/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
/nginx/o/2023/05/09/15309499t1he6b0.jpg)
Kanal 2 saade «Täistund» uuris täna eutanaasiaga seonduvaid poolt- ja vastuargumente. Kuigi eutanaasia on Eestis keelatud, soovib üks mees sarnast teenust pakkuma hakata.
Seni on eutanaasia olnud teema, mida on Eestis välditud. Täna ei tohi me lähedastel aidata piinadest vabaneda isegi siis, kui nad ise seda väga tahavad. Abistatud enesetapp – aga mis see on? Mis oleks, kui keegi teeks firma, mis aitaks inimestel elust lahkuda?
Just sellist veab nüüdseks pensionärist taksojuht, endine õppejõud, poliitik ja majandusteadlane Paul Tammert.
«Kui ma tunnen, et mu elu on lõppenud, siis ma võin hüpata rongi alla, sõita autoga vastu mõnda teist autot või seina – seda ei saa mitte keegi takistada. Igaühel on enesemääramisõigus. Miks ma peaksin traumeerima teisi inimesi? Miks ma peaksin tegema seda vägivaldselt? Võiksin teha seda humaanselt ja kultuurselt,» rääkis Tammert.
Tammert hakkab osutama abistatud suitsiidi teenust. Selle hind on mõni tuhat eurot, kuid tema sõnul ei tee ta seda raha pärast. MTÜ Kodanik ja projekti «Väärikas lahkumine» kutsus ta ellu isiklikel põhjustel.
«Isa viidi hooldeasutusse – sisuliselt ta lõpuks kaotas selge pildi, ajas segast. Lõpuks veeti voodiga ringi, tõsteti nööridega üles, võeti riidest lahti, pesti, pandi tagasi – ja niiviisi kuude, kui mitte aastate kaupa,» kirjeldas Tammert.
«Lõpuks küsidki, et miks ma ei sure? Oled suletud ühte tuppa, lõpuks lülitud välja – mis mõte on sellisel eksistentsil? Kui ma mõtlen enda tulevikule, siis ma küll ise sellist asja ei tahaks. Siis ma hakkasingi mõtlema, et kas on kuidagi väljapääs.»
Ta on nõus vastu võtma inimesi, kes teavad, et on mõne aasta pärast aheldatud voodisse, kas haiguse tõttu või mõnel muul põhjusel. Haigusest tingitult vastutusvõimetuid ta vastu ei võta, ka ei paku ta teenust täies elujõus inimestele, kes olmemurede eest tahaks põgeneda.
«Ta võiks kõigepealt käia notari juures, teha oma testamendid ära. Ja ühtlasi teha volituse, et tahab sellist teenust tarbida,» loetles Tammert. «Siis oleks meil psühholoog, kellega arutada läbi, kas kõik on tõesti lõpuni käidud.»
«Kindlasti ei lähe ma teda ümber veenma. Selles mõttes, et see on see vastus, mida ta niikuinii väljastpoolt seda ruumi igalt poolt saab,» rääkis Tammertiga koostööd tegev psühholoogiline nõustaja ja terapeut Ave Lossmann. «Seal on erinevaid nüansse. Esmane küsimus enesetapumõtetega inimesele oleks: kust need sinu sisse on tulnud? Mis on juhtunud? Me läheme seda analüüsima, et aidata tal jõuda teadlikkuseni, et see on tõesti see, mida ta soovib ja tema ise ei näe muud varianti.»
Edasi läheb Tammerti sõnul asi tasuliseks: veel kord tuleb vestelda psühholoogiga, see võetakse ka videolinti, vältimaks hilisemaid süüdistusi vägisi veenmises; sõlmitakse leping, esitatakse arve ja siis teatud aja järel pakutakse lõppteenust. Tal on käsitsi valmistatud aparaat, millega lõpetada elu. «Tehnoloogiliselt on mul lahendus. Me saame selleks kasutada gaase. See on esimene versioon, hiljem tulevad ilmselt asjalikumad,» märkis Tammert. «Ma arvan, et mina ei saa ligidal olla, muidu arvatakse, et mina tegin seda,» kirjeldas ta üksipulki protseduuri, mis lõpetaks kliendi elu.
