KRIMI Viis lugu kaotsiläinud inimestest. Elavate kirjas või surnute maal?

Tiina Laura Kimmel
, ajakirjanik
Copy
Otsijaid kannustab tahe aidata leida kadunud inimesi, sest miski ei söö rohkem hinge seest kui teadmatus. 
Otsijaid kannustab tahe aidata leida kadunud inimesi, sest miski ei söö rohkem hinge seest kui teadmatus. Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Mõistus ütleb, et mingis mõttes on kergendus, kui leiame märgi, et teadmata kadunuks jäänud lähedane on surnud. Teisalt kardab süda seda nii väga, sest siis kaob lootus, et ta tuleb koju. Teadmatus on aga kõige hullem.

Esimene lugu

Laupäeval, 22. juulil 2000 pakkis 20-aastane üliõpilane Heidi Homutov Mustamäel Tehnikaülikooli ühikatoas asjad suurde reisikotti, lükkas tumeda juuksesalgu põselt ja vaatas, kas kõik vajalik sai ikka kaasa. Esialgu mõtles Saaremaa neiu, et sõidab Paidesse vanaema 72. sünnipäevale bussiga, aga otsustas siis hoopis hääletada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles