/nginx/o/2023/02/15/15140920t1hf6d7.jpg)
/nginx/o/2023/09/07/15576282t1hb023.jpg)
1993. aastal linnaks – ühtlasi Eesti põhjapoolseimaks linnaks – saanud Loksa meenub ajakirjanikele tavaliselt siis, kui on vaja publikut millegi seal toimunuga šokeerida. Kohalike meelest elatakse Loksal aga üldiselt täiesti tavalist elu.
Enamik linnast koosneb odavate korteritega depressiivsetest karpmajadest ja väikestest aiamaalappidest koos putkadega, mille osavate kätega mehed, kes nüüd ammu pensionärid, lõid püsti eelmisel sajandil. Aga siin leidub ka kenasid eramaju. Paraku pole Nõukogude sõjaväelaste reostatud rannajoon seniajani nende jälgedest päriselt vabanenud.
Loksa asub paigas, kuhu niisama ei satu – tuleb ikka ekstra kohale minna. Isegi siis, kui sõita näiteks mõnele etendusele Viinistu kunstimuuseumis, on lihtne Loksast seda märkamata mööduda.
Tükike mereäärsest kuurordist
«Nii et sul on tarvis Loksa hirmsaid venelasi?» küsib kohalik elanik Igor (tema ja ka teiste linnas kohatud inimeste nimed on nende soovil muudetud – toim). «Neid meil on.»
Ajame juttu hoolikalt pügatud muruplatsil Rahu tänava ääres, eemal varjavad puud kirikut ja surnuaeda. Keda Igor silmas peab? Võib-olla kunagist loksalast Maksim Liksutovi, kes alustas söe ümberlaadimisega Tallinnas ja on nüüd Moskva abilinnapea transpordi alal? Huvitav, kas Loksa on tema üle uhke?
«Loodan, et mitte,» vastab Igor. «See pole põhjus, miks me neid kohti armastame.» Ta peab silmas linnaosa, mis tervitab kõiki Narva maantee poolt tulijaid. Asula tekkis 19. sajandist pärit tellisetehase ja sadama ümber, kustkaudu neidsamu telliseid eksporditi. Nüüd on siin mitu ettevõtet, kultuurikeskus, bassein ja staadion – inimesi aga väga vähe.
/nginx/o/2023/09/07/15576286t1h4bca.jpg)
Igori pere elab linna hõredalt asustatud poolel. «Kõik, mida peetakse hirmutavaks, asub üle jõe, kus on kortermajad. Aga siin, n-ö erasektoris elab vanem põlvkond, kelle juurde sõidavad lapsed. Siin on vaikus ja meri.» Merd, tõsi küll, pole Igori sõnul näha.
Siin on mitu ettevõtet, kultuurikeskus, bassein ja staadion – inimesi aga väga vähe.
Tema enda pere otsis esmalt korterit Suurpea külas, kus on mahajäetud maju. «Siis tulime siia ja omanik ütles: muide, siit on 800 meetrit mereni. Saime kohe aru, et selle me võtame.» Muidugi pole Loksa mingi kuurort, aga väikest rannikulõiku, mida sadamast eraldab Valgejõgi, võib supelrannaks pidada küll.
«Talvel on siin väga huvitav,» ühineb vestlusega Igori abikaasa Olga. «Metsas on suusarada ja selle ääres alati reklaamid kahes keeles. Kauplustes räägivad müüjad samuti kaht keelt ning nende seas on nii venelasi kui ka eestlasi. Ütlevad sulle «Tere-Здрасьте» ja sina siis valid, kummas keeles räägid.»
/nginx/o/2023/09/07/15576285t1h4100.jpg)
Linna kaht poolt ühendavad Eestimaa provintsi peamised kauplused. Сoop on liidrirollis – hindade ja enesehinnangu poolest väljaspool konkurentsi. Viinistu tee kõrval tegutseb äärmiselt askeetlikus, et mitte öelda koledas angaaris Grossi pood. See on odavam ja arvab endast ilmselt vähem, nii et keti kasum ei lange. Coopis see-eest piirduvad kõik müüjad eesti keelega – see pood on ilmselgelt neile, kes elavad kiriku ümber või ümberkaudsetes taludes. Coopis käia armastava Igori sõnul on seal alati rahulik ja mis peamine, kliente aidatakse osavõtlikult. Väikeses kohas pole nagunii mõtet konflikti tekitada, Olga sõnul on selle hind kõrge ja kasu pole märgatav.
