Kalavõrgudmeelitavad hülgeid kui kiirtoidurestoranid

Enamik Läänemere hüljestest toitub avamerel, aga need, kes on nõrgemad või haiged ja jäävad toidu kättesaamisega hätta, lähevad kiirtoidu ehk kalameeste võrkude peale üle. Foto: Stanislav Moshkov

Hülgeuurija Mart Jüssi sõnutsi pole hüljestel tavaks kalu ühe ampsu kaupa süüa. „Päriselt on hülgel komme kala merest püüda ja see siis tervena ära süüa. Mõnel väga suurel kalal ta ehk pead ei taha, sest seal on palju luid,” rääkis ta.

Hülge elu meres pole sugugi meelakkumine. „Vaadake, kui suur on meri, sealt tuleb kala üles leida ja kinni püüda. Hülged on väga peenelt häälestatud toitumismasinad, neil läheb päris suur energia kala leidmise ja kinni püüdmise peale. Vabas looduses pole neil raiskamise võimalustki,” seletas Jüssi.

See, mida kalurid oma võrkudes näevad, on teine lugu. Kui kala on võrku kinni püütud, ei pea hüljes teda taga ajama, seega jääb suur osa tööst tegemata ja on vaid söömise vaev.

„Kuna võrgust pole kala lihtne kätte saada, rebib ta hammastega tükke ja võtab järgmise. Või võtame võrdluseks olukorra, kus paneme lapsed laua äärde istuma ja lauale ritta ilusad punased õunad. Kas nad söövad ühe õuna lõpuni? Kui sa ei pea toidu kättesaamiseks erilist vaeva nägema, võib sellega mängida ning ampsata, kuidas suhu satub,” iseloomustas Jüssi.

Sellist kommet, et hüljes võtaks meres igast kalast ühe ampsu, ei saa aga olla, sest kala kättesaamine on keeruline.

Ehkki hülgeid süüdistatakse kalameeste võrkude rüüstamises, ei tee väga paljud hülged seda. „Enamik Läänemere hüljestest toitub avamerel, aga need, kes on nõrgemad või haiged ja jäävad toidu kättesaamisega hätta, lähevad kiirtoidu peale üle ja kalavõrgud on neile kindlasti kiirtoidurestoranid,” seletas Jüssi.