Pärnakad sõid lehmad linnast välja (4)

Riina Martinson
, Maa Elu toimetaja
Copy
Rannaniidu hooldajad on suvepealinnas ametis vaid Vana-Pärnu lõpus, kuhu inimene harva satub.
Rannaniidu hooldajad on suvepealinnas ametis vaid Vana-Pärnu lõpus, kuhu inimene harva satub. Foto: Urmas Luik

Aastaid tõid Pärnu rannajoonel pilliroogu söövad lihaveised elevust nii kohalikele elanikele kui turistidele. Keskranna kõrvale ehitati vaiadel laudtee, millel jalutades sai veiste tegemisi lausa paari meetri kauguselt turvaliselt uudistada. Paraku pole juba teist suve ei keskranna ega Mai elamurajooni lähedal vohavat pilliroogu enam keegi hooldamas.

Jalutame Pärnu abilinnapea Irina Talvistega lookleval rannateel – kui linna pool kuival alal on taimestik ehk põlvekõrgune, siis mere poole minnes kõrgub pilliroog juba kõvasti üle inimeste peade. Ja tegu on alles kasvuperioodi algusega.

Talviste rääkis, et linn oleks valmis kohe homme pakkuma mõnele loomakasvatajale võimalust veised rannale toituma lubada. Ehkki tänavu on üle Eesti loomade ninaesisega väga kehvad lood, ei taha ükski loomaomanik siiski Pärnusse tulla.

Veised autolt tagasi maha

Mullu kevadel oli ühe veisekasvatajaga kokkulepe sõlmitud ja tollel loomad isegi auto peal juba, kui ta sai kõne, et Pärnus on rannakarjamaa aed ära lõhutud. See polnud sugugi esimene kord, mil pärnakad olid lihaveiste karjamaad ümbritsevat aeda lõhkunud.

„Keegi süstemaatiliselt lõhkus aeda, see parandati ära ja jälle lõhuti. Oli näha, et kellelgi on suur viha nende loomade vastu,” kirjeldas Talviste.

Peale selle ilmusid meedias järjest arvamusavaldused, milles süüdistati veiseid suplusvee saastamises.

„Jah, oleme üle Eesti otsinud neid lehmi, aga mitte keegi ei tule,” ohkas Talviste. „Muudkui kirjutatakse, et otsitakse loomadele karjamaid. Palun, meil on siin hektareid vaba maad, kus karjatada, keegi küll ei ütle seda välja, aga me saame aru, et põhjuseks on tekkinud kuvand. Täiesti mõistetavalt ei riski ükski loomaomanik oma karja nii ebasõbralikku keskkonda tuua.”

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles