Kristen Michal: mulle meeldib ise mõelda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Et tippu jõuda, tuleb redelil ronida: Kristen Michali töötoa veini- ja raamaturiiulid on tehtud vineerist – teisiti ei oleks see tema sõnul mõeldavgi, kui elad Lutheri kvartalis.

FOTO: Peeter Langovits

Justiitsminister, kelle šansid tõusta tulevase valitsusjuhi kohale aina kasvavad, näitab – vastupidiselt paljude ettekujutusele –, et ta pole mingi truualamlik parteisõdur ega kuivikust tähenärija.

Perekondlik ühistöö: Kristen Michal mängib poegade Magnuse (5) ja Karli (8) ning elukaaslase Evelin Orasega sageli lauamänge. Parajasti käib mäng «Mees, kes teadis ussisõnu».

FOTO: Peeter Langovits

Kristen Michal, kõigest 36-aastane justiitsminister, on välja tulnud mitme erilise ideega. Äkki anda valimisõigus 16-aastastele? Kas jõukad ei peaks siiski sotsiaalabist loobuma? Seadustada mitteabieluline kooselu! Seksuaalkurjategijad keemiliselt kastreerida! Ta ise on jäänud nende taustal peaaegu märkamatuks. Pole vist ülekohtune väita, et valitsuses on raske leida ministrit, kellest nii vähe teataks.

Mis mehega on tegu?

Küsimus on seda aktuaalsem, et pärast peaminister Andrus Ansipi avaldust, et tema kolme aasta pärast enam uut valitsust ei moodusta, on Michal kerkinud üheks arvestatavamaks kandidaadiks Stenbocki maja tähtsaimasse kabinetti.

Arter tungis Michali riigimehe kesta alla selle nädala algul kõigest mõni tund enne seda, kui ta sõitis perega laeval Soome, et lennata sealt lastega koolivaheajaks soojale maale puhkama.

Kalastamine, teie hobi, ei sobi üldse teie erakonna kuvandiga, mida kujundavad vintsked väntajad ja suusatajad nagu Andrus Ansip ja Jürgen Ligi.

Ma ei ütle, et ma sporti ei tee. Vaimu jaoks sobivad hästi nii sport kui ka kalastamine. Küllap enamik mõistab, et loodusesse natuke õngitsema ei minda selleks, et tohutus koguses kala saada, vaid minnakse sellepärast, et on tore olla mõne sõbra või lastega.

Minusuguse hobikalamehe tunneb ära selle järgi, et ma ei lähe välja hommikul, kui päike tõuseb ja kala näkkab paremini kui õhtul. Ma lähen lastega kell 10–11 järve äärde, puhun kummipaadi täis ja panen priimusel vaikselt supi keema.

Milline on ikkagi teie suurim saak?

Paar aastat tagasi, kui elukaaslase õepoeg oli ka kaasas, käisime Otepää kandis. Päev läbi püüdsime kai pealt, siis sõitsime paadiga teisele poole järve, aga ei saanud mitte midagi. Järgmisel päeval, nii kui landi vette viskasime, jäi see kinni. Istusime elukaaslasega siis  kahekesi kummipaadis, tõmbasime ja tõmbasime, aga ei tulnud välja. Lõpuks saime kätte juraka haugi.

Naljakas oli see, et poiss ehmatas nii suure kala peale natuke ära. Mul tuli vaadata, et ta paadist välja ei läheks – üks kartis teist. Hiljem poe juures mehed arutasid, et see kala oli hooaja top-3 hulgas. Ja see ei ole kalamehelugu!

Kas hiljutise streigi ajal tundsite kergendust, et ei pidanud valitsuse eesliinil seisma, või pigem kahetsesite, et ei saanud eesliinile minna?

Nii ja naa. Valitsus on meeskond, kõik toetavad üksteist, eriti sellistel aegadel. Kui ka kellegi nägu või stiil ei meeldi, siis valitsus saab töötada vaid mõistes, et tegutsetakse koos tervikuna või kukutakse ükshaaval pikali. Ma ei tunne, et oleksin rohkem kõrvale jäänud või keegi teine oleks rohkem pihta saanud.

Valitsus ei paistnud viimase hetkeni streiki väga tõsiselt võtvat, vaid ilmutas pigem jäika hoiakut. Kas teie arvates oleks tulnud rohkem seletada ja empaatiat üles näidata?

See kõlab eesti keeles küll pisut pahasti, aga hea sõna ei maksa midagi, ja tähelepanu teistele inimestele... kuidas öeldagi... ei nõua liiga palju energiat. Eestis on seda liiga vähe. Eestis on tavaline, et kui noormees läheb neiut tantsima kutsuma, siis ta ütleb «noh?». Meil käib kõik nohina saatel. Hea sõna oleks kindlasti kohane.

Siin ei maksa unustada, et kokkuvõttes on meil nii majanduses kui ka euroga hästi läinud. Arvan, et kõik on ennast natuke olümpiavõitjana tundnud. Aga nüüd, kui olümpiavõit on saadud, tekib inimestel küsimus, kuidas see mulle väljendub. Empaatia on siin kindlasti oluline.

Minu arvates on võtmeküsimus ka see, millist arsti te tahaksite: kas sellist, kes on kaastundlik, või sellist, kes on asjatundlik? Ma arvan, et vasakpoolsed on pigem kaastundlikud, ja meie, hindaksin, rohkem asjatundlikud.

Kuidas te oma lapsed streigi ajal hoitud saite?

Ei olnud probleemi, saime elukaaslasega hakkama. Väiksem poiss tuli hommikul minuga tööle, aga minu kabinetti ta ei jõudnudki. Elukaaslane pidi minema vanema pojaga traumapunkti ülevaatusele – ta oli koolis trepil libastunud; nagu ikka, poiste hooletus – ja tal oli jalg kipsi pandud, ja siis tuli elukaaslane ka väiksemale poisile järele.

Noorem poiss oli algul väga rahul, et sai tööle tulla, aga siis ütles, et nii vähe saigi tööl olla. Lastele tundus streik väga meeldivat, nad olid pehmelt öeldes õpetajatega väga solidaarsed – väga hea, nagu külmapühad, saab kodus olla ja mängida. Ma ei vähenda sellega õpetajate streigi tähtsust, sel oli kindlasti oluline sõnum.

Nädal tagasi koorus Arteris Eesti politoloogide küsitlusest välja, et olete järgmise peaministri kandidaat number üks. Mida kostate?

Mind on alati huvitanud asjade ärategemine ja mingite olukordade lahendamine rohkem kui see, mis parajasti uksesildil kirjas. Kui ajaloos tagasi vaadata, ei oska keegi öelda, mis oli su reiting kümme aastat tagasi, aga sa saad alati nimetada tulumaksu alandamist või vanemahüvitise sisseviimist – et selle me tegime ära.

Seetõttu ei olnud ma üldse õnnetu ka erakonna peasekretärina, kuigi mõju mõttes olin nagu luuletajate seltsi president – sul ei ole võimalust mitte kedagi käskida, et tee nüüd nii, muidu vähendan su palka; sa saad inimesi ainult veenda, ja kui nad sind usuvad, siis saavutad ka tulemusi.
Minust targemad inimesed on öelnud, et poliitika on nagu maraton: kes liiga vara vahespurdi teeb, see tõenäoliselt kustub ära.

Aga ega saadud tulemus ju väga vale ka olnud?

See vastab selles osas tõele, et meie erakonnas on 5–10 kandidaati, kes võiksid olla 2015. aasta peaministri pretendendid, kui vastav aeg kätte jõuab. Kindlasti võin mina olla üks neist. Kõik teised on minu head sõbrad ja ma töötan selle nimel, et nad oleksid sama edukad sellal, kui konkurentsiks läheb.

Ma ei pea seda teisiti võimalikuks; hindan meeskonda, kellega ideid põrgatada, kellega vaielda. Üksinda ei suuda sa midagi teha.

Mis on teie isiklik story, lugu poliitikas? Ega see ole ju mingi lugu, et olite peasekretär!

