Õiguskantsler surmajuhtumitest vanglates: töötajatele on vaja täiendkoolitust

Enesetapp vanglas. Pilt on illustreeriv Foto: Shutterstock

Vanglates aset leidnud surmajuhtumeid analüüsinud õiguskantsler Ülle Madise märkis, et nii mõnegi juhtumi osas paistis silma, et vanglatöötajatel jäi vajaka spetsiifilistest teadmisest ning vaja oleks läbi viia täiendkoolitusi.

Eesti vanglates suri ajavahemikul 2021. aasta 1. septembrist kuni 2022. aasta 1. septembrini kolmteist inimest. Kaheksa inimest surid terviseprobleemide tõttu, viis inimest sooritasid enesetapu. Tapmisi ei ole vanglates olnud alates 2011. aastast.

Vanglate sisekontrolli osakonna töötajad uurisid kõiki vanglates aset leidnud surmasid ning koostasid iga sündmuse kohta memorandumi. Kahele terviserikke või raske haiguse tõttu surnud inimese olukorrale palusid vanglad anda hinnangu sotsiaalministeeriumi juures tegutseval tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonil. Komisjoni arvamuse põhjal alustas sisekontroll ühe juhtumi täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks kriminaalmenetlust.

Vanglad alustasid kriminaalmenetlust veel kolme terviseprobleemidega seotud surmajuhtumi uurimiseks. Viit enesetapujuhtumit uurisid vanglate sisekontrolli osakonna töötajad tõhusalt. Kontrollimise käigus tehti tähelepanekuid ja anti soovitusi, kuidas oleks võimalik surmajuhtumeid ära hoida. Ühel juhul alustati vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetlust.

Teadmisi jääb vajaka

Nagu varasematel aastatel puudutasid ka seekord vanglate sisekontrolli osakonna töötajate tähelepanekud ja soovitused sündmustele reageerimise kiirust, tehniliste vahendite piisavust, kvaliteeti ja nende kasutamise oskust. Taas viidati probleemidele vanglasiseses infovahetuses. Leiti, et valvurid pole alati korrektselt täitnud korrapäraste ringkäikude kohustust. Mitmel juhul tõdeti, et enesetapuohtu ei hinnatud õigesti. Raskes tervislikus seisundis kinnipeetaval ei olnud võimalust abi kutsuda, voodihaigena ei saanud ta kambriterminali kasutada. Kahel juhul viibis vangla tegevuse tõttu kiirabi jõudmine vangla territooriumile.

Sisekontrolli osakonna töötajad tegid ettepanekuid enesetappude ennetamise juhendi täiendamiseks ning rõhutasid iga juhtumi uurimise järeldustes, et nii ametnikel kui ka meditsiinitöötajatel tuleb järgida juhendit. Justiitsministeerium andis õiguskantslerile teada, et vastavat juhendit täiendatakse ning et praegu koostatakse kõigile vanglateenistujatele mõeldud vaimse tervise esmaabi õppematerjale.

Kõik vanglate sisekontrolli osakonna töötajate tähelepanekud ja soovitused on vajalikud ja asjakohased. Vanglateenistus on teinud surmasid ennetavaid juhendeid ja standardeid koostades head tööd. Analüüsitud surmajuhtumid viitavad siiski sellele, et vanglaametnikke on vähe ja olemasolevaid töötajaid tuleks regulaarselt koolitada. Vanglates on suur vajadus vaimse tervise spetsialistide järele. Lisaks ohutule riietusele peab vanglates olema ka rebimiskindel voodivarustus, mida saab vajadusel anda suitsiidsele inimesele.

Parandamatult raskesti haige inimese vanglast vabastamise otsustamine ei tohiks vangla ega ka teiste justiitsministeeriumi hallatavate asutuste, näiteks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi tegevuse tõttu viibida. Justiitsministeeriumil tuleb koostöös vanglatega läbi mõelda, kuidas ka vangla tingimustes tagada parandamatult haigele inimesele elu lõpus väärikas ning rahulik lahkumine.

Mis puudutab enesetappe, siis uuritud materjalidest ilmnes, et vanglaametnikud ja -töötajad vajavad koolitust ja/või õppusi, mis aitaksid neil juhendeid oma igapäevatöös rakendada. Surmajuhtum on alati erakorraline olukord ning vanglaametnikel ja -töötajatel peab olema võimalik juhtumile reageerimise ja selle lahendamise oskusi regulaarselt harjutada.

