:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/20/15090393t1hceff.jpg)
- Seal, kus ERRil on korrespondent, ei ole põhjust kurta, aga tallinlased ei pääse üldse ekraanile
- Lõunaeestlased tunnevad, et ei võlgne kellelegi midagi, sest kõik on nende enda pingutuse tulem
- Inimene käib 12 tundi tööl ja teenib siin 800 või 900 eurot kuus, võib-olla ainult 700 eurot...
Ei ole Eesti telepildis neid, pole vist kogu Eesti meediamaastikulgi, kes oleks viimastel aastatel andnud pealinna tähtsate ninade ja rääkivate peade kõrval tavalistele lihtsatele inimestele nii palju häält, nagu seda on teinud Mirjam Mõttus (36), Eesti Rahvusringhäälingu Põlva- ja Võrumaa korrespondent. Tema kaks hooaega tehtud «Siin me oleme» on kujunenud Eesti päriselu märgiliseks dokumentaalseks jäädvustuseks.
Mõttuse ühe töötoaga kontor Võrus asub kesklinnas Katariina kiriku vastas. Kontori kolmanda korruse aknaist paistab noolsirgelt kaugusse viiv Tallinna maantee, mida mööda on loendamatu arv Lõuna-Eesti inimesi võtnud ette teekonna loodetavalt helgema tuleviku poole. Kas Mõttust ei ahvatle pealinna võimalused, seda enam, et ta on visa tööga perifeerias end juba piisavalt tõestanud, kogu Eestis nähtavaks ja tuntuks teinud?
Kas rahvusringhääling teid siin Tallinnast kaugel mõnikord ära ei unusta?
Ei. Kogu maailma meedias, olgu BBCs või CNNis, on kohalikud uudised järjest kõrgemas hinnas. Need toovad unikaalsust, midagi uut ja senikuulmatut. Seda, et keegi mind ära unustaks, ei juhtu. Kuigi on ka päevi – ja see on tore –, mil saab hinge tõmmata. (Naerab.)
Mil määral on Venemaa lähedus ja sõda Ukrainas Eestimaa kagunurka rohkem tähelepanu keskmesse nihutanud?
Pigem ütleks, et sõda ei ole mulle ekstratööd toonud. Kaitseväe- ja julgeolekuinimesed, kes sel teemal räägivad, on ikka Tallinnas. Tööd on rohkem ainult siis, kui juhtub midagi Luhamaa ja Koidula piiripunktis – kui seal on korraga sajad Ukraina sõjapõgenikud.
Mis moodi positsioneerite end ajakirjanikuna Nursipalu harjutusvälja laiendamise teemas, millega olete suguvõsa kaudu seotud? Te äia majapidamist ähvardas ju ka laienduse alla jäämine.
See oleks probleem olnud siis, kui laienduse alla oleks läinud minu ema talu. Meie pere on sellise asja juba üle elanud. Olen sündinud Kolodavitsa külas, mis asub täpselt Eesti-Vene piiri ääres, Koidula piiripunkti lähedal. Kui seal algas aastaid tagasi miljardiprojekt, Koidula raudtee piirijaama ehitus, istusid ministrid minu lapsepõlvetalu hoovis, olin siis 16, ja lubasid oma kübaraid ära süüa, kui elanike elukvaliteet väheneb. Minister Juhan Parts soovitas inimestel Saatse sohu kolida, kui neile ei meeldi, et sinna jumalast hüljatud paika tuleb nii tore infrastruktuur. See oli kolossaalne, suurejooneline!
Loomulikult tuli riik meile kõigepealt plaanidega, et lähme siit raudteega läbi, sauna saate siis, kui rongi ei tule. Toona, 20 aastat tagasi, ei pakutud asendusmaid ega midagi. Mu mõlemad vanemad, intelligentsed, kõrgharidusega inimesed, võitlesid meeletult, et saada asendusmaid. Raha ei kompenseeri midagi.
