:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/31/15229237t1h3c30.jpg)
Kuna Eesti inimesed söövad liha ja mune, kartulit ning köögi- ja puuvilju palju rohkem, kui siinsed põllumehed toota jõuavad, tekib küsimus, kuidas häda korral – olgu see taud, põud või, taevas hoidku, midagi veel hullemat – rahval kõhtu täita ja hinge sees hoida.
Kui veterinaari haridusega Made-Britta Eensalu ütleb, et proovib vennaga täita neid kingi, mis pensionile suunduvast isast neile jäävad, siis praegu näib, et selleks pole soodsamat aega.
Sealiha kilo maksab 2 eurot ja 33 senti ehk umbes euro rohkem, kui kõigest aasta eest – nii head hinda Eensalu varasemast ei mäletagi. Ta on küll ainult 32, kuid terve teadliku elu tegelenud seakasvatusega. Ta isal Aare Kalsonil on sellel alal kogemust koguni neli kümnendit.
Võtnud Tartu lähedal Vasulas üle isa rajatud kuue tuhande seaga farmi ja samuti lihatööstuse juhtimise, astub Eensalu koos vend Taneliga riskantsele, vastutusrikkale ja sageli ettearvamatule turule. Sellest, et seakasvatajad on läbi elanud keerulisi aegu, kõneleb tõsiasi, et Eestis on sigade arv vähenenud pooleteise aastaga 323 000-lt 272 000-le. Samas on sealiha Eesti inimeste lemmik: seda süüakse poole rohkem kui linnu- ja neli korda rohkem kui veiseliha.
Seega on eluliselt vajalik, et Eensalu ja kõik teised kodumaised seakasvatajad hakkama saaks. Kuid kerge see pole, tunnistab ta. Ega ilmaaegu mitmed seafarmerid mullu loobunud. Nii järsku sööda- ja energiahindade tõusu nagu hiljuti polnud nad viimase kahe kümnendi vältel näinud, lisaks alatasa ähvardav sigade Aafrika katku oht. «Aasta tagasi oli ikka päris keeruline olukord,» lausub Eensalu.
Eesti riigi ja rahva toidujulgeoleku seisukohalt muudab olukorra veel kriitilisemaks see, et tunamullu suutsid siinsed seakasvatajad toota viiendiku võrra vähem sealiha, kui Eesti inimesed ära sõid. Ülejäänu tuli mujalt sisse vedada. Teisisõnu, Eesti sealihaga isevarustatuse tase oli üle-eelmisel aastal 81 protsenti. Eelmise aasta kohta statistikaametil andmeid veel pole, kuid arvestades sigade arvu suurt vähenemist, tähendab see, et Eesti saab omamaise sealiha pakkumisega Eesti inimestele hakkama veel halvemini.
Pöörased kõikumised
Ses suhtes miinuses on Eesti ka paljude teiste põllumajandussaadustega. Tarbimine on suurem kui kodumaine toodang. Statistikaameti andmeil tuli mullu Eesti põldudelt alla kahe kolmandiku neist kartuleist, mis Eestis ära söödi (ja ka seemneks pandi). Munadest tuli sisse tuua pool, kaks kümnendit tagasi kõigest kümnendik. Värsketest köögiviljadest pidi importima kaks kolmandikku, kusjuures viimasel kolmel aastal on nende sissevedu aina suurenenud. Puuviljadest ja marjadest, mille kodumaine saak oli viimaste aastate parim, on võõramaist päritolu enamik, 88 protsenti. Tõsi, see on tingitud asjaolust, et paljud eksootilised viljad ja marjad Eestis ei kasvagi.
Vähemasti on piima toodetud nii palju, et jätkub ja jääb veidi üle riigist väljavedamisekski, ning teravilja lausa kolm korda rohkem kui endal vaja. Kas nii jääb ka tulevikus, on iseküsimus, millele vastus sõltub paljudest teguritest, mis kõik pole sugugi Eesti kontrolli all. Kas või seepärast, et põllumajandus, eeskätt teravilja ja ka piima kokkuostuhind – aga mitte ainult – sõltub maailmaturu hindadest.
«Saksa hind on see, mille järgi minu elurütm käib,» sõnab Vasula seafarmide juht Eensalu. «Ma ei saa maamunalt maha astuda.» Mis siis, et oma farmides kasvatatud sead turustab ta kuues Vasula lihapoes üle Tartumaa.
