Selles, et vanameister (69) David Cronenberg võtab ühel päeval ette filmi psühhoanalüüsi suurkujudest Freudist ja Jungist, pole midagi imestusväärset, pigem vastupidi, see on ootuspärane. Cronenbergi filmid on alati olnud perversse suunitlusega, uurides kummalisi liikumisi inimese kehas, ja kujul, kus mingit imelikku võrrandit pidi kohtuvad keha ja mõte, normid ja haigused, reaalsus ja mittereaalsus: «Crash», «Naked Lunch», «Videodrome» jm.