Raudtee läks läbi paljude inimeste maade. See oli märkimisväärne, kuidas sinna, kus varem oli mägi, tekkis sügav org, ja sinna, kus varem oli sügav org, tekkis kõrge mägi. Näha sellist suurt projekti kõrvalt oli harukordne kogemus, aga see tegi mind korraga hästi vanaks. Vanainimesed ju heietavad, et kui ma olin veel noor, oli siin metsatee, see või too koht. Sain hakata samamoodi heietama, et näe, siin elas Ivan, tal oli roosa maja, käisin tema käest mune ostma. Nostalgiatoon tuli minusse varases nooruses.
Äia talukohaga ei ole mul sellist sügavat sidet. Ja ma tean, et olen sündinud ikkagi ajakirjanikuks. Olin väga noor, kui ütlesin, et kui saaksin rääkimise ja kirjutamise eest raha, oleks päris tore elu. (Naerab.)
Tegelikult Nursipalu laiendus ehmatas mind. Pidin ka oma toimetuses ütlema, et mul võib selles kaasuses olla lähedane seos, ja kui toimetus ütles mulle, et siis sina neid teemasid kajastada ei saa – vaat see oli mulle erakordselt raske. Te võtate mult võimaluse teha tööd!
Tundsin, et see on minu suhtes ebaõiglane, sest arvan, et mul ei ole pikalt töötanud ajakirjanikuna mitte mingit probleemi jääda erapooletuks, olla professionaal. Õnneks ei tulnud äia talu päevakorda. Tema maad jäid laienduse alt välja. Kui oleks tulnud [päevakorda], oleksin olnud haavatav: kes iganes saanuks ütelda, et Mõttus ajab seal oma liini, tal on suguvõsa asjad mängus.
Olete ajakirjanikuna märganud, mis moodi on Nursipalu laiendamine mõjutanud sealsete inimeste suhtumist Eesti riiki ja kaitseväkke?
Ma ei julge rääkida kõikide inimeste eest, aga kui olen lugusid teinud, on inimesed mulle öelnud, et nad saavad aru, et kaitseväel on vaja kusagil harjutada, aga hind, mis tuleb maksta, on liiga kõrge. Kodu peab olema puutumatu! Mure on tohutu. Tõsi, Võru linnal läheb nii hästi tänu sellele, et siin asub kaitsevägi. Arvan, et suhtumine kaitseväelastesse pole veel muutunud. Muutunud on suhtumine poliitikutesse ja otsustajatesse.
Paistab siin mingi lõhe riigijuhtide ja kohalike inimeste vahel?
Lõhe on kindlasti juba tekkinud. Siin on inimesi, kes on nii sügavalt pettunud Eesti riigis seoses Nursipaluga, et nad on päriselt uurinud, kuidas oleks võimalik loobuda Eesti kodakondsusest. Aga need on üksikud äärmuslikud näited. See kipub olema nagu nende meestega, kes vaatasid passi ja otsustasid, et on viimane aeg tippsportlaseks hakata – neid mehi ei ole nii palju, kui arvame; nad lihtsalt paistavad silma, sest me räägime nendest. Üksikuid näiteid ei saa laiendada.
On Lõuna-Eesti inimeste meelsuses ja mõttelaadis midagi erilist, mis neid teistest eristab?
Me oleme ellujääjad. Ärme unusta, et Lõuna-Eestis toimusid põhilised metsavendade võitlused ja siin olid nende põhilised pelgupaigad. Meil on võitlusvaim ja -tahe oma riigi kaitsmiseks. Selle piirkonna inimesed tunnevad, et nad ei võlgne mitte kellelegi mitte midagi, sest kõik, mis nende elus on, on nende enda ränga töö ja pingutuse tulemus. See teeb need inimesed siin väga eriliseks.
