Soome sõjafilm sobib Eesti aspirantide õppematerjaliks (1)
Hiljutisele Soome iseseisvuspäevale tagasi vaadates on kohane rääkida 2017. aastal kinolinale jõudnud soome filmist «Tundmatu sõdur».
See on Väino Linna Soome jätkusõja teemalise romaani kolmas ekraniseering. Kriitika selle filmi vajaduse üle kerkis üles veel enne filmi valmimist. Kas seda filmi on ikkagi vaja? On ju raamatu põhjal juba vändatud filmid 1955. ja 1985. aastal? Kas uusversioonil on võrreldes eelmiste, väga populaarsete filmidega midagi anda?
Ma pole õige inimene sellele küsimusele vastama, kuna ei ole filmi eelnevaid versioone näinud. Olen vaid lugenud filmi aluseks olnud romaani kärpimata versiooni, mis kandis nime «Sõjaromaan». Kuid hoolimata raamatu lugemisest enne filmi vaatamist ei valmistanud ekraniseering mulle pettumust.
Vastupidi, film tõi peamised karakterid hästi välja. Kippusin kõhklema, kas räägin Remarque’i «Läänerindel muutusteta» hiljutisest ekraniseeringust või «Tundmatust sõdurist». Kuid Soome iseseisvuspäeva ja mitte enam mägede taga oleva Eesti iseseisvuspäeva valguses otsustasin rääkida «Tundmatust sõdurist».
Film viib meid tagasi II maailmasõtta, kui Soome tegi nii poliitilisi kui ka sõjalisi pingutusi, et säilitada oma iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust, püüdes tagasi vallutada Talvesõjas kaotatud alasid. Väikese rahva võitlus kodumaa ja perekonna nimel on palju suuremat emotsionaalset laengut kandev kui suurriigi võitlus globaalse mõjuvõimu pärast.
Minu jaoks oli kogu loo võtmetegelaseks seersant Antero Rokka. Reservväelane, kes on suurepärane sõdur. Tal on olemas kõik, mida võitlemiseks vaja. Ta suudab hästi mõista maastikku ja oskab ennustada vastase käitumist. Kuid eelkõige on ta hea püssimees, mees, kes tunneb relvi ja tapmise kunsti. Mees, kes suudab raskel hetkel võtta vastutuse, kaasata teisi ülesande täitmisse ja teha ära see, mida üksuse eduks vaja.
Üksusel võib olla hea väljaõpe, mehed täis indu ja füüsilist rammu, kuid tulemused jäävad kesiseks, kui seal pole seersant Rokka sugust meest. Iga üksus vajab meest, kes skoorib või aitab teistel seda teha. Nii nagu Argentiina koondis vajab Messit, kui tuua võrdlus jalgpalli maailmameistrivõistluste kontekstis.
Ülemana on sul aga dilemma, mida teha, kui su üksuse parim sõdur ei hooli eriti kehtestatud sõjaväelisest korrast. Ei järgi sõjaväelisi viisakusreegleid, suhtub «härradesse» tugeva sarkasmiga ega jäta seda nendega vesteldes ka välja näitamata. Ei ole nõus tegema töid, mis ei aita kaasa lahingu võitmisele, nagu kompanii juhtimispunkti esise teeraja ääristamine munakividega. Kas teha talle käitumises erand ja riskida kogu üksuse distsipliini kaotamisega? Või kutsuda jõuliselt korrale, vahendeid valimata, riskides oma ründestaari kaotamisega?
Ohvitserina on seda filmi vaadates palju juhtimisalaseid mõttekohti, kuidas mina ülemana käituks. Kas see oleks õige ja viiks sihile? Kasutan selles filmis esile kerkivaid probleeme aspirantide väljaõppes, lastes neil eri juhtumeid analüüsida ja leida parim lahendusviis.
Hoolimata arvustustest, milles paljud nimetasid filmi keskpäraseks, meeldis film mulle sedavõrd, et julgen seda ka soovitada. Film pakub palju mõtteainet, tugevaid emotsioone, realistlikke lahingustseene, head kaameratööd ning on igati nauditav.
«Tundmatu sõdur» («Tuntematon sotilas»)
Soome 2017 sõjadraama
Väino Linna romaani «Sõjaromaan» põhjal
Režissöör Aku Louhimies
Osades Eero Aho, Johannes Holopainen, Jussi Vatanen, Aku Hirveniemi, Hannes Suominen
179 minutit