Venemaa agressioon Ukraina vastu ning Iisraeli ja Hamasi sõda, mis väljendavad kõige verisemalt tumedate jõudude tahet maailma teistsuguseks luua, seavad ka Eesti silmitsi küsimusega, mida ja kas üldse õnnestub ette võtta, et üleilmses halastamatuks kujunevas heitluses oma olemasolu kaitsta.

Vaimse allaandmise esimene samm algab peast, väidab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor Indrek Kannik. Peast, kus tekib mõte, et nüüd, mil valla on pääsenud senist maailmakorda raputavad protsessid – noist ohvriterohkemad Venemaa-Ukraina ja Hamasi-Iisraeli sõda –, on Eesti paraku nii väike, väeti ja tähtsusetu, et pole lootustki neid protsesse mõjutada ning veel vähem on lootust suurte jõudude hoogustuvais kokkupõrkeis enda kaitsmiseks midagi ära teha.

Esimesele allaandmise sammule on kiire järgnema teine, mida liigagi tihti on ka avalikult välja öeldud: et Eesti olla Nõukogude impeeriumi ikkest vabanenud riikidest järgmine, kus Venemaa kavatseb oma võimu maksma panna. Selle kohta ütleb julgeolekuekspert Rainer Saks, igapäevaste rohkelt loetavate sõja- ja julgeolekuanalüüside koostaja: «Eestil ei ole mingit põhjust mässida end ohuhüsteeriasse, et nüüd on väga-väga halvasti, vaid tuleb olla enesekindel, oma julgeoleku nimel kõvasti pingutada ja kaasata ka teisi.»

Kommentaarid (13)
Copy