Arvan, et Ukraina sõda on tõstnud siinse piirkonna ja – nagu saade «Siin me oleme» on mulle näidanud – ka kõigi teiste, väljapoole kuldseid ringe jäävate perifeersete piirkondade inimeste enesekindlust ja eneseusku, sest nüüd nad näevad, et see, kuidas nemad elavad, on väga õige. Et sa saad ise hakkama: sul on puuküttega ahi, väike metsatükk, jupp maad, mida harida, on kelder, kus on tagavarad. Sa ei kuku kohe koost lahti, kui tee läheb katki või autoga ei pääse liikuma – need inimesed on alati leidnud lahendusi. See sõda näitab neile, et nad väga õigesti ajavad oma asju, väga õigesti! Neil tasub enda üle väga uhke olla: sa kas oskad võidelda ja saad hakkama ja jääd ellu – või ei oska.
Kuidas teile tundub, kas Tallinnas saadakse aru, mis elu Lõuna-Eestis elatakse?
Arvan, et päriselt ei saada. Neil puudub taju. Toon enda näite. Kui tegin «Siin me oleme» esimest hooaega, tegin Ida-Virumaal saadet kaevuritest. Olime seal juba natuke vennastunud, kui üks mees ütles mulle (tsiteerib aktsendiga): «Vot, teie olete Võrust. Mina olen mõelnud kogu aeg, mida teavad Võru inimesed! Meil on siin kaevandused, tööstused, aga teil Võrus ei ole mitte midagi.» See oli mulle nagu puuga pähe. Me väljastpoolt ei saa kunagi lõpuni mõista, mis kuskil seespool toimub.
Kui [president] Kersti Kaljulaid tegi töönädalaid Ida-Virumaal ja Võrumaal, oli see väga hea, ainult et siis kiputakse ennast näitama kõige paremast küljest.
Jah, nägin sügisel, kuidas siseminister Lauri Läänemets saabus Luhamaa piiripunkti, piirivalvejuht rääkis temaga kümmekond minutit, siis istuti autodesse ja sõideti järgmisse kohta. Ja pärast poliitikud raporteerivad, et on käinud kohapeal ja inimestega suhelnud. Tühja te olete! Te olete paari võimuesindajaga rääkinud.
Sa oled inimestega suhelnud siis, kui sa ette teatamata keerad külatee otsast sisse, lähed taluhoovi ja küsid, kuidas neil läheb. Nii et mitte keegi ei ole seda korraldanud, ei ole valitud visiidil ettenäitamiseks kõige edukamat talumeest või edumeelsemat ettevõtjat.
Loomulikult tahetakse ennast näidata parimast küljest. Keegi ei tule ju selle peale, et peaminister saabub Lõuna-Eestisse visiidile ja viime ta kõige näkasematesse kohtadesse, et näha, kuidas inimesed vaevlevad.
Olete näinud neid visiite?
Need on paraadid. Olin [Põlvamaal] Leevi poes, teadsin toonaseid Leevi probleeme ja kohalikke muresid, aga siis, kui tuli president, hakati rääkima, et ikkagi ei ole nii hull. Seisin seal ja pidin tõsiselt vaeva nägema, et mitte sekkuda. Kuidas teil ei ole hull?! Just ju oli väga hull!
/nginx/o/2023/01/20/15090395t1h15e6.jpg)
Aitame poliitikuid! Mis inimesi Lõuna-Eestis murelikuks teeb?
Vaatasin brutopalkade keskmisi. Eesti keskmine oli mullu kolmandas kvartalis 1679 eurot. Aga keskmine brutokuupalk Põlvamaal oli 1366, Valgas 1194, Võrus 1297 eurot.
Kuid nendes kohtades ei maksa elamine nii palju nagu Harjumaal ja Tallinnas!