Ukraina sõja või Covidi tõttu on neil riikidel, kes on saanud sellest pihta, võimalik oma [põllumajandus]sektoreid toetada, aga meie võimalused võrreldes teiste riikidega on väiksemad.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Ants Noot
Üleeuroopalisel turul teevad siinsete põllumeeste konkureerimise raskemaks erinevad toetused, mis on mujal maades enamasti suuremad, lisaks riigiabierandid, mida on võimalik maksta kriisiolukorras, lausub Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Ants Noot. «Ukraina sõja või Covidi tõttu on neil riikidel, kes on saanud sellest pihta, võimalik oma [põllumajandus]sektoreid toetada, aga meie võimalused võrreldes teiste riikidega on väiksemad,» sedastab ta. «See mõjutab konkurentsi olukorda. Sinna see koer suures plaanis maetud ongi.»
Et leevendada energia ja teiste tootmissisendite hinnatõusu mõju põllumajandustootjate ja samuti toiduainetööstuste konkurentsivõimele, esitas maaeluministeerium nädala algul kiireloomulisena kooskõlastamiseks määruse toetada toidujulgeolekut ligi kümne miljoni euroga.
Arvestades turgude ebakindlust – näiteks väetiste hind kerkis mullu mitu korda –, on põllumajanduse käekäik muutunud raskesti prognoositavaks. Urmas Põlluaas, kelle piimafarmis Harjumaal on 630 lüpsilehma ja teist sama palju noorloomi, lisaks 1200 hektarit põllumaad, mäletab, et suuremad kõikumised algasid turul juba pärast seda, kui Venemaa annekteeris 2014. aastal Krimmi ning suure idaturu asemel tuli otsida muid kohti, kus toodangut turustada. «Varem oli stabiilsem,» väidab ta. «Praegu kisuvad kõikumised pööraseks. Nüüd rallib turg iga aasta kuhugi poole.»
/nginx/o/2023/03/31/15229240t1h639d.jpg)
Põlluaasa tähelepanekut kinnitab teraviljahind, mis mullu, tulenevalt Ukraina sõjast ja kliimast, oli viimaste aegade parimaid. «Tundus, et see ongi uus normaalsus,» lausub Noot. «Aga ei ole midagi. Teraviljahinnad on tulnud tagasi tavapärasele tasemele ja tundub, et see trend vist jätkub.» Hiljutine hinnatõus oli tema hinnangul kantud paljuski emotsioonidest, aga ka finantsspekulatsioonidest, sest teravili on lõpuks börsikaup.
Võimalused kaovad
Ka piimatootmises on kahe-kolme aasta tagused head ajad asendunud keerulisematega, nendib põllumajandusettevõtte Estonia Farmid juhatuse liige ja osanik Jaanus Marrandi. Kuigi Eesti on tema sõnul piimatootmises maailma tippriike, seda alates toodangu hulgalt ühe lehma kohta ja lõpetades märksa väiksema ökoloogilise jalajäljega kui enamikul teistel riikidel – seda tänu eesrindliku tehnoloogia kasutamisele –, on hinnad tugevalt kukkunud. Turg on ju globaalne, piimast küllastunud, ning hindu mõjutab tuntavalt ka nõudlus kas või kaugel Hiinas. Piimatonni hind, mis alles hiljuti küündis 530–540 euro vahele, on tulnud alla 400 euro kanti. Kui langus jätkub, ei jäta see Eesti piimatootmisele mõju avaldamata, sõnab Marrandi.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/31/15229245t1h4dd9.jpg)
Põllumajandus-kaubanduskoja juht Noot teab piimakarjapidajat, kes «rabeleb hommikust õhtuni nagu hull, aga ikka ei jõua kuhugi». Noot kirjeldab: «Tal oli juba plaan, et tõmbab juhtme seinast välja. Aga siis piima hind tõusis korraks, ta hakkas uuesti [pingutama], aga nüüd tuleb piima hind jälle alla.»
Harjumaa piimafarmer Põlluaas tunnistab, et ka teda paneb mõtlema, mis saab edasi. Kuna piimandus on mahuäri, tahaks ta karja suurendada, ent kui hinnad kukuvad, siis võimalused äri edendamiseks kaovad. Kaob ka lootus asendada väsinud ja kulunud seadmed ja masinad uutega, lisab ta. «Kui ei julge investeeringuid teha, siis lõpuks asjad lagunevad ära ja ei olegi, millega edasi toota,» ütleb Põlluaas. «Sealt tekib murekoht.»
Sellele, et puudujääva toidu saab sisse tuua mujalt, liiga loota ei maksa, eriti siis, kui peaks puhkema julgeoleku- või looduskatastroof.