Jah, see on tavaliselt võrdsustatud kaabaklusega (naerab). Olen täiesti tavaline Õismäe poiss, nüüd elan küll kesklinnas, sest siit on lihtsam käia tööl ja koolis ja lastel lasteaias. Olen õppinud haldusjuhtimist, kuid kolm-neli ainet ja lõputöö jäid tegemata, sest päristöö muutus huvitavamaks, ja siis läksin Igor Gräzini veenmisel Akadeemia Nordi õigust õppima, et midagi uut juurde saada.

Nüüd on mul Tallinna Ülikoolis vaja magistritöö ära kirjutada, kõik punktid on olemas, keskmine hinne on ka normaalne, 4,6–4,7 kandis. Ma ei väida, et mul erilisi võimeid oleks.

Aga nimi on teil imelik...

Üks sõber ütles, et see on põhjus, miks ma kunagi heaks poliitikuks ei saa: sest isegi mõned tema tuttavad, kes teavad mind ammu, ei suuda mu nime vigadeta kirjutada. Ja see on tõsi. Olen ise ka oma sõprade telefonis näinud, et mu nimi – mõlemad nimed – on siiamaani valesti kirjutatud.

Kooli spordipäeval näiteks hüüti: «Kristjan Maikl, hüppama!» Mis seal ikka, ma olen harjunud, et pean reageerima kõigile oma nimekujudele, ja kui tundub minu kord hüppama minna, siis lähen. Vanaisa väitis, et see nimi on Poola-Leedu piiri äärest, aga ma ei ole saanud täpsemalt selle uurimisega tegelda.

Läksite õppima Instituuti Esimene Stuudium. Miks te korralikku kõrgkooli ei läinud?

Mäletan, et tahtsin vist minna EBSi, aga midagi läks viltu ja nii ma sinna ei saanudki. Sõbrad läksid I-Stuudiumi, mõtlesin, et miks mitte, ja läksin nendega kaasa – heas seltskonnas on ju huvitav.

Olin seal aasta. Siis sain aru, et see pole päris see. Tekkis võimalus astuda pedasse, kus esimest aastat tehti haldusjuhtimise eriala. Suureks üllatuseks sain sisse. Konkurss oli müstiliselt kõrge, üks kümnele.

Kas läksite sinna seepärast, et loodetav riigi leib on kindel ja pidev?

Ei, see tundus uus ja põnev. Kuni ülikooli kolmanda kursuseni ei kujutanud ma end avalikus sektoris ettegi. Mõtlesin, et lähen erasektorisse. Ja ka nüüd ei mõtle ma, et jääda igaveseks avalikku sektorisse. Mul pole küll tehast ega leivavabrikut, kuhu minna, aga üks ettevõtja ütles mulle kord tunnustavalt, et ega ma mingi poliitik ole, pigem mänedžer või juht.

Olen noor mees, arvestades, et töömehe iga on mul veel 40 aastat...

Oot-oot, nii et siit võib järeldada, et teieealised saavad pensionile alles 76-aastaselt?

Ei-ei, ütleme, et 35 aastat pean veel tööl käima. Julgen arvata, et jõuan selle ajaga teha erinevaid töid igal pool. Seepärast ma ei olegi mures erinevate nimetustega positsioonide pärast. Arvestades, et pikk aeg on veel minna, ei tahaks liiga vara kohale jõuda.

Kuidas te ülikoolist poliitikasse sattusite?

Otsisime 1996. aastal paari sõbraga kooli kõrvalt tööd, et taskuraha teenida. Kursusevend Taavi Veskimägi, kes oli siis Reformierakonnaga seotud, ütles, et neil on plakatikleepijat vaja. Tulime Reformierakonna kontori keldrisse. Panime kuue-seitsmekesi plakateid üles mitu kuud. Öösel väga palju ei maganud. Kord magasime 72 tunni jooksul vaid neli tundi.

Miks tuli plakateid öösel kleepida? Oli see ebaseaduslik tegevus?

Ei. Oluline oli see, kes paneb plakati üles viimasena. Kes pani esimesena, selle plakat kleebiti üle. Sa pidid teadma, kuidas panna plakat näiteks plangule või märjale klaasile. Teibiga ju ei pane! Selleks peab olema vedeldatud PVA, aga kui putkaomanik su sellega kätte saab, siis tõenäoliselt annab peksa, sest see ei tule ju maha.

