/nginx/o/2019/07/02/12320715t1h7f83.jpg)
/nginx/o/2022/12/06/15007776t1h2cca.jpg)
- Riho Sibula matustel istus lahkunu lähedastele mõeldud reas üks kena tüdruk.
- Tegemist on muusiku avalikkuses mitte tuntud tütrega, kes võtab nüüd isa nime.
- Asjaajamine jäi varem kunstiinimesele omase loomuse tõttu ette võtmata.
Seda, et hiljuti lahkunud muusikul Riho Sibulal oli tütar, teadsid ta lähimad sõbrad, kuid mitte avalikkus. Iris Peil (23) kinnitab, et isa oli tema jaoks alati olemas ning toetas teda.
«Hingeasjadega ei maksa viivitada,» ütleb Iris. «Kunagi ei tasu edasi lükata võimalust öelda lähedastele, et sa neist hoolid, ega ka jätta tegemata tüütuid, aga vajalikke asju, sest järgmine päev ei pruugi seda inimest enam sinu kõrval olla.»
Irise sõnul oli ta päris noor, kui koos isaga pikemat aega Hiiumaal viibis. «Õppisin seal Rihoga vaikimise ilu, võlu ja valu,» meenutab ta. «Tal oli siis legendaarne valge džiip, sõitsime sellega mööda neid lõputuid käänulisi teid, vaatasime lagendikke. Näitas mulle kõik tuletornid ära, metsad ja rannad, mis talle endale olid hinge pugenud. See on vist kõige tugevam mälestus, mis mul temast on.»
Isa oli Irise jaoks alati olemas, toetas nii teda kui ka ta ema. «Lapsed ei olnud kindlasti tema tugevaim külg. Ta oli väga kohmetu, kuidas peaks suhtlema ja mida tegema. Samas ta hoolimine oli tugev ja oma kohmetuses tihti eriti armas,» räägib Iris ja lisab, et isa surm ei ole talle veel kohale jõudnud. «Mul ei ole sellist tunnet, et teda ei ole seal kuskil ootamas, et ma ei saa talle helistada. Olin mingil määral talle kõige lähedasem inimene.»
/nginx/o/2022/12/06/15007777t1h0808.jpg)
Irisele on kõige südamelähedasemad need hetked, kui ta isa Hiiumaal lihtsalt sõrmitses kitarri, nad vaatasid koos udu ja jõid kohvi. «Just sellisena tajun tema essentsi,» lausub Iris, kelle sõnul leidis ta isa lõpuks kodurahu just Hiiumaalt. «Kogu meie pere on olnud ühed suured rändurid. Nii nagu Riho kogu aeg elukohti muutis, kolisime ka meie emaga metsikult palju,» meenutab Iris. «Mu emal ja Rihol oli pikaajaline suhe, see kestis aastaid ja oli armastust ja hoolimist täis, aga kaks keerulist inimest said kokku ja see ei jäänud püsima. Ma arvan, et nad hoolisid ikkagi teineteisest lõpuni välja, mu ema on sügavas leinas,» ütleb Iris.
/nginx/o/2022/12/06/15007778t1hbc03.jpg)
Kadunud muusiku hea sõber Hardi Volmer ütleb, et Riho elustiil ei soosinud peret, kuna peresuhted eeldavad teatud stabiilsust. «Mina olen pärit Pärnust, Riho Järvakandist. Ükskord asusime taastama mälus neid kohti, kus me Tallinna linnas elanud oleme, ja saime kokku, et me kumbki olime kolinud 12-13 korda,» mainib Volmer.
Ka Sven Grünbergi sõnul, kes tundis Rihot 50 aastat, dikteeris sõbra eluviis pidevat edasi liikumist. «Ta ju ka mängis lõpmatus hulgas bändides ja suhtles alates eluheidikutest kuni presidendini välja. Just mõtlesin, kui mitmekihiline tema elu ikka oli. Ta oli just nüüd loomas püsikodu Hiiumaal,» tõdeb Grünberg.
Eesmärgiks isa loomingu edasiviimine
Balti filmi- ja meediakoolis režissööriks õppiv ja varem plaadifirmas töötanud Iris Peil on missiooniks võtnud isa loomingu digiteerimise. «Ma tahaks, et noortele, kes on praegu võib-olla 14 ja avastavad, nagu mina selles vanuses, Eesti rokki ja välismaa muusikat, oleks mu isa looming kergesti kättesaadav. Olgem ausad, tänapäeva noored ei osta enam plaate, mõni üksik võib-olla. Seetõttu tahaksin kogu ta loomingu kokku koguda ja digiplatvormidele panna,» ütleb Iris, kes võtab lõpuks ka isa nime.
