Superkelm lüpsis raha tuhandetelt ohvritelt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pm

Töötute armee järsk kasv on taas loonud soodsa pinnase sulidele, kes lubavad sinisilmsed ohvrid välismaale tööle aidata, kasseerivad kopsaka ettemaksu ja kaovad.

Petiste lõksu langejad ei mäleta ilmselt enam Aarni Neuvoneni – Eesti kõigi aegade suurimat töövahenduspetturit, kes tõmbas 1993. aastal haneks tuhandeid inimesi ja haihtus ligi kümne miljoni krooniga.



Ehkki ma ise olin toona 15-aastane poisike, jääb ligi 3000 perelt jalad alt niitnud Neuvoneni skandaal mullegi igaveseks meelde. Süüdi oli selles naabrimees, keda kutsusime Lurichiks, sest ta armastas õues lõuga tõmmata.



Palja ülakehaga ja eriti siis, kui sõbra emal sõbrannad külas olid. Igatahes teatas Lurich, kelle pärisnimi oli vist Nikolai, ühel päeval üleolevalt, et krantsielu vaeses Eestis saab läbi, tema läheb välismaale tööle.



2335 krooni ettemaksu. See oli 1993. aasta jaanuaris. Kroon oli kehtinud kõigest pool aastat. Keskmine palk küündis napilt 1070 kroonini, lihtne müüja või autojuht sai heal juhul poole selle summast. Tuusik Tenerifele maksis 6500, eestlaste lemmikauto Ford Sierra 35 000 krooni. Unistuste vilju noppisid aga ainult vähesed, sest valitses ränk tööpuudus – üle 17 protsendi. Nii olid kõik ajalehed tiined kuulutustest: «Otsin tööd välismaal.»



Siis äkki visati näljastele päästerõngas. Valdavalt venekeelsetes ajalehtedes ilmusid suured ja uhked reklaamid: Inter Work Corporation täidab teie unistused. Vali ainult, kus tahad töötada – Lõuna-Ameerikas, araabia maades või Euroopas. Tööd pakuti hotellides, baarides ja tehastes, kuni kohviistandusteni välja.



Ainus «tühine» nõue oli, et iga tööotsija pidi firmale ettemaksuna tasuma 2335 krooni vahendustasu. Selle eest lubati hankida välispass, viisa ja isegi lennupiletid. Veelgi enam, osa summast pidi jääma Eesti riigile tulumaksuks.



Vähemalt nii lubas alati naeratav, soliidne ja lakutud soenguga Aarni Neuvonen. Firma direktor, kes jagas intervjuusid raadios ja ajalehtedes. Mees rääkis soravalt, et Inter Work Corporation (IWC) loodi juba 1930ndatel Ameerikas. Et peakorterid asuvad Jeruusalemmas ja Bangkokis. Naeratav libekeel loopis võõrapäraseid nimesid ja edvistas uhkete tutvustega.



Pikad järjekorrad. Kogu see ilus jutt tundus nii õige, et Tallinnas tekkisid Aia tänavale, Inter Work Corporationi pisibüroo ukse taha mitmekümne meetri pikkused järjekorrad.



Mitu nädalat külmetas rahvas lausa öösiti tänaval, et hommikul esimesena imeärimehe jutule pääseda. Firmal olid mitmes võõrkeeles koostatud värvikirevad lepingud, avaldused ja blanketid. Uhked templid, vinge kontoritehnika… Kõik see mõjus Neuvoneni ohvritele hüpnoosina. Kokku kraabiti viimsedki pennid ja võeti laenu, et päästjale 2335 krooni ettemaksu tasuda. Mõned tunnistasid hiljem: müüsin isegi korteri maha.



Tuhandetel inimestel, kes oma säästud ärimehele loovutasid, palus Neuvonen tulla


23. märtsil Viru hotelli banketisaali, kus pidi lõpuks kätte antama viisad, lennupiletid ja tööload. Rahvamass oli mõnuledes ootevalmis. Peeti lahkumispidusid, jäeti hüvasti, kuni…


10. jaanuaril tööd alustanud Aia tänava kontori uks 9. veebruaril enam ei avanenud.



Selle taga oodanud uus ports lihtsameelseid oleks ehk rahulikult edasi külmetanud, kui üks neist täiesti juhuslikult poleks sattunud põrutavale leiule. Neuvoneni büroo kõrval, kaubahalli prügikastis vedelesid tema sadade klientide passikoopiad, -pildid ja ankeedid.


Mull oli lõhkenud. Järgmistel päevadel kogunesid sajad petta saanud inimesed Aia tänavale suletud kontori ette.



Avaldati meelt ja nõuti Neuvoneni pead. Viimaks liikus raevust paistes mass õigust nõudma isegi prokuratuuri ja Toompea lossi ette ning neid kutsuti rahustama politseinikud. Neil päevadel registreerisid korravalvurid südalinnas tavalisest hüppeliselt rohkem huligaanitsemisi.