Abistatud suitsiid kuritegu ei ole
«Põhimõtteliselt on see abistatud suitsiid. Eutanaasia on see, kui keegi teine teeb. Kui keegi annab tableti, teeb süsti – see on eutanaasia, seda ma ei paku,» oli Tammert kindel. Kui seni on ühiskonnas kehtinud arusaam, et kõik eutanaasiasarnased teenused on keelatud, siis osaliselt on see tõsi. Abistatud suitsiidi puhul ei tee viimast liigutust arst või keegi teine, vaid klient ise.
«Olen seadused läbi käinud. Küsisin nii politseilt, sotsiaalministeeriumilt kui ka prokuratuurilt, mida nad sellest arvavad,» ütles Tammert. «Sotsiaalministeerium ütles, et meie tegeleme ainult tervisega, meie ei surmaga ei tegele. Politsei ütles, et kui vägivalla tundemärke ei ole, ja on vanainimene, siis ei ole nagu meie teema.»
/nginx/o/2021/05/07/13768131t1hfe59.jpg)
Ka justiitsministeerium midagi seadusvastast selles teenuses ei näe. «Abi osutamine küpsele enesetapule meie karistusõiguse kohaselt kuritegu ei ole,» ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner, lisades, et seda ei saa võtta ka tapmisena, kui teenust kasutav inimene on täie mõistuse juures ja teab, mida ta teeb.
Prokuratuur on aga teenuse suhtes kõhkleval seisukohal. Põhja ringkonnaprokuratuuri prokurör Saskia Kask ütles, et suitsiidile kaasaaitamine ei ole iseensest kuritegu, aga kui taolist teenust osutatakse ja kasutatakse, algataks prokuratuur ilmselt kriminaalmenetluse. Aga mille alusel?
«Seal võibki olla mitu erinevat varianti: kui me ei seosta vastutust inimese surmaga, siis seal võib olla näiteks psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine, ebaseaduslik majandustegevus – seda peame me kontrollima,» ütles Kask.
Eestis pole teenust reguleerivat reeglistikku veel loodud
Asekantsler Kärner tõdes, et ilma regulatsioonide või riikliku kontrollita on negatiivsed mõjud võimalikud: «Seal on küsimus, kas need otsused on alati küpsed ja nii edasi. See võib viia selleni, et riik peab vajalikuks hakata sellist asja reguleerima.»
/nginx/o/2015/04/15/3964235t1h0c8c.jpg)
Ka Kask tõi välja, et selline reeglistik, mis kontrolliks ja reguleeriks teenust, Eestis puudub. «Kui need reeglid oleksid ühiskonnas kokku lepitud, siis sellisel juhul me saaksime sekkuda alles siis, kui keegi neid reegleid rikub.» Praegu peab prokuratuur igal juhul kontrollima. «Võib juhtuda, et kõik on õige. Võib juhtuda, et toime on pandud kuritegu.»
Kärner lisas, et kommertsenesetapu abistamist üritas näiteks Saksamaa 2015. aastal kriminaliseerida, kuid 2020. aastal kuulutas nende põhiseaduskohus selle põhiseadusvastaseks, sest piirab inimese enesemääramisõigust. «Sealjuures kohus aga ütles, et see ei tähenda, et riik ei võiks sellist asja reguleerida.»
Arst: Suitsiidikontor, jah? See kõlab võikalt
/nginx/o/2021/05/21/13794068t1h2b95.jpg)
Eesti Arstide Liidu eetikakomitee liikme, doktor Indrek Oro sõnul on ka ravimitega võimalik inimese elu lõpetada. «Ma ei ole kuulnud, et taolist n-ö surnuks gaasitamist kuskil tänapäeval kasutatakse. Võimalik on kõiksuguseid samme astuda, mis inimese elu lõpetavad. Selleks kasutatakse ikkagi teatavaid ravimeid, mille toime on teada.»
Kuidas aga on eraldi ettevõttega, mis hakkaks abistatud enesetapu teenust pakkuma. «Suitsiidikontor, jah? See kõlab isegi võikalt, ma ütleks.» Oro arvates on kummaline ja küüniline, et olukorras, kus ei ole suudetud kõigile vaevuste leevendamist ja toetusravi kättesaadavaks teha, alustab keegi mingisuguse tegevuse legaliseerimisega, mis aktiivselt lõpetaks inimese elu.
«Ma ei ole see inimene, kes ütleks, et eutanaasia ei ole ühelgi juhul põhjendatud, aga väga raske on ette kujutada, et keegi loob ettevõtte, kus hakkab ... meil on ajaloos teada gaasiga elu lõpetamise kogemusi, sellele järgnes mõne aasta pärast Nürnbergi kohtuprotsess.»