POSTIMEHE AASTA INIMENE ⟩ Johanna-Maria Lehtme: ma kardan, et mu tütar jääb emata ja ma ei saa rohkem Ukrainat aidata

Kahekümne kuuenda Postimehe aasta inimese tiitli saab Johanna-Maria Lehtme, kes suutis loetud päevadega pärast Venemaa sissetungi algust Ukrainasse käima lükata MTÜ Slava Ukraini, mis on vähem kui aastaga suutnud Ukrainasse viia nii kiirabiautosid, meditsiinitarvikuid, droone, sõjaväevorme, humanitaarabi kui ka kõike muud. Seda abi aga ei saaks Lehtme Ukrainasse viia, kui ei oleks häid Eesti inimesi, kes on kümne kuuga annetanud mittetulundusühingule kokku 6,5 miljonit eurot.

Pöörane tähelepanu ja karmikäeline sihikindlus on toonud edu, aga sellel on ka Johanna-Maria jaoks oma hind. Kuidas leida mõte argitegemistesse, kui Ukrainas toimuva kõrval tundub kõik tähtsusetu?

Vestlesime Johanna-Mariaga päev enne jõululaupäeva ja järgmisel päeval sõitis ta koos ema ja lapsega kahenädalasele puhkusele. Järgnevalt tema intervjuuvastustest koostatud monoloogid läbipõlemisest, tulevikust, inimeseks olemisest, oma inimeste leidmisest, nähtamatutest töödest ja oma lapsest Sumest.

***

Lähme na morje ja esimene äratundmine 

Mul oli väga hea vene keele õpetaja. Lapsepõlves rääkis vanaema minuga vene keeles, kuni see tal ära keelati, sest ma hakkasin lauseid sassi ajama. Lähme na morje ja sellised asjad.

Vanaema sündis Venemaal eesti külas Estosadokis ja ema on vene filoloog. Nüüd on see väga suureks kasuks tulnud, sest kui ma oleks läinud ainult inglise keelega Ukrainasse, siis ma ei oleks seal üldse hakkama saanud. Praegu oleks mul sõdurite ja tsiviilisikutega ääretult raske leida ühist keelt. 

Mul on juuraharidus. Noortel ja eriti minu põlvkonnal on selline tunne, et see on midagi äärmiselt põnevat, umbes nagu «Law & Order» või «Ally McBeal». Esimese kursuse poole pealt sain aru, et see ei ole minu jaoks. Ääretult meeldisid kriminaalõigus ja rahvusvaheline õigus. Tallinna ülikoolist võtsin juurde veel sõjaõigust. Oli pettekujutelm, et see on minu maailm.

Olin väga lühikest aega ülikooli ajal kaitseministeeriumis praktikal. Sealt hakkasid mulle meeldima sõjaväelased ja kaitseliitlased, kes on hästi spetsiifiline liik inimesi, samamoodi meedikud. Seal tuli äratundmine, et need on minu inimesed.

Arvan, et võib-olla oleksin väga hea prokurör. Aga advokaati minust ei saaks. Mul on õiglustunne natukene liiga terav ja empaatiavõime liiga tugev. 

***

Nähtav ja nähtamatu side Ukrainaga 

Side Ukrainaga tekkis Cannes’i filmifestivalil 2017. aastal. Kohtasin seal oma lapse isa ja väga toredaid Ukraina produtsente. Me klappisime, hakkasime kohtuma festivalidel üle maailma ja tekkis tunne, et need on minu inimesed. 

Neli-viis aastat tagasi oli natuke liiga palju tööd ja liiga palju projekte, siis otsustasin, et on vaja vaheldust, pean Eestist ära saama. Ja päevapealt, 25. veebruaril kolisin Ukrainasse, lendasin Borõspili lennujaama, sõbrad võtsid mind peale ja nii ma siis elasin ühe juures ja teise juures, kuni leidsin mõnusa Airbnb ja sinna jäin.

Seal oli teistsugune õhustik ja see andis mulle vabaduse, inimesed ei tundnud mind, ma seal olin täiesti võõras. 

Sain olla mina ise, keegi ei arvustanud mind, olin ka veidi eksootiline: mingi blond tuleb Eestist, räägib vigast vene keelt. Inimestel tekkis küsimus, miks ma seal olen, aga see oli minu arvates mu elu kõige õigem otsus. 

Kannapöördeid ma ei karda – olen paremaks muutunud. Nüüd, sõja viimastel kuudel olen vähem emotsionaalne. Ei võta tagasilööke liiga südamesse. Selle olen ära õppinud, sest muidu on hästi-hästi raske saada hakkama pettumusega.

Mul on elus palju pettumust olnud, kas siis inimestes või mingites situatsioonides. Siis tõmban ennast iga kord rohkem oma kesta. Nüüd olen õppinud: ära vihasta, vaid üllatu.