Aarne Üksküla: ma ei salli raha, aga olen rõõmus, et saan jagada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aarne Üksküla

FOTO: Peeter Langovits


Palju õnne, Aarne Üksküla! Mida elutööpreemia teie jaoks tähendab?



Ega see mulle erilist rõõmu ei tee, sest ma pean siin nüüd täpsemalt mõtlema, kellele see läheb. Minule see kätte ei jää.



Suurema osa annetan teatriveteranide ühendusele. Ülejäänu annan ka ära – on inimesi, kes seda rohkem vajavad.



Jättes nüüd teie investeeringuplaanid kõrvale, siis suur tunnustus on see teile kui näitlejale ikka.


Jah, ainult ma arvan, et elutööpreemiale on palju väärikamaid kandidaate olemas, ma ei tea, miks nendele ei antud.



Mul ei ole sellest rõõmu, et see minule tuleb. Olen rõõmus, et saan seda jagada. Ma mingil juhul ei taha, et see jääks mulle.



Miks mitte?


Mul ei ole seda vaja. Ma ei salli raha. Mul on piisavalt selleks, et need paar aastat, mis mul veel on jäänud, ära elada.



VAT Teatris on teil praegu rollid kahes lavastuses: «Nürnberg» ja «Teener». Mida peale selle veel teete?


Mõned projektid veel kestavad, nagu näiteks «Wargamäe Wabariik» Albu vallas ja muidugi ka «Õnne 13».



Aastal 2006 teatasite, et lahkute lavalt. Ometi võtsite eelmisel aastal vastu veel VAT Teatri «Nürn­bergi» pakkumise. Kas see tähendab, et vaatajad võivad teilt veelgi üllatusi oodata?


Ei, ma ei usu, et neid rohkem tuleb, sest ma enam ei jaksa isegi hästi seda «Nürnbergi» mängida. Ma olen juba nii vana, et ma olen sündsusetult ületanud eesti mehe keskmise eluea ja mul on juba piinlik.

Tagasi üles