Anders Härm: keegi ei ole nii rumal, et ei saa kunstist aru

Anders Härm Foto: Toomas Huik

Arutame, mida kunst ühiskonnale tähendab, ja teeme seda konkreetsete näidete pealt liikuma hakates. Anders Härmi ärgitas rääkima Valner Valme.

Kunstiteadlane Anders Härm (34) on aastaid võtnud sõna elu ja kunsti vahekordade lahkamisel, määratlenud kunsti tähendust ühiskonnas ning pannud paika suhestumisi kunsti sees.

Eelkõige on ta seda teinud enda kureeritud näitustega, aga nagu ta ise ütleb: pigem teatakse tema väljaütlemisi meedia kaudu. Sest endiselt leidub inimesi, kes annavad hinnanguid kunstielule kunstisaalides käimata.

Alati, ja eriti nüüd, kus poliitika ja äri kipuvad leebelt öeldes häirima riikliku kunstihariduse perspektiive, on põhjust arutleda, kas ja kuidas kunst suudab ühiskonda mõjutada.

Endine Kunstihoone kuraator Härm tegeleb neil päevil seni anarhistlikult tegutsenud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) uue, organiseerunud algusega. On aga plaanis rääkida temaga kunstielust ja muust elust laiemalt.

Istume maha vaikses (võiks vaiksem olla, arvestades, et diktofon on juba vana ja hall) kohvikus, võtame teed ja kohvid, kuidas kellelegi, ette ja teeme ühe pisikese kultuuriteemalise intervjuu. Jazz mängib.

Kõigepealt, Anders, küsikski, kuidas sul EKKMiga läheb?

Valmistume hooaja alguseks. Sel aastal on aprilli lõpust oktoobrini tulemas suisa viis näitust. Esimene on Köler Prize, millega eelmisel aastal alustasime. Meil õnnestus jõuda mingile stabiilsele pulgale, meil on tänu Kulkale selle aasta tegevuseks tegevuseks raha olemas.

Kaugem eesmärk on meil ikka jõuda selleni, et meil on maja renoveeritud, nii et seal saab tegutseda aasta läbi. EKKM on kaugel sellest, et olla valmis nii institutsiooni kui ehitisena. Ta ongi loomult pidev protsess. Kuigi meid käsitletakse juba päris institutsioonina. Mis ühest küljest on meelitav.

Aga kui võrrelda, kuidas päris institutsioonid on rahastatud ja mismoodi meie... Kuna meie majas on külm, siis kontorit oleme sunnitud rentima kesklinnas, draamateatri vastas. Väga hea positsioon, asume kultuuriministeeriumiga ühes majas (naerab).

Siis äkki mereäärne EKKM ei tõmbagi enam, jääb ainult näitusepaigaks?

Tõmbab ikka, aga kuna on ka asju ajada ja koosolekuid pidada, siis pisut keeruline on seda teha hoones, mille keskmine temperatuur jääb alla kümne. Isegi küttes ei saa külmal ajal eriti ülespoole. Aga potentsiaali on sel kandil, kus EKKM asub, kõvasti, ja loodame ka, et kõrval Kultuurikatel lõpuks valmis saab.

Juriidiliselt on EKKM mittetulundusühing?

Jah, suur osa meie rahast tuleb projektitaotlustest. Ja vaatamata kõigele me ikkagi paneme sinna uusi uksi ja aknaid ka. Ilma EKKMita oleks see maja tõenäoliselt juba kokku kukkunud. Aga sel on väärtus just sellise napaka tööstusarhitektuuri esindajana ja selle välist vormi me tahame igal juhul säilitada.

Sobib hästi avangardiks?

Sobib. EKKM on seni tegutsenud anarhistlikult, siis, kui kellelgi aega või tahtmist oli, si pole seal seniajani, aga nüüd tahame muutuda professionaalsemaks, kuigi toimime endiselt suuresti entusiasmi peal: tudengid, endised tudengid, kunstnikud löövad kaasa. Aga inimestele on vaja töö eest siiski ka maksta.