/nginx/o/2023/09/07/15576284t1hbd76.jpg)
Tõsisem elu käib tiheasustusala sügavuses, pika Posti tänava alguses. Seal asub ammu mahajäetud Vojentorgi poe lähedal – mis, muide, kannab Lahemaa Kaubamaja silti – piirkondliku keti Meie kauplus. Siin saavad naabrid kokku ja räägivad juttu. Veidi eemal on Mere baar, patuurka moodi paik, mille uksest kostab mürisev muusika. Nagu ka lähedal seisvatest autodest. Arvan, et kuulen sõnu «Ja suudle mind kõikjale, olen juba 18», aga võin ka eksida. Shazami rakendus annab mulle tundmatu nime – Anton Ageev. Autodel on toonitud klaasid, mida viimati nägin Venemaal.
Peeglitagune maailm teisel pool jõge
Meie-nimelise poe kandis on täiesti omamoodi Loksa. Igori jutu järgi sarnaneb see pigem tehasekülaga, kus uitab nõukogude kaja. Kohalikes kortermajades elasid peamiselt laevaremondi- ja keraamikatehase töölised, samuti Hara lahes asuva laevakerede demagnetiseerimise sõjamereväebaasi töötajad. Kui sõjaväelased 1994. aastal siit lahkusid, polnud ka nende infrastruktuuri enam vaja.
Vahepeal räägime Olgaga veel lähedal asuva Suurpea küla mahajäetud majadest. «See territoorium meenutab Tarkovski filmi «Stalker»,» teatab ta. «Nõukogude aja lõhn pole ikka välja tuuldunud.»
:format(webp)/nginx/o/2023/09/07/15576283t1h3fcc.jpg)
Loksal on pilt helgem, kuid nõukaaegsete majadega hoonestatud alal lasub siiski ebaõnne vari. Inimesed töötavad laevaremonditehases ja spoonivabrikus, kuid ummikseisu üldine mõju on siin tuntav.
Katja räägib, et ostis siin mõne aasta eest põhjalikku remonti vajava korteri. See oli odav ja Katja tahtis Moskvast põgeneda. «Siin on Vene maailm,» põrutab Katja otsesõnu. «Eesti mõõtmeid arvestades üsna suur tükk sellest. Lisaks sellele, et võid siin kohata meest punases sirbi ja vasaraga ja SSSR- kirjaga särgis, on see neil ka siin ja siin,» puudutab Katja pead ja sirutab käed välja. «Pöörake tähelepanu juurviljaaedadele ümbruskonna majade hoovides. Kui ma siia kodu ostma tulin, nägin, et neid maalappe piiravad aiad on tehtud ebaühtlastest vaiadest ja laudadest, siin-seal ka eterniidi- ja plastitükkidest. Lõkkekohad ja varikatused olid meisterdatud millestki arusaamatust, kõrval vedelesid põhjata ämbrid ja varreta luuad ja selle kõige ümber oli keritud okastraat. Olen näinud sellist pilti paljudes kohtades Venemaal ja nüüd siis siin ka.»
Nõukogude sõjaväepensionärid ja nende pereliikmed ei läinud Eesti Vabariigi taastamise järel kuhugi. Pärast neile mõistetava elu kokkuvarisemist jäid sellest alles killud, mida nad aga suutsid taastoota.
Loksa kortermajade linnaosa näevad paljud kohalikud paigana, kus saab küll ööbida, aga elu elama sõidetakse mujale.
Katja käib Tallinnas tööl ja sõpradel külas, kuid elab alaliselt siin ja võtab oma tähelepanekud kokku järgmiselt: «Sõjaväepensionärid saavad Eesti pensioni, vahel ka kõrgendatud Venemaa pensioni, kuigi praegu on sellega ilmselt probleeme. Nad kiruvad kohutavalt Eestit ja armastavad väga Putinit. Nooremad pereliikmed hängivad linnas ringi ja sõimlevad valjuhäälselt. Üldse on vene maailma üheks silmatorkavaks eripäraks sõimusõnade tohutu osakaal kõnes. Selle maailma esindajad tegelikult isegi ei sõimle, nad lihtsalt räägivad nii.»
Eestlased Katja sõnul Vene maailma ülekaaluka jõuga siinkandis ei segune. Ta õppis neid kiiresti ära tundma, aga kokku puutub harva. Seevastu Loksa teises osas, kiriku pool, valitseb tema sõnul sõjaeelse vabariigi vaim. Või vähemalt tahab Katja nii loota.
Selgub, et Loksa kortermajade linnaosa näevad paljud kohalikud paigana, kus saab küll ööbida, aga elu elama sõidetakse mujale. Kuid niipea, kui ületate jõe, muutub vaatenurk, seal tundub kõik palju parem. «Aga meil on linnas veel kolmaski koht,» viitab Olga hiljuti ehitatud staadionile. «Seal pole kihistumist, linnapühad ühendavad kõiki,» nendib ta. Ja lisab siis: «Meie linna tulevad ajakirjanikud tavaliselt otsima ummikusse sattumise ja lootusetuse tunnet, aga meil seda pole. Teine asi muidugi, kui sul on toimetuselt niisugune ülesanne.» Hakkan talle ägedalt vastu vaidlema.