See oli romantiline aeg. Öösel kell kolm või neli sai bussipeatuses vaielda nokastanud tüüpidega. Ainult ühest poest visati meid välja, sest Koonderakonna peasekretärile ei meeldinud, et mingid jumbud jagavad seal õhupalle.

Nii et Reformierakonda, kuidas nüüd öeldagi, tulin raha pärast (muigab).

Kui palju maksti?

Ei mäleta. Arvan, et tasuks olid pigem mõned üritused ja hüvitised. Rikkaks sellega ei saanud. Lõpus pigem tänati sooja käepigistusega või midagi sellist...

Pärast valimisi said paljud meist ettepaneku hakata ministri nõunikuks. Läksin Andres Lipstoki juurde majandusministeeriumisse. Mäletan, et olin uskumatult pabinas. Ma ei suutnud tol päeval isegi avaldust kirjutada, et mind tööle võetaks. Aga siis valitsus kukkus ja mina sinna tööle ei saanudki. Kuid ju olin kellelegi veel silma jäänud, sest siis kutsuti mind Tallinna linnavolikogu fraktsiooni nõunikuks.

Seal töötasin kaks ja pool aastat – väga hariv töökoht oli! Tollal oli Tallinna poliitelu hoopis teine, nüüd on keskerakondlik kultuur või kultuuritus seal pildi ära rikkunud. Ütleks nii, et parlamentaarse kultuuri jõudmine Tallinna ei teeks halba.
Selline elu tõmbaski õpingutest eemale.

Kas Reformierakonda tööle minnes oli te maailmavaade juba parempoolne või võtsite töö käigus omaks nende vaated?

Pigem oli mu maailmavaade juba siis reformierakondlik. Kui mul oleks seal vastu hakanud, küll ma oleks sealt ära tulnud – nii palju mul selgroogu on. Kõige olulisem oli mulle vabaduse idee: mulle meeldib ise mõelda ja ise otsustada.

Paljud teised erakonnad kandsid ideed, et otsustame teie eest ära, ja see mulle ei meeldi. Ja Reformis oli nooruslikku mõtteviisi, oli särtsu, vahel tehti ka natuke nalja, mis Eesti poliitikas on kahetsusväärselt alahinnatud – alati, kui keegi teeb nalja, tuleb ilge jama.

Teate ju seda ütlemist, et kes on noorelt parempoolne, sel pole üldse südant sees?

Jah, tean, et noorena pead olema vasakpoolne ja vanemast peast parempoolne, sest siis on sul juba piisavalt seda, mida sa ei soovi jagada.

Aga ei ole parempoolsed kuidagi vähem kaastundlikud või hoolivad. Kui üks arst ütleb, et sinu probleem on selles, et sa peaks natuke rohkem sporti tegema ja natuke vähem teatud kraami tarbima, ja teine arst ütleb, et tunnen sulle kaasa, kas soovid, kirjutan sulle ravimeid, proovi ikka vastu pidada – siis kumba arsti teile vaja on?

Parempoolsus ei tähenda hoolimatust. Näiteks rahalises ja majanduslikus mõttes tähendab see suuremat distsipliini, mis võib tunduda karm, aga isiklikes rahaasjades ja tööeetikas, väidan, on enamik eestlasi parempoolsed. Seetõttu arvan, et Eestis on parempoolsusel täna ja tulevikus kõva kandepind, isegi kui pendel käib aeg-ajalt teise serva, et aeg oleks tõsta makse.

Tuleme tagasi teie juurde. Varem tegelesite rulluisutamisega, nüüd on teil uued hobid. Millest selline vahetus?

Õismäel elades oli hea minna Haabersti rulluisuteele, aga nüüd, kui elan kesklinnas, sõidan rohkem rattaga. Ujumas käin ilmselt kõige rohkem, samuti mängin tennist. Tennisehuvi tuli sellest, et võtsime aastaid tagasi neli sõpra kokku, rääkisime ühe treeneri pehmeks ja hakkasime harjutama.

