TAUST ⟩ Eestlaste katsumused põrgukuumusega

Halval lapsel mitu nime: tänavust kuumalainet tuntakse Lõuna-Euroopas nii Cerberuse, Caronte kui ka Charoni nime all. Foto: herdis ojasu

Nädala algul võis Ateenas elav kirjanik Herdis Ojasu kergendunult hingata: sooja oli ametlikel andmetel väljas vaid 38 kraadi. Võrreldes veidi varasema leitsakuga, kui õhutemperatuur küündis 45 kraadi ligi, näis see juba hulga normaalsem.

Kuid ametlikud andmed ei peegelda Kreekas alati täit reaalsust ning Ateena iseäralik topograafia muudab seal kuumalained iseäranis rängaks. «Ateena on ju nagu kiviaugus – ta ehitati orgu, et kõrgematest punktidest oleks linna kergem kaitsta,» ütleb juba aastaid Kreekat oma koduks pidanud Ojasu. Kivi kogub aga päikeseenergia endasse, marmor muutub tulipalavaks ja kiirgab seda taas välja otsekui ahjust. «Kõik sulab, kõik õhkab, autod kuumenevad 89–90 kraadini, nii et neil saab mune praadida. Ja praegu on armuaeg – varsti on 45–46 kraadi tagasi.»

Kuumalained pole Kreekas midagi otseselt uut. Kõige kõrgem temperatuur – 48 kraadi varjus – on Kreekas registreeritud 1977. aastal. Ka 1973. aasta oli tulipalav – nagu ka näiteks aastad 1987, 2007 ja 2021 –, kuid Peloponnesose poolsaarel registreeriti 46-kraadist palavust juba ka sajand tagasi, 1924. aastal.

«Kreeklased pigem muigavad selle paanikajutu peale, mis meedias käib, sest nad on sellist kuumust läbi elanud ka aegadel, kui polnud õhukonditsioneere ja ventilaatoreid,» ütleb Ojasu. Kuid majad olid päris vanasti teistsugused. «Need hooned, mida hakati pärast 1976. aastat kiirkorras ehitama Türgist põgenenud kreeklastele, on kärgtellistest – kui võtta krohv maha, siis saab selgeks, et krohv ongi ainus, mis külma või kuuma eemal hoiab. Vanadel aegadel ehitatud täisseinmaju, kus olid väikesed aknad ja akendel luugid ees, ei olnud üldse põhjust kütta või jahutada.»