Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/13/1009180t1h6e52.jpg)
Noored inimesed ei taha streigiküsimustes oma nime all avalikult sõna võtta, sest seda võidakse neile kunagi uuele kohale kandideerimisel ette heita.
«Aga nii see tõesti kahjuks on, et ega õpetajad taha streigiga seoses oma nime all väga lärmi lüüa ja nõudmisi võimendada, sest isegi kui praeguses töökohas selles midagi halba ei nähta, võidakse kunagi uuele kohale minnes seda siiski ette heita,» rääkis Õhtulehele ühes Tallinna koolis töötav 28-aastane Kati, kes ei soovi oma nime avalikustada.
«Nii et kui mõtlema hakata, pole streikimine sugugi üks pillerkaar, mingid ohud on täitsa olemas – võita on palju, aga kaotada samuti,» lisas naine.
Ühiskonnas toimuvaid protsesse tähelepanelikult jälgiv sotsioloog Juhan Kivirähk tunnistab, et mingitest streikijate ahistamiste või karistamise juhtumitest pole tema küll kuulnud.
Eelmise nädala streigilaine ühe võtmeisiku, transpordi ametiühingu esimehe Peep Petersoni arvates on streikijate tagasihoidlikkuse põhjuseks ajakirjandusega suhtlemisel «loomulik meediahirm», aga ka streikijate võimalik pelgus, et nimi ja nägu jäävad tööandjatele meelde või internetis nähtavaks, mis võib vähendada erialast konkurentsivõimet uue töökoha leidmisel.