Erakonna võistlustel olen tulnud paarismängus isegi medalile. Ujumine on selles mõttes hea, et sinna ei saa kunagi telefoni kaasa võtta: oled 30–40 minutit vees ja saad olla kindel, et keegi ei helista ega sega. Kuigi mulle on öeldud, et kuulge, noormees, võtke mõni teine rada, te siin nii kiiresti plärtsutate, mul läheb soeng märjaks. Võtsin siis teise raja.

Kümme aastat tagasi läksite tantsukursustele. Mis eesmärgiga?

Et tantsida! Arvan, et pean jälle minema, sest vahepeal pole olnud põhjust peotantsu väga tihti harrastada. Sellega on nagu keelegagi, et kui sa seda ei kasuta, siis see ununeb.

Uuel telehooajal saate loodetavasti kutse saatesse «Tantsud tähtedega». Mida ütlete?

Eiiii... austan inimesi, kes pakuvad avalikkusele meelelahutust. Kõigil on oma roll, aga kardan, et ma küll ei suudaks sellist aega leida, et sinna minna. Kasutaksin seda aega pigem lastega tegelemiseks või millegi üle mõtlemiseks, aga teha iga päev mitu tundi trenni...

Teisest küljest pakub see saade paljudele rõõmu. Sel aastal vaatasin finaali. Mulle meeldib Anna Levandi, aga hääletasin Jan Uuspõllu poolt. Elukaaslane hääletas Levandi poolt, et oleks tasakaalus (naerab).

Kust võtate oma ideed, et anda valimisõigus näiteks 16-aastastele või et rikkad võiks sotsiaalabist loobuda?

Sotsiaalabist loobumine on seotud õiglustundega. Abi peaks minema abivajajatele. Ja olgem ausad: ei ole vaja abi nendel, kes saavad ise endaga hakkama. Ei Ansip, Ligi, Hanno Pevkur ega ka mina vaja seda abi, nagu veel kümned tuhanded inimesed.

16-aastaste valimisõiguse üle tahtsin algatada debati. Me kõik jääme vanemaks ja kui tahame, et ühiskond oleks tasakaalus, peaks noori rohkem kaasama. Kõige tõsisem on siin küsimus, mida pole veel väljagi toodud: kuhu maani kestab lapsepõlv?

Inimesed peaksid saama elada stressivabalt nii kaua kui võimalik, aga valimisõigusega kaasneb ka kohustus vastutada ühiskonna käekäigu eest.

Olete tõstatanud ka mitteabielulise kooselu seadustamise küsimuse, aga arvestades nüüdisaegsete kooseluvormide ääretut mitmekesisust, miks mitte seadustada neid kõiki, seda enam, et niiviisi näitaksime end maailmas äärmiselt avatud, tolerantse, liberaalse riigina?

(Naerab.) Asja mõte on selles, et kaitsta nõrgemat poolt. Kui tubli mees Taavi jääb koduseks ja kasvatab last ning tema abikaasa käib tööl, teenib raha, maksab koduliisingu, siis juhul kui nad lähevad lahku, jääb tubli mees Taavi tõenäoliselt lapsega, kui ta on last varem kasvatanud, ning lapse ja Taavi huvid saavad oluliselt riivatud, sest varaline pool on selle kasuks, kes on saanud karjääri teha. Siin ei ole küsimus, kuidas me Euroopasse paistame, vaid kuidas asjad Eestis on.

Ehk kas ja kuidas formaliseerida suhted, millest 95 protsenti on tavalised Mati ja Kati suhted, mitte Matilde ja Kati suhted.

Kes on teie peres leivateenija ja kes laste kantseldaja?

Meil käib üks poiss lasteaias ja teine koolis, meie mõlemad käime mõlemad tööl. (Elukaaslane töötab keskkonnaministeeriumis –P.P.) Kuid kahtlustan – mis kahtlustan? ma tean! –, et elukaaslasele langeb laste transportimisel suurem koormus.