Ma usun, et ühe eesmärgi, muutuda Eesti kunstiväljal vältimatuks, oleme kultuuripealinna aastaga juba täitnud ja suutnud selles veenda ka kultuuriametkondi ja fonde.

Rõõm kuulda, et mingis kunstiasutuses asjad sujuvad. Te olete nagu mudel, kuidas teha tühja koha pealt kunstiinstitutsiooni. Aga läheme nüüd üksikult üha üldisemaks. Mida sa arvad EKA olematust majast?

Täpselt kursis olemata jätab see kõrvaltvaatajale võrdlemisi vastiku mulje. Tundub, et on toimunud konfliktid ministeeriumi ja EKA juhtkonna vahel, EKA on teinud riskantseid ja avantüristlikke samme maja ehitamiseks heas usus, aga haridusminister pole samas varjanudki antipaatiat EKA kui institutsiooni eksisteerimise vastu. See on eskaleerunud selleni, et Aaviksoo vaieldamatult debiilne idee kaotada ära kunstiakadeemia hakkab näima juba iseennast täide viiva ennustusena.

Kunstiakadeemia ei ole päris tavaline akadeemia mitte selle pärast, et seal käivad imelikud inimesed, vaid kuna kunsti õpetamise ja õppimise puhul pole ühtegi universaalset meetodit, sest kõik üliõpilased on eripärased isiksused ja ainult käsitööoskustest ei piisa heaks kunstnikuks saamiseks. See ei ole kutsekool.

Teine teema on see, et tudengid ei tunne enam üksteist.Nägin teleintervjuud, kus kunstitudengid rääkisid, et nad ei puutu enam maja peal kokku, sotsiaalne ühine ruum puudub. Kõik osakonnad toimetavad omaette. EKA «vaib» on tekkinud tudengite sünergiast ja omavahelisest suhtlusest.

Hämmastav on see, et riiklikust kunstiülikoolist on tehtud Signe Kivi eraasi, riik suhtub EKAsse nagu erafirmasse: aa, nad ei saanud hakkama. Okei! Siis paneme nad üldse kinni.

Segaseks kusjuures jääb, et kes siis millega hakkama ei saanud, kes on süüdi. Ei saa öelda, et EKA oleks lõputult targalt käitunud, aga seda olukorda ainuüksi nende kraesse ajada on ka väga inetu.

Vigu on tehtud igalt poolt, ka haridusministeeriumi poolt. Ma saan rääkida ainult sellest, kuidas see asi meedia kaudu paistab. Aga igatahes eriti labane trikk on pankrotiga ähvardamine. See on juba stiilipuhas demagoogia.

Valed otsused ei saa ju olla ühe inimese vastutus ja suva, on olemas riiklikud kontrollmehhanismid, mis hoolitsevad õppeasutuste, kultuurikulutuste, linna tasemel ka linnaplaneeringute eest.

On palju otsuseid, mida EKA on teinud heas usus, ja need otsused on nüüd juristide rünnaku alla sattunud. Teine asi on see, et kui võtta vanast majast uude kolimist teekonnana punktist A punkti B, siis igasugune loogika ütleb, et sa ei hakka punktist A enne minema, kui sul on sihtpunktini teekond selgelt läbi mõeldud. Minema hakati enne, kui lõppsiht paistis, ja ehitama hakati teades, et luba ei ole. Need käigud on EKA poolt arusaamatud.

Teiselt poolt: kultuuriministeerium ja sihtasutus Archimedes peaksid olema EKA tugi, peaksid olema EKA poolt, aga mulle tundub, et minister Aaviksoo kipub olema antud juhul anonüümsete netikommentaatorite poolel, kelle jaoks kunstnikud on üks mõttetu taak, keda ühiskond peab järel vedama.

Teeks sinna parkimismaja parem. On, kuhu parkida.