Inflatsioon on kõigil täpselt samasugune. Energia maksab kõigil täpselt samamoodi. Ja autokütus... Siin peavad inimesed oluliselt rohkem autoga sõitma kui linnas, kus on Bolti tõuksid, ühistransport, isegi rongid. Toiduained maksavad ühtemoodi sama palju. Nii et see ei vasta tõele, et kui elad väljaspool Tallinna või Tartut, on elu odavam. Vastupidi: elu on kallim, sest kõikidele teenustele, mida soovid saada, pead peale maksma. Meie piirkonnas ei tehta enam isegi arstlikke uuringuid, pigem saadetakse sind Tartusse ultrahelisse. Võrus ei ole minu teada panka, kus oleks võimalik suurem summa sularaha saada – ka selleks peab sõitma Tartusse.
Lihtne on öelda, et igaüks on oma õnne sepp ja kõik vastutavad ise. Ma tõesti olen seda meelt ja arvan, et igaüks vastutabki ise – nõukogude aeg on läbi, riik ei tee enam midagi sinu eest ära. Aga kui inimene käib 12 tundi tööl ja teenib siin 800 või 900 eurot kuus, võib-olla ainult 700 eurot – palju õnne, head elu! Kuidas need inimesed peaks hakkama saama?
Kas siin tööd on?
Tööd on Eestis kõigile, kes tahavad tööd teha.
Aga leiate siit ka äraelamist võimaldava palgaga töö?
Ei. Meil on siin toiduaine- ja töötlev tööstus, kus ei liigu suured summad. On ka puidutööstus, kus liiguvad suured summad, aga see on ränk töö: pikad vahetused, öised vahetused. Aga kui sa oled noor pereema või üksikvanem...
Pilt on trööstitu, jah. Inimene võib ükskõik kuidas proovida, anda endast maksimumi, aga kui elukallidus jookseb eest ära ja palgad ei tule järele ning kuskilt rohkem kokku hoida ei ole ja teiselt poolt kolivad teenused ainsa kaugemale – siin on teatav põhjus, miks EKRE-l on läinud Võru-, Põlva- ja Valgamaal nii hästi. Lugesin EKRE platvormi eelmistel valimistel. See, kuidas nad räägivad ja mida lubavad, kõnetab inimesi. Tundub, et mine ja anna ise ka oma hääl – pudrumäed ja piimajõed on tulemas.
Vaat see võiks küll panna poliitikuid muretsema. Eelmiste valimiste järel ju nägime, mis ühiskonnas toimuma hakkas, ja see oli piinlik kõigile.
Milles siin ajakirjanikuna oma rolli näete?
Ma teen siinsed lihtsad inimesed nähtavaks, toon nad ekraanile, annan neile hääle – ja see on paganama oluline. See annab inimestele tunde, et nad on olemas – meist ka räägitakse.
Piirkondades, kus ERRil on korrespondendid, ei ole inimestel küll põhjust kurta. Sest Tallinna inimesed ei pääse üldse ekraanile. Ei ole teada, mis värk on Lasnamäel, Haabersti inimesi ei näe, Kristiine inimesi ei näe, ei näe magalapiirkondi. Kogu ressurss läheb Tallinnas rääkivate peade peale. Ka lihtne Tartu inimene ei pääse nii naljalt pilti kui üks lihtne Võrumaa inimene.
Tahavad nad ise üldse ekraanile ja mikrofoni ette tulla?
Abikaasa ütles mulle kord väga hästi: et mulle on raske ära öelda. (Naerab.)
Igaüks otsib seda, milles ta on väga hea – kes muusikas, kes kunstis. Olen aru saanud, et mul tõesti tuleb välja inimestega suhtlemine. Mul on empaatiat. Ma saan aru inimestest, oskan neile selgeks teha, miks on oluline [kaamera ette] tulla ja rääkida.
Nädala algul oli mul lugu Petserimaa matmispaikade andmebaasist. Seda lugu ei oleks tulnud, kui seal ei oleks olnud noort meest Martin Kullasaart. Ta ei tahtnud rääkida, ütles, et ta ei ole jutumees. Ütlesin, et Martin, tead, prooviks ikkagi üle elada, sest muidu me ei saa seda lugu teha. Mul oli vaja inimest, kes räägib, mis see tähendab, et ei saa enam surnuaeda. Ütlesin talle: «Tead, elus tuleb kõik järele proovida, mis saaks sinuga halba juhtuda.» Ja ta rääkis suurepäraselt!
Kas sarja «Siin me oleme» võiks pidada teie suurimaks kordaminekuks?
Jah, on küll nii. Autorisaade televisioonis on vist iga ajakirjaniku unistus.
Aga raske ülesanne ka?
Muidugi. Esimene hooaeg oli eriti raske, sest see oli uus. Sain [ERRi päevakajaliste saadete peatoimetajalt] Peep Kalalt kõne. Mu poeg ei olnud veel 11-kuunegi, olin alles tema unerežiimi korda saanud, ise võib-olla esimest korda magada saanud. «Mul on sulle pakkumine, millest sa ei saa keelduda. Autorisaade. Me ootame 100 000 vaatajat. Prime time. Tuld!» Mulle öeldi, et ETV on liiga šampanjaklaasiprobleemide keskne ja oleks vaja rohkem päris inimest ekraanile.
Poliitikud Toompeal on koolitatud rääkima, kuidas edastada sõnumit ja anda intervjuud. Aga minna lihtsate inimeste juurde – muidugi see ehmatab nad ära. Teistpidi nägin, et inimesed väga ootasid võimalust, et nad saaksid ka rääkida, et nad elavad siin. Kuigi mul on olnud allikaid, kelle puhul olen mõelnud, et äkki ikka ei peaks neid näitama. Aga see on Eesti elu.
Sel hooajal õnnestus mul näidata kadunud noori, mida pean erakordseks saateks. See harutas ilusasti lahti, mis meil ühiskonnas ja kodudes toimub. Ühel pool on meil inimesed, kes joovad ennast põhja, nad ei märka, et neil on lapsed, ja teisel pool on meil väga edumeelsed inimesed, kes samuti ei märka, et neil on lapsed – ja lapsed jäävad üksinda. Ega sa rahaga kasvata! Sa pead olemas olema.
Selle saate pealt võiksite saada ka Tallinnas löögile!
Meil on saanud mõõdupuuks, et oled tegija siis, kui oled Tallinnas ära käinud. Ma ei ole kunagi Tallinna läinud. Kuidas ma saingi minna, kui mul oli juba laps? Sa pead aru saama, mis su lapsele võiks sobida ja mis mitte. Võrus, aga arvan, et üle Eesti on palju näiteid, kuidas lapsed, kes jäetakse maha, lähevad katki. 12-, 13- ja 14-aastased ei pea üksi kasvama. Neile tuleks hommikul puder teha, olla inimlikult olemas.
Jõuate te oma lastele ja mehele putru teha?
Meil on väga hea töökorraldus. Hommikuti teeb abikaasa suurepärased road: pudrud, munapudrud, kaetud laud. Õhtune vöönd jääb minu peale või teevad tütred. Mu mehel on ka tütar, saab kohe 16. Kuna ma pidin talus õppima varakult igasuguseid asju selgeks, olen hoolt kandnud, et nad ka oskaks.
Kas vahel nurinat ka kostab, et tahaks ema rohkem näha?
Jah, kui alustasin korrespondendina tööd ja Sädeli oli noorem, oleks ta tahtnud, et ma olen kodus, kui ta tuleb koolist. Mind ikka väga sageli ei olnud. Üks hetk ta hakkas ütlema, et on juba harjunud üksi olema. Muidugi oli see valus. Aga ta sai iseseisvaks. Ütlesin, et tead, kõik emad on kella viieni tööl ja osa emasid poodides veel kauem, et meie peres kahjuks ei ole võimalik see privileeg, et olen kodus olemas. Tänu minu vabale graafikule olin niigi üsna palju olemas.
Te koormust suurendab ilmselt see, et tegutsete korrespondendina ihuüksi?
Oi, üksi on ikka päris karm. Olen sellega lihtsalt ära harjunud ja mingid oskused omandanud, kuidas toime tulla. Praegu läheb väga hästi, sest ERR võttis eelmise aasta mais siia tööle veel teise korrespondendi, Leevi Lillemäe, nii et enam ei pea kogu aeg üksi valves olema. Aga olen olnud väga sügavates depressiooniaukudes: üle keha valutab, ei ole võimeline voodistki välja tulema.
Liigne ärevus ja paanikahäired on mul läbikäidud etapp. Ajus mingid ühendused ütlevad lihtsalt üles, kui kõike saab liiga palju. Kindlasti ei ole meie aju evolutsiooniliselt kohastunud selleks muutuseks, mis on toimunud nii suure tempoga: nullindatel tuli infotehnoloogia läbimurre ja see on läinud suure hooga edasi! Me ei saa hakkama.
Mul olid teised probleemid. Sädeli oli just sündinud 2008. aasta aprillis, kui mu isa sai oktoobris väga traagiliselt hetkega keset töötegemist surma. Ta jäi masina vahele. See oli ränk kaotus, nagu noaga läbi lõigatud. Isa oli mulle hästi oluline mees, sest ta oli tark ja oskas kuulata, oskas suunata. Kui olin alustav ajakirjanik, tundsin temast kogu aeg puudust, ja tunnen siiamaani. Teiseks, töökoormus oli liiga suur. Tohutu lein ja kaotus, endal väike laps, samal ajal lõpetasin ülikooli. Olen ka tundliku närvikavaga. Öeldakse, et inimesed, kes ei põle, ei põle kunagi läbi. Mina põlen vinge leegiga. Arvan, et kaks aastat oma elust võin sirgelt maha kanda. Sest see ei ole ju elu, kui oled kogu aeg nagu iseenda vang, pidevalt hirmul. Need olid irratsionaalsed hirmud. Mäletan presidendi mingit visiiti, kui mul tekkis korraga hirm, et mis siis juhtub, kui lähen ja jooksen presidendi pikali. Järgmisel hetkel said aru, et Mirjam, millega su pea tegeleb, kui ebamõistlik see on.
Tänu sellele mõistan hästi inimesi, kes ütlevad, et neil on halb vaimne tervis. Kui sul on füüsiline vigastus, kõht lõhki, on selge, et on vaja opereerida, aga kui sul peas aju neuronite ülekanded murduvad, siis seda näha ei ole. Aga sa tunned, et see võtab kümme korda rohkem, et teha elementaarseidki asju, sest sa kogu aeg näiteks muretsed, et ega jätnud panni tulele – lähed tagasi koju vaatama. Pilt on korralikult sassis. Kujutage ette: ma ei saanud üks hetk enam autot juhtida ega arvutiekraani vaadata! Paanika tuli peale. Sul tekib lämbumine, tajutav suremise tunne.
Mäletan, et olime eelmise elukaaslasega Soomes, kui ütlesin talle, et ta peab mind haiglasse viima, midagi on väga halvasti. Seal öeldi, et süda on sportlase oma, aga probleem on mujal. Et kui Eestisse tagasi jõuan, on mulle vaja ravi. See oli väga karm. Sest Mirjam Nutov (eelmine nimi – P. P.) on raudne naine! Ta ei võta mingeid tablette! Aga kui mulle kabinetis öeldi, et oleks vaja, siis see mingis mõttes murdis mind.
/nginx/o/2023/01/20/15090394t1hb5d1.jpg)
Ühes varasemas usutluses olete öelnud, et kui jäite teise lapse ootele, siis see aitas teid läbipõlemisest välja. Millest läbipõlemine tekkis, kui olite ärevusest ja paanikast lõpuks jagu saanud?
[Teise lapse] Kristoferi sünni eel oli mul tohutu kurnatus ja üleväsimus. Töötasin ju üksinda. Tohutu koormus. Oskamatus ennast hoida. Siis mulle tunduski, et naise ainuke legaalne võimalus siin ühiskonnas ratta pealt maha saada on sünnitada laps.
