/nginx/o/2019/06/17/12271776t1ha77d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/30/15052632t1h7427.jpg)
- Stress ja hirm vähendavad rinnapiima kogust ning haaramine piimasegu järele tuleb kergemini.
- Imetamise loengutesse tulevad need, kellel on juba positiivne hoiak rinnaga toitmise suhtes.
- Nõuandetelefonile tuleb iga päev kõnesid, kus värske ema vajab nõu ja abi imetamise küsimustes.
Imetamisel on tuliseid pooldajaid ja vastuseisjaid, aga statistika räägib enda eest: igal aastal saab aina vähem lapsi Eestis rinnapiima. Languse taga võivad olla rinnaga toitmise emotsionaalsed ja füüsilised murekohad. Oma imetamise teekonnast räägib kolm ema.
Haiglas olek ja lapse sündimine oli Kristeli jaoks must kogemus, mis päädis hiljem ka raseduskriisi nõustaja juures käimisega. Sünnitus, mis lõppes keisrilõikega, tähendas nõrkust ja söömata olemist. Selle tulemusel sai rinnapiim kannatada. «Esimesel viiel päeval oli nii, et vaid rinnapiima saades ta nuttis, lisapiima saades oli rahulik ja magas.»
:format(webp)/nginx/o/2022/12/30/15052718t1h869d.jpg)
Värske ema üritas haiglas beebit toita, kuid see tõi esile vaid nutu. «Ta nuttis palju, seega mulle ei tundunud, et ta kõhtu täis saaks,» selgitas Kristel. Ta nõudis kohe imetamisnõustajaga kohtumist.
«Selle esimese imetamisnõustaja tõttu jäingi hiljem oma last rinnapiimaga toitma. Nii normaalne, toetav inimene. Nõudsin, et ta mind lüpsaks. Jah, seda sõna on nilbe enda kohta kasutada, aga tahtsin, et ta näitaks mulle, et mu rinnast tuleb piima. Pidin visuaalselt nägema, et laps saab seda, mida vaja. Kohe, kui nägin ternespiima (vahetult sünnitusele järgnevatel päevadel rinnast erituv vedelik – K. K.), olin valmis veel proovima. Vedas, et just tema tööl oli,» sõnas Kristel. Välja arvatud see üks nõustaja, jätsid kõik ülejäänud haiglatöötajad naise nõutuks ja kurvaks. Loendamatu hulk kordi võeti naise rinnast ilma igasuguse hoiatuseta kinni ja topiti lapsele suhu. «Tundsin, et olen Luige laada lehm, keda kohtunikud näpivad suvalt, et see kõige vägevam tõuloom leida,» meenutas Kristel.
«Kõige rohkem tahad koju, oma turvatsooni, oma partneri juurde, et rinnapiim saaks kosuma hakata. Surnud ring. Tean emasid, kes oma lapse kaalu paar grammi suuremaks valetasid, et koju saada.»
Kristel
/nginx/o/2022/12/30/15052719t1he0b4.jpg)
Öösel nõudis naine lisapiima, sest laps nuttis. Naist vaadati halvustavalt ning korrutati, et rinnapiim on lapsele parim. Kristeli sõnul kuulis ta kõnealust lauset oksendamiseni.
Laps ei võtnud piisavalt kaalus juurde ning nad pidid kauemaks haiglasse jääma. Kristel kirjeldas, kuidas õhtuti seisid emad järjekorras, et oma lapsi kaaluda. Kui oli gramm alla paberil nõutud valemi, siis jäeti päevaks veel sisse. «Kõige rohkem tahad koju, oma turvatsooni, oma partneri juurde, et rinnapiim saaks kosuma hakata. Surnud ring. Tean emasid, kes oma lapse kaalu paar grammi suuremaks valetasid, et koju saada.»
Kodus ei võtnud laps ikkagi piisavalt kaalus juurde. «Magamatus, kurnatus ja pisarad,» meenutas Kristel seda perioodi. Arst käskis naisel iga päev imetamisnõustaja juures käia. Nõnda istus Kristel võõra inimese ees ja imetas, kes hindas, kui hästi ta hakkama saab. Naise sõnul oli see kui eksam. Ta hoidis iga kord pisaraid tagasi ja nuttis siis hiljem terve kodutee.
