LUUBI ALL Kriisides võnklevad turud õõnestavad Eesti toidujulgeolekut (2)

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Seakasvataja Made-Britta Eensalu on investeerinud ka sellesse, et tema loomadel oleks hea tervis.
Seakasvataja Made-Britta Eensalu on investeerinud ka sellesse, et tema loomadel oleks hea tervis. Foto: Raido Haugas

Kuna Eesti inimesed söövad liha ja mune, kartulit ning köögi- ja puuvilju palju rohkem, kui siinsed põllumehed toota jõuavad, tekib küsimus, kuidas häda korral – olgu see taud, põud või, taevas hoidku, midagi veel hullemat – rahval kõhtu täita ja hinge sees hoida.

Eesti riigi ja rahva toidujulgeoleku seisukohalt muudab olukorra kriitiliseks see, et tunamullu suutsid siinsed seakasvatajad toota viiendiku võrra vähem sealiha, kui Eesti inimesed ära sõid. Ülejäänu tuli mujalt sisse vedada. Teisisõnu, Eesti sealihaga isevarustatuse tase oli üle-eelmisel aastal 81 protsenti. Eelmise aasta kohta statistikaametil andmeid veel pole, kuid arvestades sigade arvu suurt vähenemist, tähendab see, et Eesti saab omamaise sealiha pakkumisega Eesti inimestele hakkama veel halvemini.

Ses suhtes miinuses on Eesti ka paljude teiste põllumajandussaadustega. Tarbimine on suurem kui kodumaine toodang. Statistikaameti andmeil tuli mullu Eesti põldudelt alla kahe kolmandiku neist kartuleist, mis Eestis ära söödi (ja ka seemneks pandi). Munadest tuli sisse tuua pool, kaks kümnendit tagasi kõigest kümnendik. Värsketest köögiviljadest pidi importima kaks kolmandikku, kusjuures viimasel kolmel aastal on nende sissevedu aina suurenenud. Puuviljadest ja marjadest, mille kodumaine saak oli viimaste aastate parim, on võõramaist päritolu enamik, 88 protsenti. Tõsi, see on tingitud asjaolust, et paljud eksootilised viljad ja marjad Eestis ei kasvagi.

Tagasi üles