«Minu jaoks on kõige muu kõrval ilmselgelt kõige pakilisem see nimevahetuse teema. See, et kannaksin Riho perekonnanime, oli alati omavahel jutuks ja plaaniks – meie mõlema soov. Kahjuks ei jõudnud me kumbki oma kunstiinimesele omase loomuse tõttu seda asja ette võtta, see tundus miskipärast kuidagi tüütu ja aeganõudev, ja kui sentimentaalsus kõrvale jätta, ka omamoodi tühine. Nüüd aga näen, et oleksime pidanud ikkagi ebameeldiva osa kõrvale jätma ja selle ära tegema. Samas ma tunnen, et jääksin omamoodi juurteta, kui seda ei teeks. Ma olen tema ainus järeltulija. Tal on küll vend ja sealtpoolt on pere olemas, aga olen tema ainuke laps ja näen, et see oleks loogiline samm. Isegi kui see on nüüd mulle keeruline ja kohati raske. Mitmed mu sõbrad, kes on sarnases olukorras, on Riho surma järel avaldanud mulle kaastunnet ja öelnud, et olen pannud neid mõtlema. Oluliste otsustega ei tasu viivitada, sest järgmisel hetkel ei pruugi armastatud inimest enam olemas olla.»
Isaduse tuvastamine
Isaduse (põlvnemise) tuvastab kohus ja seda on võimalik teha ka surmajärgselt, kui on säilinud bioloogiline proov. Põlvnemise tuvastamiseks määratakse DNA-ekspertiis, mis viiakse läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis.
Allikas: Eesti Kohtuekspertiisi Instituut
«Minu meelest tema kodu oligi muusika, kuigi ajapikku leidis ta endale ka maise kodu Hiiumaal,» lausub Iris. «Mäletan väga selgelt seda hetke, kui ütlesin, et ma tulen sulle Kentmanni koju külla, ja tema teatas, et mis asja, mina elan Hiiumaal. Siis ma sain aru, et ta oli päriselt leidnud Hiiumaa näol endale lõpuks omamoodi hingehoidla.»
Matustel istus Iris koos isa venna ja tema lastega sugulastele mõeldud reas ning kõndis kirikust lahkudes sarga taga. See tekitas huvi, sest kogu elu oli isa teda meedia tähelepanust kõrvale hoidnud. «Riho oli väga privaatne, hoidiski ju kogu oma eraelu kui mitte saladuses, siis vähemalt lihtsalt ei jaganud seda meediaga. Me kumbki ei näinud vajadust minust avalikkusele rääkida. Kõik lähedased sõbrad teadsid minust. Ma olin nagu suure pere liige, ma isegi tunnen mingil määral, et mul oli mitu lisaisa Viskiklubi näol,» ütleb Iris.
Volmer mäletab, kuidas Sibula tütar Singer Vingeri ja Ultima Thule ühisel kontserdituuril käis. «Ta võeti kaasa, et plika ei jääks ula peale,» muheleb Volmer. Samuti meenutab ta, kuidas Sibul, kel kunstiinimestele omaselt vahepeal oli raha, aga siis tulid jälle kehvemad ajad, kurtis, et tütrel on reisil telefoniarved meeletult suured. «Ta rääkis, et tütrekene on ilmanlaanen laiali ei tea kus, Põhja-Aafrikas vist, ja tulevad hirmsad telefoniarved, mille tasumise ta oli enda peale võtnud. Ja ilmselt Iris ei vaadanud oma roaming’ut võõrsil,» räägib Volmer.
Grünbergi sõnul rääkisid nad Sibulaga sageli ta tütrest. «Mäletan, kui me pärast Riho rasket operatsiooni tähistasime tema uut, nii-öelda teist sünnipäeva, ja Iris oli ka, siis veel väike tüdruk. Istusime, sõime kooki ja jõime teed.»
Irise sõnul oli neil sõbralikke vaidlusi, kuna isarollis tahtis Sibul olla konservatiivne ja nõudlik, kuid tütar oli sarnaselt isaga pigem boheemlaslik. «Meil oli palju vaidlusi selle üle, et millal võiks teha teise kõrvaaugu, või ta mainis, et olen vist palju maasikaid söönud, kui mu huuled olid punased. Kuigi ta ise oli rokkstaar, ootas ta minult miskipärast, et käiksin enam-vähem tekkel peas,» naerab tütar, kes on lõpetanud vanalinna hariduskolleegiumi ning sealse muusika- ja kunstikooli. «Tegelikult lõpetasin neljade-viitega, selles mõttes ei olnud mingit probleemi, aga ta lihtsalt ei tahtnud vist, et ma kuidagi samale teele astuksin, kuigi see tundus küll paratamatu.»
Volmeri sõnul tunnevad isad ikka kohustust lapsi õigel teel hoida. «Eriti veel, kui sa koos ei ela, iga päev ei näe, seda enam on sul alateadvuses kohustus, et tuleb tütart kasvatada,» mainib ta.
Grünbergile on jäänud mulje, et Sibulal endal oli lapsepõlves pigem karm kasvatus, ja ju ta püüdis sama kasvatusmudelit tütre peal rakendada.
«Täistund» on Kanal 2s teisipäeviti kell 20 algav telesaade.