Nojah, kusjuures selle asukoha üle vaieldi terved üheksakümnendad, hilise ajani, ja kui on lõpuks otsustatud, et uus EKA kerkib just sinna, kuhu ta hetkel kahjuks ei kerki, siis eriti jabur tundub hakata uuesti vaidlema, kas see on ikka õige koht. Tekib küsimus, kes on need lobigrupid, kes on nii kohutavalt selle vastu. Paranoia, et on mängus kellegi ärihuvid, mida haridusministeerium ühes oma sihtasutustega toetab, on siit suhteliselt kerge tekkima. Ei saa kuidagi olla riigi huvides, et kunstiakadeemia ei kerki sellele krundile.

Anders, pidime rääkima sellest, kuidas kunst mõjutab ühiskonda, aga tuleb välja jutt sellest, kuidas ühiskond mõjutab kunsti. EKA maja näide kõigi oma nurkadega on mudel suhtumisest kunsti Eesti ühiskonnas 21. sajandil. Sina oled alati nii oma kuraatornäitustega kui artiklitega üritanud mõjutada kunsti kaudu ühiskonda. On see sinu meelest õnnestunud, on see üldse võimalik?

Kunstil kahtlemata on kriitiline funktsioon ühiskondlike protsesside suhtes ja teisest küljest on kunstil ka utoopiline funktsioon: anda vaatajale vahendid, et kujutleda teistsugust maailma, rakendades kujutlusvõimet. Alati võib öelda, et tehti küll näitus sellel ja sellel teemal, aga midagi ei muutunud.

See on natuke naiivne ettekujutus, et kunst saab ühiskondlikke protsesse vahetult muuta, vähemalt ei saa ta seda teha ühe ropsuga. Aga mida kunst saab teha, on konstrueerida pisut teistsugust subjekti. Konstrueerida ümber meie identiteet, mõtlemine, käsitlused.

Kunstnik loob alati seoses ühiskondlike protsessidega. Ta saab väljast impulsse ja alles siis hakkab tegutsema. See on oluline nihe autoripositsioonides, mis algas maailmas kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel ja mis Eestis artikuleerus üheksakümnendate lõpus, nullindate jooksul. Ka Eestis saadakse aru, et kunstnik ei ole ühiskonnast isoleeritud.

Saadakse juba aru, kes on kunstnik, aga üldisem küsimus ikkagi jääb, kuidas kunst muudab maailma?

Kunst toodab teadmist, kujutleb utoopiaid, üritab muuta suhtumisi - on palju strateegiaid. Ma võib-olla nii kaugele ei läheks, nagu tuntumaid kuraatoreid maailmas Hans Ulrich Obrist, kelle jaoks kunstnikud on nagu kanaarilinnud kaevanduses, kes toovad teateid sügavusest selle kohta, kuidas asjad tegelikult on, et neil on võime ennustada tulevikku. Kunstnikud ei ole hiromandid.

Aga kunstnikud suudavad luua äratuntavaid olukordi, kus vaataja näeb sündmusi teise nurga alt.
Mis puutub teadmiste tootmisse, siis ei ole see pelgalt literatuurne tõlkimine, tõlgime teooria piltideks, illustreerime...

Kuigi termin «illustreerima» on alahinnatud, sest mida see tähendab: «illustrare» tähendab ladina keeles «valgust heitma». Sa osutad asjadele, tehes need nähtavaks. Ja kunsti üks tähtsamaid funktsioone ongi heita valgust asjadele, millest ühiskond võib-olla ei taha või ei oska veel kõnelda, puudub keel ja diskursus: represseeritud teemade avalikkuse ette aitamine. Uute vaatenurkade loomine.

Müütiliselt peitub tänapäeva kollektiivse teadvuse kurjus ja tölpus anonüümsetes netikommentaatorites. Reaalses elus ei ole neid olemas. Samas ei ole neid mingis mõttes olemas ka virtuaalselt, sest kui paljud meist ikka viitsivad netikomme lugeda. Ometi hinnatakse seda jõuna. Kui taandada müstiline avalik arvamus netikommideks, siis tundub, et seda on võimatu mõjutada.