Ametnikke on puudu

Surmajuhtumite materjalidest selgus, et vanglates on endiselt ametnike puudus.

Ametnikel on palju ülesandeid, tihti tuleb ühel ametnikul teha mitme inimese tööd ning ametnikud suhtlevad kinnipeetavate ja vahistatutega minimaalselt. See puudutab nii valvureid kui ka inspektor-kontaktisikuid. Ametnikel ei ole aega enda hoolealuseid tundma õppida ega nende käitumist ja suhteid jälgida. Ühest analüüsist selgus näiteks, et enesetapu teinud kinnipeetavat kiusati osakonnas pikemat aega, ent vangla sai sellest teada alles surmajuhtumit uurides.

Ka jäi mitu enesetapujuhtumit mõnda aega avastamata, sest ametnikud ei pööranud aja- ja infopuuduse tõttu piisavalt tähelepanu inimeste käitumisele ja kambris valitsevale olukorrale.

Analüüsitud surmajuhtumid viitavad taas sellele, et vanglates vajatakse väga vaimse tervise spetsialiste. Oluline on, et vaimse tervise spetsialist oleks kaasatud tervisekontrolli, mis tehakse inimesele vanglasse saabumisel. Mitme surmajuhtumi analüüsist selgus, et enesetapuohtu hinnati üksnes inimese enda ütluste järgi. Selle alusel antud hinnang ei olnud aga õige.

Vanglates on raskelt haigeid

Enesetappe aitaks paremini ära hoida see, kui vanglad annaksid vajadusel inimesele rebimiskindla materjaliga kaetud madratsi ja voodivarustuse. Nii saaks ära hoida seda, et inimene kasutab poomisvahendina näiteks padjapüüri, nagu see ühel analüüsitud surmajuhtumil oli. Rebimiskindla voodivarustuse kasutamist kui üht enesetappude ennetavat meedet on pidanud oluliseks ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee.

Uuringute järgi on kinnipeetavate keskmine vanus suurenenud ja vanglates on üha enam vanemaid inimesi. Nii on see Eestis ja ka teistes riikides. Inimesed, kes jõuavad vanglasse, on sageli füsioloogiliselt vanemad, kui on nende tegelik vanus ja võib eeldada nende terviseseisundi alusel. On leitud, et vangistatud inimene on füüsiliselt kümme aastat vanem kui samaealine inimene, kes pole vanglakaristust kandnud.

Surmajuhtumite analüüs näitab, et vanglates on ka raske haiguse all kannatavaid inimesi ja surijaid. On põhjust arvata, et nende inimeste arv võib vanglates aja jooksul suureneda.

Kriminaalmenetluse seadustiku järgi võib kohus vabastada süüdimõistetu ennetähtaegselt karistuse kandmisest, kui ta on parandamatult raskesti haigestunud. Selle kohta teeb otsuse kohus, võttes aluseks vangla juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse.

Ühel analüüsitud juhul asusid vangla sisekontrolli osakonna töötajad seisukohale, et vangla viivitas kohtule ennetähtaegse vabastamise ettepaneku esitamisega. Inimene suri enne, kui kohus jõudis vastava otsuse teha. Teisel juhul tõi vangla sisekontrolli osakond välja, et kohus määras kinnipeetavale kohtuarstliku ekspertiisi, kuid Eesti Kohtuekspertiisi Instituut ei tulnud ligi kuu aega pärast kohtulahendi tegemist määratud ülesannet täitma. Inimene suri enne ekspertiisi toimumist. Kolmandal juhul oli tegemist parandamatult haige vahistatuga, kelle vanglast vabastamise taotlemist lahendas vangla ekslikult reeglite järgi, mis kehtivad süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kohta. Sisekontrolli osakond juhtis tähelepanu, et parandamatult raskesti haigestunud vahistatu vabastamisele kohaldub kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 274.

Raske haiguse all kannatava ja elu lõpus inimese vanglast vabastamise otsustamine ei tohiks viibida ei vangla ega ka teiste justiitsministeeriumi hallatavate asutuste tegevuse tõttu. Surijate puhul võiksid vanglad kaaluda neile lühiajalise väljasõiduloa andmise võimalust, et inimesed saaksid surra kodus lähedaste keskel.