Miks me lepime libeda linnaga?

Kukkuv jalakäija võib kannatadasaamisel nõuda maatüki omajalt kahjutasu, seda siis, kui jaksab oodata kohtuveskite jahvamise järel aegu. Foto: Madis Veltman

Tallinna linnaametnike väitel maksaks kõnniteede talvine korrashoid tänavu 10 miljonit eurot rohkem kui mullu. Väike Võru saab baashoolduse tagamisega hakkama vähem kui saja tuhandega.

Mööda Lembitu tänavat liigub Tallinna vanalinna poole vanemas keskeas naine. Ta astub vaevaliselt nagu jalakäijad praegusel aastaajal ikka, sest iga sammu tuleb hoolega seada ning emand paistab olevat ka loomuldasa tubli ja kohusetundlik – otsekui päästeparvest tolkneb ta jope küljest nööri otsas välja helkurilapats, nagu nõuab ka Eesti seadus.

Kuid Rävala puiesteeni jõudes kaob hetkeks naise valvsus ning justkui tuuleiil niidab miski nähtamatu tal kohe jalad alt. Raske matsatusega maandub maadam küljele ja lebab hetke liikumatult poriseks tallatud lumepudrus, ajades siis valust nägu krimpsutades end põlvili. Veerand minutit hiljem on riided puhtamaks rapsitud ja naine jätkab oma teed. Ta ei vaatagi tagasi, ei uuri täpsemalt, kus kukkus ja kelle süül lume all libe jää peitus. Võib arvata, et igal issanda päeval leiab taolisi juhtumeid – mis on tegelikult mittejuhtumid, non-event‘id – Tallinnas aset sadu või suisa tuhandeid.