Postimehe ajakirjanik Kerttu Kirjanen: usun, et olen viimase hingetõmbeni ajakirjanduses

Karl Gustav Adamsoo
Copy
30.03.2023, Tartu
Pildil Postimehe ajakirjanik Kerttu Kirjanen.
Foto Sille Annuk, Tartu Postimees
30.03.2023, Tartu Pildil Postimehe ajakirjanik Kerttu Kirjanen. Foto Sille Annuk, Tartu Postimees Foto: Postimees / SILLE ANNUK/TartuPM/Scanpix Baltics

Kerttu Kirjanen on Postimehe uudistetoimetuse ajakirjanik, kes liitus Baltikumi suurima meediamajaga 2019. aastal, seda toona suvereporterina.

Kuidas sa Postimehesse sattusid?

Pean tunnistama, et olin eksinud, kui keskkool sai läbi. Peas oli mitmeid erinevaid ameteid ja pelgalt oletasin, mida mulle meeldiks teha. Kuigi õppisin erinevaid asju selgeks, sain lõpuks aru, et ma ei taha ikkagi üht või teist tulevikus teha. Ühel hetkel jõudsin Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppima, kus mõistsin juba esimesel semestril, et see on täpselt valdkond, mis on justkui osa minust. Kui ma 2019. aasta kevadel nägin, et Postimees otsib endale suvereporterit, kandideerisin kohe ning sellest ajast olen ma siia ka jäänud.

Miks sa otsustasid kohe ajakirjandusõpingute alguses praktikale minna?

Ma sain aru, et see valdkond kõnetab mind tohutult ning ma tahtsin kohe ise midagi päriselt ära teha. Mulle meeldis juba väiksena muinasjutte kuulata ja lugeda. Koolis mõistsin, et ega ajakirjaniku töö sellest nii väga ei erine - väljamõeldud lugude asemel on pärisinimesed ja nende teod ning lood. Kirjutamisega olin ma samuti sinapeal juba varasemalt olnud, pidades näiteks oma blogi. Miks siis mitte kohe proovida, kui selline tuhin on olnud pikka aega sees.

Palju sa mäletad suvereporteri tööst ja toimetusse sisseelamisest? 

Käisin kursusekaaslastega Postimehe toimetuses ekskursioonil ja juba siis hakkas mu sees kasvama unistus siia majja tööle saada. Kihvt oli näha, kuidas kõik kirjutasid, ajasid oma asja - teadsid kõigist teistest enne, mis maailmas toimub ning mis homses lehes on. See keskkond oli nii mõnus ja inspireeriv, et kui ma suvereporteriks sain, sai see tunne veelkord kinnitust. Samas oli mul hirm ka, sest nüüd tuli päriselt tegutseda, mitte lihtsalt unistada. Samas ei tundnud ma kordagi, et oleksin jäänud üksinda ning see kehtib tänaseni. Majasisene kultuur on toetav, kuid samas julgustav, sest siin kantakse kaasas mantrat “Sa saad hakkama!”

Oled sa mõelnud, et liiguks mingi hetk Postimehest edasi? 

Ma ei ole kordagi niimoodi mõelnud. Usun, et olen viimase hingetõmbeni ajakirjanduses. Ajakirjandus on minu suur armastus.

Mida sa Postimehe töökultuuri osas välja tood? 

Inimesed, kes on minu kõrval nagu perekond. Ma tunnen seda uudistetoimetuses, aga usun, et see on nii meie majas igal pool. Ma ei kujuta ette, kas mujal saaksid olla inimesed nii palju kokkuhoidvad kui tänased kolleegid, kes mind ümbritsevad.

Mida sa annaksid soovitusena kaasa nendele, kes on mõelnud ennast ajakirjandusvaldkonnaga siduda? 

Esmalt tasuks endalt küsida, kas mulle lähevad inimesed ning nende lood korda. Seda tööd lihtsalt ei saa teha ükskõikselt. Sul võiks olla huvi inimeste vastu ning oskus märgata nende tegusid ja lugusid. Samuti võiks kirjutamine meeldida, sest muidu läheb raskeks. Samas murraks ma enda kogemuse põhjal ühe müüdi, mis sageli käib ajakirjaniku tööga kaasas - ajakirjanikutööga käib kaasas meeletu pinge ja tempo. See ei pea alati paika, sest uudistetoimetus on unikaalne. Minu tööviljad jõuavad reeglina paberlehte, mille töötempo on osati teine kui näiteks veebis. Kui sa tuled siia majja, leiad aja jooksul endale sobiva rolli. Igaüks leiab siit midagi ning seda tööd tehes saad aru, milline töölaud sulle rohkem sobib. 

Mida sa oled siin töötades enda juures avastanud?

Esmalt seda, et ma olen väga paljuks suuteline. Samuti enda empaatiavõimet. Ma olen alati pidanud ennast empaatiliseks inimeseks, aga see oskus või võime on siin töötades kasvanud - mõnikord isegi nende inimeste vastu, kes seda ei vääriks. See aitab mõtestada enda jaoks paremini lahti, miks üks inimene midagi teeb. Mõnikord ei oska ma mõnest kirjutatud loost lahti lasta, mõni lugu käib kaasas nädalaid või hoopis tänase päevani. Ehk see ei olegi alati halb, vaid annab mõista, et mu töö läheb mulle endale korda ning loodetavasti lugejatelegi. 

Postimees Grupp ja Duo Media Networks, kes moodustavad üheskoos Baltikumi suurima meediamaja, ootavad sel suvel oma meeskonda lisa. Konkurss on avatud ligi 40 praktikakohale. Kui soovid sel suvel olla osa Postimees Grupi tööperest, kus sinu tööl on päriselt mõju, siis oled oodatud kandideerima juba täna: www.postimeesgrupp.ee/praktika

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles