks tehakse hooldatavale süüa, koristatakse, niidetakse muru, tehakse muid majapidamistöid.
Uuringu andmetel töötab ligi kolmveerand tööealistest hooldajatest, sealjuures enam kui pooled neist täiskoormusega. Tööealiste mittetöötavate hooldajate huvi töötada on samuti suur: neist 62 protsenti ehk hinnanguliselt 18 600 – 24 600 inimest oleksid enda sõnul valmis sobiva töökoha olemasolul tööle asuma, kui hooldatavale leiduks teine abistaja või ametlikud teenused oleksid kättesaadavad.
Probleemidena toodigi uuringus välja hooldusteenuste kättesaadavus ning hooldajate sotsiaalsete tagatiste ebapiisavus. Murekohaks on nii hooldekodu kohatasu, millest 2021. aastal moodustas inimese omaosalus keskmiselt 80 protsenti, kui ka kodus elamist toetavate teenuste ebapiisav maht ja valik.
«Üks esimesi samme olukorra leevendamiseks on tulevaks aastaks kavandatud hooldereform, millega pikaajalisse hooldusse kümneid miljoneid eurosid suuname ja seeläbi ka suure hoolduskoormusega inimeste muresid leevendame,» lisas minister Riisalo
Tema sõnul näeb muutunud sotsiaalhoolekande seadus ette lisaks hooldusvajadusega inimesele ka hooldajate toetamise. «Nii laieneb hooldaja puhkuse pakkumine ning ka hoiu- ja koduteenuste kvaliteet saab läbi rakendatava hooldereformi parem.»
Hooldajate toetamisel on keskne roll kohalikel omavalitsustel, kuid näiteks hooldajatoetuse suurus on omavalitsustes väga erinev: 2020. aasta aprillis oli omavalitsuste võrdluses suurim hooldajatoetus 260 ja vähim 16 eurot kuus. Vähendamaks sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust, soovitavad uuringu autorid hooldajatoetuse määramisel ja maksmisel kõigis omavalitsustes sisse viia ühtsed põhimõtted.
Eesti on vananeva rahvastikuga riik. Kuigi rahvaarvu vähenemine on viimastel aastatel peatunud, on 65-aastaste ja eakamate inimeste osakaal rahvastikus stabiilses kasvutrendis: kui veel 2007.a moodustasid nad 17,3 protsenti kogu rahvastikust, siis 2021. aasta alguses oli osakaal tõusnud 20,3 protsendini ning 2035. aastaks prognoositakse pensioniealiste osakaalu suurenemist 25,1 protsendini.
Sotsiaalministeeriumi tellimusel viis Turu-uuringute AS 2022. aasta kevadel läbi uuringu, mille raames küsitleti üle Eesti 5607 vähemalt 16-aastast elanikku. Uuringu eesmärk oli saada terviklik ülevaade omastehooldajate olukorrast ning abivajadustest. Uuring on sisendiks jätkusuutliku pikaajalise hoolduse süsteemi loomise ning hoolduskoormuse vähendamise kava poliitikameetmete edasiseks planeerimiseks. Uuringu läbiviimist kaasrahastas Euroopa Sotsiaalfond.