Aga kui lastega on võimalik kusagile minna või kui on tegemist lastepidudega, siis ega ma endale andeks anna, kui ma peole või arenguvestlusele minna ei saa. Teist nii väljalülitavat võimet kui lastel pole kellelgi teisel. Kui tegeled maailmaga, kus on teistsugused küsimused, võtab see ka igapäevamured ära.

Nüüd lähetegi nendega koolivaheaja-reisile?

Jah. Eelmine aasta pidime ka kevadvaheajal puhkusele minema, aga siis tulid valitsusläbirääkimised. Meil olid kõik piletid ostetud, midagi enam muuta ei saanud, ja nii ma istusingi Stenbocki majas ja pidasin konditsioneeri all läbirääkimisi ning ülejäänud pere läks puhkusele.

Mis teid sellises töös, kus isegi puhkuses ei saa kindel olla, tagant piitsutab?

Põnev on, ja mulle meeldib, et on hea seltskond, kellega midagi ette võtta. Hiljem saad öelda, et olin selle või teise asja tegemise juures – võib-olla see on oluline?

Ja kuhu välja peaksite jõudma?

Oi, seda ma küll ei tea. Kõige pikem eesmärk võiks olla ehk see, et kui jään vanemaks ja mul on rohkem aega, ostaks väikse puumajakese kuskile jõe või järve äärde, kus võiks olla väike paadisillake, ja püüda rahulikult kala.

Ja kui keegi tahab, et ma mingit tööd teeksin, siis võiksin seda arvuti kaudu teha – sellest mulle piisaks. Võib-olla ongi nii, et kes on olnud kära ja müra ja melu sees, ihkavad ühel hetkel rahu? Mul on nii palju lugemata raamatuid, nii palju asju tegemata...

CV
Kristen Michal (36)


Justiitsminister
Sündinud 12. juulil 1975 Tallinnas

Haridus
2009–... Tallinna Ülikooli õigus­akadeemia, õigusteaduse magistriõpingud
2006–2009 Akadeemia Nord, õigusteadus
1994–1998 Tallinna Pedagoogiline Ülikool, sotsiaalteaduskond, haldusjuhtimise eriala (jäi IV kursusel pooleli)
1993–1994 erakõrgkool Instituut Esimene Stuudium
1983–1993 Tallinna 17. keskkool (Väike-Õismäe keskkool)

Töö
2011–... justiitsminister
2011 ja 2007 valimistel pääses riigikokku; 2007 valimiste järel otsustas siirduda Reformierakonna peasekretäri tööle
2005–2006 riigikogu asendusliige
2003–... Reformierakonna peasekretär
2002–2003 Tallinna Kesklinna vanem
2002 peaminister Siim Kallase nõunik
2001–2002 minister Toivo Asmeri nõunik, büroo juhataja
1999–2001 riigikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunik
1999 Reformierakonna nõunik
1996–1999 Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunik

Elukaaslane Evelin Oras töötab keskkonnaministeeriumis
Pojad Karl (8) ja Magnus (5)

Arvamus

Andrus Ansip
peaminister

Vaatamata oma noorusele on Kristen Michal Eesti poliitikas vana ja kaalukas tegija. Kristenil on selge maailmavaade – ta on veendunud liberaal. Tema tugevuseks tipp-poliitikas on hea taju ja tundlik sotsiaalne närv. Valitsusliikmena näeb ta riiki tervikuna, tal on terviklik elukäsitlus.
Kristen on tasakaalukas, põhjalik ja erakordselt hea töövõimega. Ta on kaasav juht. Kristen on avatud suhtlemisega kergesti kontakteeruv inimene.

Eriliselt hindan ma Kristeni oskust argumenteeritult väidelda. Väitlustes on ta konkreetne ja vajadusel ka terav, kuid samas oskab ta teisi kuulata ja teiste arvamustega arvestada.

Kristen on tõestanud end ka tugeva rahandusinimesena – ta on täpne nii suurtes kui ka väikestes summades. Hea meel on näha, et ministrina on ta Brüsseli seltskonda hästi sisse elanud ning ka välissuhtlust nautima hakanud.

Kristen on küll üks nendest, kellest võib saada Reformierakonna esimees ja ka peaminister.

Tagasi üles