Lutist ja piimapudelist maaliti naisele eriti tume pilt – kohe, kui need kasutusele võtad, siis hülgab laps rinna ära. Kristeli abikaasa saatis kõik soovitused metsa ja läks ühel ööl Prismasse vajalikku pulbrit ja pudelit ostma. Sellest ajast saadik sai naine magada, kosuda ja rinda tekkis piima juurde.
«Ilma selle ühe imetamisnõustajata ja oma abikaasata oleksin kindlasti lõpetanud rinnaga toitmise. See kõik oli liiga alandav.» Kuue kuu juures läks rinnaga toitmise vastumeelsus üle. Lõpuks toitis Kristel last aasta ja kaks kuud. Seda tunnet, et imetamine on kõige imelisem hetk, ei tekkinud naisel kunagi.
«Mulle meeldis imetamine»
«Esimest last sain imetada poolteist kuud. Alguses oli kõik ilus ja tore, hakkas kohe kenasti võtma,» kirjeldas Getter enda kogemust. Naine mõtles ikka aeg-ajalt, kas laps saab kõhu täis, kuid viimane kasvas ja kosus.
«Sattusime haiglasse, kui ta oli pooleteisekuune. Talle tehti operatsioon ja ta oli kolm päeva intensiivis. Sel ajal küll pumpasin ise piima välja, kuid kogu stressist jäi piim kinni,» sõnas naine ja lisas, et kokku olid nad haiglas kaks nädalat.
Teise lapsega oli Getteri sõnul samuti kõik hästi, laps hakkas kohe rinda võtma. Mingist hetkest aga hakkas laps tihti rinda tahtma – nii päeval kui öösel iga 1,5 tunni tagant. Getter käis küll imetamisnõustaja juures, kuid kui laps oli kolmekuune, otsustas ta siiski imetamise lõpetada. «Ma ei saanud öösiti magada, ta vääksus ja tahtis rinna otsas olla.»
Getter mõtiskles tagantjärele, et tundis end imetades hästi. «Mulle meeldis imetamine, kuid üle kuue kuu ei olnud mul plaanis nagunii imetada,» sõnas naine ning lisas, et tegu oli tunnetuse küsimusega – laps oli selleks ajaks piisavalt suur, sai juba püreesid ja näputoitu.
Otsest ühiskondlikku survet naine ei tundnud. «Ma arvan, et olen jälginud nii-öelda õigeid inimesi, kes on alati seda sõnumit edasi andnud, et rpa (rinnapiima asendaja – K. K.) on igati okei ning ka ema tunded imetamise ajal on olulised. Kui see on ikka valulik, vastumeelne või stressrirohke, siis tasub pigem kaaluda üle minemist rpa-le.»
«Ma tunnen, kuidas ta minust energia välja imeb»
Kärt on mõnenädalase beebi ema. Tema jaoks on kõige keerulisem seni olnud neljas päev, kui tal tekkis piimapais ja laps ei saanud korralikult rinda suhu võtta. Ta helistas ämmaemanda nõuandeliinile, kuid ei saanud sealt abi. Öeldi vaid, et proovige last rahustada.
Naine toob ka välja, et haiglas ei õpetatud teda, kuidas rinnaga toitmine käib. Kojusaamise päeval tuli valveämmaemand, kes vuristas «reeglid» ette ja küsis, kas värsked vanemad on valmis koju minema. «Keeruline on olnud ise kõike uurida ja õppida.»
Rinnaga toitmine tuleb Kärdi jaoks pigem loomulikult. Naine teadis kohe, et tahab last rinnaga toita. Samas tunnistas ta, et mõnikord mõtleb, kuidas pudeliga oleks palju lihtsam, sest siis saaks ka mees aidata, jääks ära muretsemine, kas laps saab ikka piisavalt süüa ning naine ei nutaks iga öö magamatuse tõttu.
