Viie lapse ema jõuluajast: «Küsimus on kingisaaja vajaduste märkamises»

Copy
Triin Lumi
Triin Lumi Foto: Erakogu

Viie lapse ema, kes on üle kümne aasta aidanud turva- ja lastekodus elavatele lastele jõulukinke teha, sõnas, et tema hinnangul on kingist olulisem selle taga peituv lugu. 

«Olen veendunud, et teeme lapsele parima kingituse siis, kui märkame tema soove ning mõistame tema tegelikke vajadusi. Et näha laste soovide taga unistusi, peame täiskasvanutena oskama kuulata,» ütles viie lapse ema Triin Lumi, kes aitab täita nende laste jõulusoove, kes oma päritolupere juures elada ei saa.

Lumi töötab SEB Heategevusfondi tegevjuhina ja korraldab 15. aastat «jõulusoovide puud» – projekti, milles heade inimeste tehtud annetuste eest soetatakse igale turva- ja asenduskodus elavale lapsele tema igatsetud jõulukink. Aastate jooksul on Lumi enda sõnul kinkimise üle palju mõtisklenud. Esimestel aastatel näis hea, et üldse on võimalik kingitusi teha, praeguseks on aga keskmes laste vajaduste märkamine.

«Mäletan üht välismaa tsirkusegrupiga tehtud koostööprojekti, kuhu oli kaasatud 300 last. Nagu nipsust olid meie ees kinke jagavad jõuluvanad. Mulle tõusis klomp kurku: kas nii lihtne ongi kinke teha, vaja on vaid raharessurssi?» jagas Lumi heategevusfondi algusaegade kogemust. Vaimustus oli aga üürike. Õhinal avasid lapsed kingipakke ja naisele jäi silma üks umbes 12-13-aastane poiss, kelle elevusega avatud pakis oli väike pusle, mille soovituslik vanus oli umbes viis.

«See oli silmi avav kogemus,» meenutas ta. «Sel hetkel ma tabasin: kui lihtne on teha lihtsalt midagi selle asemel, et teha midagi, milles on sügavust ja tähendust. Küsimus ei ole kingituste kinkimises, vaid kingisaaja, tema unistuste ja vajaduste, päriselt märkamises. Kingi avaja silmis on ühtlasi nõutult küsimus, kas sa mõtled minu peale, kas sa mõtled, mis on minu soovid? Kas sa küsisid, mis on minu igatsus?»

Suhet loov detektiivitöö

Lumi rõhutas, et sageli ei oska lapsed oma vajadusi mõtestada. Ta tõi näiteks loo kahest vennast, kellest üks soovis kingiks puldiga autot, teine kirjutas aga jõuluvanale, et soovib samasugust autot nagu vennal. «Teise poisi tegelik südamesoov ei olnudki nii väga see konkreetset marki puldiauto, vaid võimalus vennaga koos mängida ning vajadus suurema kontakti järele.»

«Lapse soovinimekirjale on seega hea läheneda kui uudishimulik detektiiv, kes avastab kirja pandud sõnade tagant lapse sisemaailma. Näiteks soovivad paljud teismelised kõrvaklappe ja meil, täiskasvanutel, on lihtne seda soovi hukka mõista: mis need teismelised käivad, klapid peas. Teisalt võivad olla kõrvaklapid vahend, mille abil noor saab võtta oma aega ja ruumi. Kui peres on näiteks mitu last ja pidevalt trall ümber, on kõrvaklapid võimalus oma mõtetega olla ja süveneda.»

Nii on Lumi sõnul paljude soovidega: võib küsida, miks vajab 16-aastane poiss head parfüümi, mõistmata, et see võib aidata tal sõprade hulka kuuluda või tüdruksõbra ees end enesekindlamana tunda. Ka kinkekaart võib tema sõnul olla mõtestatud soov, sest aitab noorel iseenda vajadusi mõtestada ja otsuseid teha.

Lumi sõnas, et lapse kingisoovi usaldamine ja sellega arvestamine ei tähenda samas seda, et iga soov on tähenduslik või laps peaks saama kõike, mida küsib. Ka lapse soovidega arvestades saab vanem last suunata ja otsustada, millise soovi taga on tegelik huvi või vajadus, ja valida pika vaatega kingid.

Triin Lumi tõi oma elust näite: «Üks mu tütardest on loodushuviline. Ta käib loodusringis ja -laagrites, aga binoklit ei ole ta kingiks küsinud. Kuna ma aga tean, et tal on suur linnuhuvi, siis sain anda jõuluvanale vihje, kuidas loodushuvile jõudu juurde anda».

Vanemate võimalus ja ülesanne on tema sõnul märgata, mille poole last suunata, ja seda saab kinkide abil teha mõlemat moodi: näha kingisoovi taga tärkavat huvi või toetada juba olemasolevat huvi uute ideedega.

«Kui me mõnikord ütleme täiskasvanuna, et ah, seda last ei huvita miski või teda huvitab ainult klappidega arvutis istuda, siis ma mõtlen alati, kas oskame ise lapse huvide algeid märgata ja neid inspireerida,» arutles Lumi.

«Mulle ei meeldi lause: lapsed ei oska rääkida. Arvan, et nad räägiks küll, aga meie ei oska sageli neid hinnanguvabalt ja kohaloluga kuulata. Tuhka pähe raputades ütlen, et mina teen seda küll oma lähedastega. Usun, et kui ma õpin oma tiinekat paremini kuulama, on tal kordades rohkem põhjuseid ka klapid peast ära võtta.»

Lumi võrdles lapse kuulamist sibula koorimisega. Ta selgitas, et ei saa oodata, et laps tuleks mõtestaks oma tundeid ja vajadusi ise. Ka täiskasvanud vajavad sageli teise inimese peegeldust.

Lastekaitse liidu kampaania.
Lastekaitse liidu kampaania. Foto: Lastekaitse Liit

Parim kink on kuulamine

Lumi tõi välja, et ühel pikemal autosõidul jagas ta teismeline tütar üht keerulist kogemust ning Lumi esmane reaktsioon oli tütrele soovitusi jagada. Tütar olevat seepeale oma jutu katkestanud ning hiljem sõnas ta, et ta oleks soovinud, et ta ema lihtsalt kuulaks ja mõistaks.

«Lahendusi pakkuda on lihtne, muret tühistada veel lihtsam, sest meil täiskasvanuna on ju kümneid ja kümneid kogemusi, mida oma elust olukorra «ravimiseks» jagada tahaks. Õnneks võtsin sel hetkel vastutuse enda osa eest ega öelnud lapsele sageli täiskasvanutele omaselt, et ta ise käitus valesti või et mina pakun abi, sina ei võta vastu,» sõnas Lumi.

«Kuulamine tähendab seda, et me paneme oma lood kõrvale ja võtame päriselt aega, et mõista oma partneri jagatut, isegi kui me temaga erineval meelel oleme. Päriselt kuulamine nõuab aga aega, kannatlikkust ja kuulamise harjutamist. Oluline on, et teine inimene kogeks meid nii, et ta on ära kuulatud ja tema lugu mõistetud. Seda arvesse võttes on parim jõulukink, mida perele ja lähedastele teha saame, aeg iga pereliikme päriselt kuulamiseks, märkamiseks.»

Tagasi üles