Elus pead olema maratonijooksja, aga ma olen sprinteri tüüpi.
Eks noorest peast mõtledki, et ressursid on üsna lõputud.
Kindlasti. Võtad elu liiga tõsiselt, sul on tohutu tõestamisvajadus, mis siin [Lõuna-Eestis] on kordades suurem kui pealinnas. Siit silma paista ja läbi suruda... ega «Aktuaalse kaamera» toimetuses polnud ka toona arusaama või taju, mis siin kohapeal toimub.
Mis moodi üritate nüüd pingekoormaga hakkama saada?
Kui ma 12 aastat tagasi kabinetis käisin, siis esimene medikament, mis välja kirjutatakse, on liikumine. «AKs», kui oli raske päev, oli esmane lõõgastus, et tahaks visata pärast tööpäeva diivanile, avada külma õlle ja vaadata seriaali. Aga kui kaua see kestab niimoodi? Kilod hakkavad kogunema ja alkohol – see on lihtsalt jube. Siis sain aru, et pean ennast liikumisega maandama.
Ega see motiveeri, et oh, ma pean minema liikuma, sest see on mu vaimsele tervisele hea. Minu peal toimivad teised asjad, nagu igal inimesel omad. Mulle meeldib panna eesmärk: jooksen 100 kilomeetrit kuus. Siis jooksen ka. Jagan selle väikesteks eesmärkideks ära, et 10. kuupäevaks 33,3 ja 20. kuupäevaks 66,6 kilomeetrit ja siis tegutsen. Eelmine aasta jooksin tuhat kilomeetrit.
Ja see aitas?
Megalt aitab! Aga tahan rõhutada, et see ei pea olema jooksmine. Ajuteadlased ütlevad, et aitab kas või pool tundi sellist liikumist, mis sul selja natuke märjaks ajaks: tee kepikõndi metsa all, pane musa mängima ja tantsi kodus peegli ees.
Ma ei ole vaadanud kõiki valimisprogramme, aga mind hämmastab, et me liikumise küsimustega riiklikult juba väga tõsiselt ei tegele, sest maja on täisleekides. Üle poole eestlastest on ülekaalus, iga viies on rasvunud. Meie tervishoiusüsteem lihtsalt ei pea enam vastu kõikidele liigese-, südame-veresoonkonna, mao vähendamise operatsioonidele. Riik peaks esimese asjana piirama vähemalt välireklaami. Mul ei ole kodus telekat, aga kui satun kellelegi poole, kellel on, siis vaatan nagu väike laps, mis sealt tuleb. Sealt tuleb Raffaellode ja Ferrerode reklaame, kõik keerleb, mandlid on ümber, krõbe sisu ja kreem – mul hakkab ka sülg jooksma, et andke seda kohe.
Teine teema on see, mis on tänavapildis. Kõik kohad on rämpstoidu reklaame täis: «Sul on kerge nälg? Siin on KFC, haara Snickers, tõmba jõujook sisse!» Hullumeelne ju! Inglismaal piirati välireklaame ja see aitas.
Meie rahva füüsiline tervis ja vaimne tervis on väga halb. Aga see ei ole üldse prioriteetide nimekirjas, kuigi see on väga tõsine teema, mis karjub igalt poolt vastu.
Ega reklaamide piiramisest piisa. Mis veel teha?
Kui asi läheb samamoodi edasi, et ühel pool on need, kes võtavad vastutuse oma tervise eest, ja teisel pool on need, kellel on hästi palju probleeme ja miks midagi ette võtta ei ole võimalik, siis mina ei taha nende eest vastutada. Sel juhul olgu sotsiaalmaks niimoodi, et 50 protsenti läheb ühiskassasse, aga 50 protsenti on minu enda kasutada vastavalt minu äranägemisele. Raha distsiplineerib alati inimesi!