:format(webp)/nginx/o/2022/12/30/15052633t1hbade.jpg)
«Kui pudeli peale mõtlen, siis tuleb halb tunne, et ma justkui ei ole piisav või miks ma ei jaksa. Imetamine on füüsiliselt väga kurnav. Ma mäletan, et esimestel päevadel haiglas ütlesin abikaasale, et ma tunnen, kuidas laps minust energia välja imeb. Samas tahan talle ju parimat pakkuda. Peab lihtsalt vastsündinu-faasi üle elama.»
Emade stressitase on tõusnud
Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad Anne Ilves ja Karolin Köörna leiavad, et emade stressitase on tõusnud. Stress ja hirm aga vähendavad rinnapiima kogust ning haaramine piimasegu järele tuleb kergemini. Samuti mängib rolli vähene teadlikkus rinnapiima kasuteguritest nii emale kui lapsele.
Kas võib spekuleerida, et rinnapiima saavate laste arv väheneb tulevikus? Ilvese sõnul teevad nad kliinikumis palju, et nii ei läheks ning positiivsuseks annab põhjust nii imetamisnõustamise teenuse kui ämmaemanda koduvisiidi teenuse arvu tõus. See tähendab, et emade jaoks on abi sammuke lähemal.
Neid emasid, kes oleks juba enne sünnitust otsustanud, et nad rinda ei anna, on ämmaemandate sõnul vähe. Sellise otsuse taga võib olla mitmeid keerulisi ja psühholoogilisi põhjuseid. «Põhjused võivad olla psühholoogilised, füüsilised, tervislikud, perekondlikud. Näiteks ema kogenematus, imetamise ajal tajutav valulikkus, märkamata ja lahendamata jäänud imetamisprobleem. Varasem negatiivne imetamiskogemus ja sünnitusjärgne depressioon.»
Mõnes uuringus on leitud, et rasedusaegne ettevalmistus ei rõhuta kuigi tõhusalt imetamise alustamist ja jätkamist.
Ida-Tallinna imetamisnõustamise juht Marge Põldma
Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku imetamisnõustamise juhi Marge Põldma sõnul võivad rinnaga toitmise kavatsust vähendada imetamisega seotud müüdid, nagu imetamise võimalik negatiivne mõju rinnakujule või pärilik perekondlik rinnapiima vähesus. Samuti võib sellise otsuse taga olla eelnev negatiivne imetamise kogemus ja lähedaste toe puudumine.
«Mõnes uuringus on leitud, et rasedusaegne ettevalmistus ei rõhuta kuigi tõhusalt imetamise alustamist ja jätkamist. Imetamise loengutesse tulevad need, kellel on juba positiivne hoiak rinnaga toitmise suhtes ja soov pakkuda sündivale lapsele parimat. Väiksema tõenäosusega toidavad oma lapsi rinnaga emad, kes on kehvemas majanduslikus seisus, madalama haridusega.» Põldma sõnul on olulisel kohal ka emade usk oma võimesse rinnaga toita.
Ämmaemanda nõuandetelefonile tuleb iga päev kõnesid, kus värske ema vajab nõu ja abi imetamise küsimustes. Ämmaemanda ja imetamisnõustaja Iiri Aasa sõnul on emade põhiline mure piimakoguste suurendamine, unevõlg, hirm, et piima ei ole piisavalt või piim on lahja. Kõned varieeruvad ja mõned peamised pöördumise põhjused on ka piimapais, küsimus selle kohta, kui sageli ja pikalt laps sööma peab.
Nõuandetelefoni tegevjuht Liina Normet mäletab eredalt üht kõnet nutvalt emalt. «Naine oli sünnitanud enneaegse lapse 26. rasedusnädalal. Ta soovis teha kõik, mis võimalik, et piim rinda tuleks ja soovis pumbata piima senikaua, kuni säilib väikegi lootus, et laps ellu jääb. Sellised kõned toovad ka endale pisara silma, kuid koos saime piima rinda. See beebi oli õnneks vapper ja on nüüd juba kaheaastane tubli toimetaja,» sõnas Normet.