Neuvonen oli aga kadunud nagu vits vette. Firma üks pangaarve oli tühjaks tehtud, teiselt leidis politsei 32 000 krooni. Kui politseinikud firma töötajad liistule võtsid, ei teadnud noodki midagi, sest olid sattunud Neuvoneni juurde ametisse nii nagu tuhanded kelmi ohvrid – lugesid lehest ebamaist kutset ja tulid, 2335-kroonine ettemaks näpus, end tööle vormistama.



Kui suure rahasummaga Neuvonen siis haihtus? Politsei hinnangul maksis Neuvonenile 2335-kroonise ettemaksu vähemalt 3000 inimest, kuid spekuleeritud on ka kuni 5000 ohvriga. Ent nood 7–12 miljonit krooni polnud veel kaugeltki kõik!



Äsja Neuvoneni kriminaalasja 54 paksu toimikuga tutvunud Postimees avastas, et kelm suutis sadadel inimestel naha isegi kaks korda üle kõrvade tõmmata. Nimelt lõi mees müüdi, et esimene tööliste rühm, kes saadetakse tööle Saksamaale Kodaki tehasesse, on juba lõhki. Et järjekorra etteotsa pääseda, pidid inimesed andma Neuvonenile veel 100 dollarit ehk ligi 1200 krooni sularahas altkäemaksu. Ja inimesed maksid.



Firma tühermaal. Ent seegi pole veel kõik! Peene flirdiga müüs Neuvonen ühele suvalisele naiskliendile 2500 dollari eest maha oma Lasnamäe korteri. Tehingu sooritamiseks sõlmiti paar nädalat enne Neuvoneni põgenemist fiktiivne abielu. Alles hiljem mõistis neiu, et sai peenelt pügada. Korterisse võis ta küll elama asuda, kuid kõigest üürnikuna.



Neuvoneni tempe võiks jäädagi üles lugema. Märkimist väärib tõik, et Tallinna linnavalitsus andis tema firmale tegevusloa märkamata, et ettevõtte ühel aadressil asus tühermaa, teisel kõrgepingeputka. Firma asutamislepingus oli omanike seas aga kolm väljamõeldud tegelast. 



Kes oli Aarni Neuvonen?


Vahetult pärast Neuvoneni kadumist koos Eesti töörahva miljonitega kargasid politseinikud ja meedia kaarnatena imeärimehe tausta kallale. See, mis päevavalgele tuli, puhus viha kelmi vastu topeltsuureks.



Oma poosetavates intervjuudes oli Neuvonen rääkinud, et on sündinud 1954. aastal Leningradis. Ema venelane, isa soomlane. Üliõpilasena pages KGB repressioonide eest Eestisse, kus hilisem kompartei juht Vaino Väljas olevat isiklikult ta julgeolekutöötajate küüsist päästnud.



Neuvonen kelkis mitme kõrgharidusega ja nelja kodakondsusega. Raius kindlalt, et pole päevagi vangis istunud ega kohtu ees seisnud, ja võttis omaks ainult ühe nime – Aarni Neuvonen.



Kui suli juba kadunud oli, hakkas selguma taust. Mehe nimi oli sündides hoopis Vadim Rozenberg ja soomlaseks võltsis ta end alles 1991. aastal Tallinnas, kui tiris kohtusse kohale kaks põhjala prouat, kes vandusid, et mehe isa pole juut Genrich, vaid hoopis soomlane Pekka.



Selgus, et varem oli Tallinnas raudteebaasis juhatajana töötanud suli kandnud nimesid Aarni Rozenberg ja väidetavalt ka Vadim Petrov. Meest oli varem nii Leningradis kui ka Riias karistatud kelmuse eest.



Mis aga kõige pentsikum – samal ajal kui Neuvonen Eestis möllas, oli ta Soomes juba kelmuse eest tagaotsitav.



Jutud petise surmast võivad olla liialdatud


Ehkki suurpetis Aarni Neuvoneni tagaotsimisega nii Eestis kui piiri taga tegelesid aastate eest Tallinna parimad politseijõud ja Interpol, ei õnnestunud teda tabada.



1993. aasta lõpus olevat Neuvoneni nähtud Ukrainas, kus ta tegutses Daniil Rosenbergi nime all. Reklaamides telekanalites, et toob kohe vaid 1000 dollariga müügile vähepruugitud USA ja Jaapani autod, pettis ta sadadelt inimestelt ettemaksuna välja miljon dollarit.



1994. aasta suvel nähti meest juba Norra kodanikuna Bulgaarias, kus ta vaestele kodanikele edukalt hambasse puhus, lubades nad viia tööle Euroopasse. Lõpp oli loomulikult teada – 400 bulgaarlast sai petta ja Neuvonen pani miljoni dollariga putku.



Kui aga uskuda tolmu kogunud kriminaaltoimikute virna, on Neuvonen surnud. Vähemalt paberil. Nimelt esitas Neuvoneni viimane seaduslik kaasa Eestis, kellele mees pettusega korteri müüs, kohtule taotluse kuulutada kadunud mees surnuks.



Kohtu otsus, et Neuvonen on ametlikult surnud, ei välista aga, et Eesti möödunud sajandi superkelm tegelikult maailma mõnes nurgas inimesi hullutab.

    Tagasi üles