VALIMISED ⟩ Kuidas riik saaks soodustada puidu väärindamist?
23. veebruar 2023, 00:00
Aastaid on räägitud, et kohalikku puitu peaks rohkem Eestis väärindama, ometi tehased ei kerki ja juba tegutsevad puidutööstused on järgemööda uksi sulgemas.
Maa Elu uuris Riigikokku kandideerijatelt, miks on olukord selline ja kas nad oskavad välja pakkuda mõne konkreetse sammu, mida riik peab tegema, et kohalik puit saaks Eestis kõrgel tasemel väärindatud?
Tarmo Tamm, Eesti 200
Selle põhjus on ebaselgus ja kompetentsi puudumine. Otsused on lühiajalised ja keegi ei tea, mis tulevik toob. Sellistes tingimustes ei ole võimalik tootmisettevõtetel tegutseda, rääkimata pikaajalistest investeeringutest.
Ideaalis võiks teha Eestis sarnaselt Ameerikaga. Valitsus annab pikaajalise ressursi kokkulepitud mahus ja sektor võtab kohustuse investeerida, luua suure lisandväärtusega töökohti ja oma toodangut eksportida.
Heiki Hepner, Isamaa
Puidu mehaaniline töötlemine on Eestis absoluutsel maailma tipptasemel ehk väärindamise küsimus puudutab paberipuitu ja puidukeemiat. Siin peaks riik tagama pikaajaliselt jätkusuutliku metsapoliitika, stabiilse majanduskeskkonna ja ka energiamahukate ettevõtete jaoks vastuvõetava hinnakeskkonna. Riigi ülesanne on luua sobilik ärikeskkond, et ettevõtjad saaksid teha investeerimisotsused.
Isamaa lubab oma valimisprogrammis enam toetada puidu kasutamist avaliku sektori hoonete ehitamisel ning ajakohase biorafineerimistehnoloogia kasutuselevõtu eeldusel, et see ei too kaasa keskkonnakoormuse ja raiesurve suurenemist.
Tõnis Mölder, Keskerakond
Arvan, et üks põhjusi on, et me pole leppinud riiklikult kokku metsamajandamise mahus, et ettevõtjad saaksid teadmise, mis on järgmise kümne aasta raiemaht ja oma investeeringuid planeerida. Teisalt oleme juba investeerinud suures mahus pelleti- ja saetööstusse, lisaks kasutatakse biomassi soojatootmises, siis kui siia kõrvale tekiks veel tselluloosi tootmine või suuremal mahul keemiatööstus puidu väärindamiseks, siis kindlasti kõigile tooret ei jagu ja peame seda kas rohkem importima või mingi sektor sööb teise välja.
Kui me tahame rajada Eestisse tselluloositehast, siis riik peaks olema hea partner keskkonnauuringute tegemisel.
Arvo Aller, EKRE
Paljuski tundub, et mahtude arvestamisel tehakse otsuseid emotsiooni pealt. Kõikide vähendamiste korral tuleb arvestada sotsiaalmajandusliku olukorraga, kus praegusel juhul jääb kannatajaks pooleks maapiirkonna inimene ja tema tööandja.
Ümarpuidu väljavedu tuleb piirata ja kindlasti tuleb arendada puidukeemia valdkonda. Iga täiendav lisandväärtus tagab piirkondades töökohad ja maksulaekumised.
Madis Kallas, SDE
Praegu ekspordime puitu kui toormaterjali suures mahus Eestist välja, sellele olulist lisandväärtust andmata. Kuna juba praegused raiemahud on liialt suured, ei saa loota, et raiemahtusid Eestis veelgi suurendatakse. Uusi tehaseid võiks teha mõnevõrra väiksemas mahus, mis oleks Eesti metsamassiiviga rohkem kooskõlas. Hiljuti avaldati OSKA metsanduse ja puidutööstuse uuring, milles toodi välja, et valdkonna lähema kümnendi suurim väljakutse on hoopis toimetulek kvalifitseeritud tööjõu nappusega. Kuigi enamikul puidutööstuse, mööblitööstuse ja metsanduse põhikutsealadel püsib tööjõuvajadus stabiilne, on praeguse töötajaskonna kõrge vanuse tõttu järgneval kümnendil suur töötajate asendusvajadus.
Soovime, et Eesti ettevõtted ja kaugkütjad saaksid eelisjärjekorras oma puidu kätte. Teeme teatud piiranguid kestvuslepingute hangetel osalevatele ettevõtetele, kes riigimetsaga koostööd teevad. Näiteks on juba otsustatud, et kohaliku puidu väärindamiseks ja paberipuidu töötlemise arenguks sõlmib RMK edaspidi kestvuslepinguid vaid Eestis puitu töötlevate ettevõtetega.
Priit Põllumäe ja Ando Eelmaa, Parempoolsed
Mitte ainult puitu. Me peaksime igasugust toorainet suutma kohapeal võimalikult palju väärindada ja siis eksportida. Kui me selle poole ei püüdle, jääme odavaks ja vaeseks toorainemaaks.
Ettevõtjatel seda väärindamise tahet paistab olevat, aga võib arvata, et sedagi on jäänud vähemaks, sest üldine keskkond on praegu kahjuks demotiveeriv – õigusruumis rööpräheldakse, rohepööre keerab vasakule ja viimastes kriisides ei ole riik töötlevale tööstusele piisavalt tähelepanu pööranud. Oleme end globaalses konkurentsis veel rohkem tagaajaja rolli mängimas.
Konkurentsivõimeline majandus on kõige alus. Metsa- ja puidutööstus on olnud pikka aega Eesti suurim netoeksportija. Ent Eesti on viimasel ajal kaotanud oma eelised nii puidutööstuses kui ka kogu eksportivas sektoris. Mullune väliskaubanduse bilanss oli 3,3 miljardi euroga defitsiidis. See pole kindlasti jätkusuutlik.
Meil on vaja stabiilsemat õigusruumi ja riigimehelikku julgust seada pikemaid sihte kui aasta, valimistsükkel või isegi dekaad. Samuti julgust võtta vastu otsuseid, mitte neid kvartaalselt ümber mõtelda. Ettevõtjad vajavad stabiilsemat keskkonda. Arvestama peame ka seda, et majanduslik reaalsus seab samuti piirid – kümmet väikest paberipuud väärindavat biotoodete tehast lihtsalt pole mõtet teha. Tuleb otsustavalt tegutseda ning suurinvesteeringutele teed sillutavaid planeeringuprotsesse ja loamenetlusi märgatavalt kiirendada.