Kui viljakasvatajaile jääb tema sõnul ebasoodsate hindade korral variant lõpetada põllupidamine ära, siis loomi ja linde juba söötmata ei jäta. Eesti suurim munatootja Dava Foods Estonia, kus 270 000 kana munevad aastas kuni 85 miljonit muna, tegutses selle juhi Vladimir Sapožnini sõnul aastaid miinuses ning on alles nüüd jõudnud nulli. Hindu lõid alla lõunapoolsetest riikidest sissetoodud munad.
/nginx/o/2023/03/31/15229241t1h1895.jpg)
Sapožnin täheldas, et maailma munaturg hakkas võbelema tunamullu. Sõda Ukrainas ja pingeline olukord viljaturul – munatootmises moodustab sööt ligi kolm neljandikku kuludest –, lisaks linnugripp põhjustasid üleilmse munadefitsiidi. Lõppenud talve alguseks tõusis kanamunade hind Eesti kauplustes aastaga võrreldes poole võrra.
Kuigi Dava Foodsi kanade toodang jääb eranditult Eestisse, ei leevenda see siinset suurt munapuudust. Mullu toodeti Eestis kokku üle 158 miljoni muna, tarbiti aga peaaegu poole rohkem, 312 miljonit.
Ärevad prognoosid
Seakasvatajad on aastaid pidanud olelusvõitlust. Seetõttu pole vähenenud ainult sigade, vaid ka seakasvatajate arv: 2016. aastal oli neid 199, nüüdseks on alles jäänud 78 (kellest seitsmel, tõsi, pole ainsatki siga). Kui kahanemises midagi positiivset leida, siis Võrumaa Jaagumäe farmi 3000-pealise seakasvatuse juhi Tarmo Timmi sõnul seda, et tootjate nappus on hakanud hindu ülespoole lükkama. «Keegi pidi ära surema, et asi normi läheks,» sõnab ta. Üks noist n-ö surijaist, ei salga Timmi, võinuks olla ka tema juhitav seakasvatus, kui poleks Võrus oma kaubandusvõrku, nelja kauplust ja kolme söögikohta. «Kombinaadi kaudu [liha müües] ei oleks hind jätkusuutlik,» nendib ta.
Kui igast kümnest kilost sealihast, mis jõuab Eesti inimeste lauale, tuleb kaheksa Eesti farmidest, siis igast kümnest kilost linnulihast vaid kuus. Neid ja teisi toidujulgeolekut ohustavaid suhtearve, olgu kartuli või köögivilja kasvatuses, pole Eestile soodsamaks muuta kerge, sest põllumajanduses ei hakka asjad liikuma nupule vajutamisest – isegi vastsündinud tibust korralikke mune muneva kana kasvatamine võtab ligi pool aastat –, liiati olukorras, kus turg on võnklevam kui mil iganes lähimöödanikus.
Kui igast kümnest kilost sealihast, mis jõuab Eesti inimeste lauale, tuleb kaheksa Eesti farmidest, siis igast kümnest kilost linnulihast vaid kuus.
Näiteks seakasvataja Eensalu prognoosib, lähtudes kõrgete hindade tõttu hoogustunud tootmisest, et hiljemalt aasta pärast kukub sealiha hind taas alla. Tema sõnul võib see anda hoobi nii mitmelegi seafarmerile, kellest paljude vanad laudad vajavad uuendamist. «Kui paljud üldse investeeringuteks suutelised on, kui nad alles tulevad kriisist välja?» küsib ta.
Lisaks hakkab põllumeestelt nende senise tegevuse ümberkujundamist nõudma üleeuroopaline rohepööre, mis paneb nad lähiaastatel silmitsi nii uute kohustuste kui väljaminekutega. (Selle kohta loe täpsemalt siit.)
«Oleks ülikurb, kui Eestis omamaine toidutootmine väheneks,» lausub nüüdsete ja tulevaste protsesside kohta põllumajandus-kaubanduskoja juht Noot. Sellele, et puudujääva saab sisse tuua mujalt, ta liiga loota ei soovita, eriti siis, kui peaks puhkema julgeoleku- või looduskatastroof. Teisisõnu sõda, põud, taud. Koroonakriis näitas tema sõnul, et kui riikidel on häda suur ning vaja kaitsta oma inimesi, pole piire sulgeda ja kaubandust takistada mingi probleem, ka piirideta Euroopas. «Usun, et nii hulluks ei lähe,» lisab Noot, «aga natuke peab ikka mõtlema nende asjade peale.»
Tagatipuks, nagu teab kinnitada oma kuues kaupluses nähtu põhjal Vasula seakasvataja Eensalu, eelistab suur osa Eesti inimesi osta pigem kodumaist, kohalike tootjate toitu, mitte seda, mis sisse veetud piiri tagant.