Muidugi, ega ainult liikumine aita sul füüsiliselt vormi saada. 70 protsenti määrab toitumine ja 30 protsenti liikumine. Seega peame esiteks toitumise korda saama ja siin saab reklaamide piiranguga aidata. Aga kui inimesed saavad palka 1194 eurot või vähem, neil on 12-tunnised tööpäevad, kodus kolm last, kes peavad sotsiaalse survega sammu pidama, tekitab see tohutuid pingeid. Kuidas sa ütled pereemale, et sa võiksid trenni teha? Ta võib-olla tegeleb ellujäämisega.
Kui olite vabakutseline, olite ka ilmselt näljapajukil?
Tegin nii jõhkralt palju tööd, et lõpuks teenisin normaalselt.
See on küllap tohutu võitlus. Kas sellepärast tahtsitegi ERRi palgale saada, et kaua vabakutselisena ikka rabeleda suudate?
Jah, sest kui sul diivaneid tootes kujuneb toote hind vastavalt sisendile, siis vabakutselisele mulle öeldi, et mu produkti hind peab olema selline, aga sisendit – transpordikulu, internet, telefon, elekter pluss tööjõumaksud – ei arvestanud keegi. Mitte ühelegi väljaandele ei saanud öelda, et kuulge, päriselt kulub rohkem. Ma ei saanud tootmiskulugi tasa. Kirjutavas meedias juhuslikke artikleid kirjutades ei oleks ma kindlasti ennast ära toitnud. Mind aitasid kindlad lepingud väljaannetega nii raadiosaadete kui ka lehelugude tegemiseks.
Kavatsete elu lõpuni Võrru jääda?
Inimene võib teha plaane ja jumal naerab samal ajal.
Plaanin elada täiel rinnal ja teha seda, mida teen, maksimaalselt hästi, sest näen, et kui elad iga päeva niimoodi, et vaatame, mis päev toob, on see väga äge elu ja siis elu kannab sind ühest kohast teise. Eelmine laupäev olin «Eesti mängus», kolmapäeval tegin Otepääl liikumisseminari, [sõudmise] olümpiapronksi Allar Rajaga vestlusõhtut, nüüd äkki olete teie siin. Mu töö on täiesti prognoosimata – ei teki rutiini. Ja see on ka selle töö kõige suurem probleem.
Probleem?!
Inimesena ikka tahaksid enam-vähem mingit plaani. Aga siis tuleb mingi kõne, et kuskil on midagi juhtunud, ja sa pead kohe ümber kohanema. Nii koroona kui ka sõda näitavad, et kohanemine ei ole võimatu, aga see on raske. Need kriisid on äratanud inimesed justkui talveunest üles: sul tekib ärksus, tekib arusaamine, et kõik ei olegi püsiv ja iseenesestmõistetav, nagu heaolus paratamatult tunne tekib. See on hea, sest kui sul pea kogu aeg ragiseb, oled suuteline reageerima. Seda, kuidas suudad elus olukordadest läbi tulla, määrabki see, mis moodi suudad reageerida.
Mirjam Mõttus (36)
- Eesti Rahvusringhäälingu Põlva- ja Võrumaa korrespondent, saatesarja «Siin me oleme» saatejuht-toimetaja
- Abikaasa Tanel Mõttus. Lapsed Sädeli Säde (14) ja Kristofer Mõttus (2,5)
- Sündinud 30. mail 1986 Põlvas
- Lõpetanud Põlva ühisgümnaasiumi 2005
- Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo ja etnoloogia erialal 2010
- Lõpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse magistriõpingud 2019
- Töötab ERRis aastast 2015, varem vabakutseline
- «Siin me oleme» saatejuht-toimetaja, ETV, 2021–...
- Vikerraadio päevakommentaaride autor, 2019–...
- «Maahommiku» lugude autor, ETV, 2018–2019
- «Oma saar. Piirissaar» saate autor, ETV, 2019
- «Elost Setomaal» toimetaja ja autor, Vikerraadio, 2006–2016
- Keskkonnasaade «Ilmaparandaja», Kuku raadio, 2011–2015