Samas - need on reaalsed inimesed, ja kui nad julgevad neid mõtteid sel viisil avaldada, julgegu ka nende eest seista. Mille pärast ma üldse hakkasin meedias sõna võtma? Näis, et need poliitilised ja filosoofilised positsioonid, mis on olemas akadeemilisel väljal ja mis on olemas ka rahvusvahelises kunstimaailmas, ei olnud eesti meedias esindatud.

Ja siis mul ei jäänud lõpuks muud üle, kui kirjutada samadel teemadel, mida ma kuraatorina käsitlesin näitustel. Ja ma pean tunnistama, et alguses mõjusid netikommentaarid päris rängalt ja  heidutavalt. Aga tuleb mõista, et see ongi nende eesmärk, sind nii kaua ähvardada ja sõimata, et sa vait jääksid. Ja seda ma ei kavatse teha.

Sa ei pea kartma, need inimesed tulevad sulle tavaelus vastu ja ütlevad tere.

Just (naerab). Reaalsuses netikommentaatoreid justkui ei eksisteeri. Aga siiski nende kommentaaride taga on reaalsed inimesed, kelle eesmärk on tõrjuda välja teistsugusust ja tekitada homogeenne väli.

Aga järelikult on mingid signaalid nendeni jõudnud. Nad on kursis teistsuguse mõtlemisega, miks nad muidu seda tõrjuda püüavad. Järelikult on kunsti toodetud teadmine, millest me praegu räägime ja mida sa praegu siin esindad, läbi müüri pressinud. Kunst on ühiskonda mõjutanud.

No ma ei tea, kas see on just kunst. Mis seal salata, eks need inimesed – tulles tagasi enda isiku juurde – teavad mind pigem ajaleheartiklite kui näituste põhjal. Näitus tekitab intellektuaalse barjääri, mis tuleb ületada. Aga kunsti sõnum võibki olla keeruline. Keerukuses on oma võlu.

Ma väidan, et ükski inimene ei ole nii rumal, et ta ei suuda näitusel kunstiga suhestuda. Tihti inimene ei põrka mitte kunsti vastu, vaid oma eelarvamuste vastu. See on skeem, mis lähtub haridusteest või sotsiaalsest keskkonnast.

Aga kui inimene eelarvamused kõrvale jätab, suudab ta suhestuda väga paljude asjadega. Kahjuks hästi sageli inimene suhestub hoopis selle eelarvamusega oma peas ja siis tal tekib tõrge: kurat, see teos ei vasta üldse minu ettekujutusele kunstist. Aga ma olen näinud mitmeid puhke...

Kuidas inimesed saavad valgustatud.

Just nimelt: nad ühtäkki näevad barjääri taha, mis on nendes endas, ja tulevad ja ütlevad, et see on õudselt lahe maailm tegelikult.

Inimesi tuleb kohelda nagu mõistusega olendeid.

Jah, ei saa latti seada madalale omakorda kunstitegijate eelarvamustest lähtuvalt. Meil on ka eelarvamused: et kõik on lollid või niikuinii keegi ei saa aru. Need tuleb samuti ületada. Sõimata saab niikuinii.

Selleks ei ole vaja teha Kunila laadis vanade kogude näitust, et inimene tuleks näitusesaali. Sellised näitused võivad korraks saalid täis tuua küll, aga need ei ole jätkusuutlikud. See on klassikamuuseumide teema.

Kaasaegse kunsti muuseumid, kunstihooned, galeriid peavad tegelema elava kunstiga. Siis tuleb lähtuda sellest, et meil ei ole teist kunsti, mis meid kõnetab, kui see, mis praegu sünnib. Muidugi ei tohiks uus kunst olla vananenud esteetiliste koodide lõputu kloonimine.

Valgustatus on ilus lõpp ekslevale narratiivile, aga kuidagi ikkagi tuleb teha inimesele selgeks, et praegu loodav, elav kunst räägib just temaga.

Ma oskan öelda praktiliste näidete varal. Köler Prize’il näiteks ei ole meeletuid kuraatorikontseptsioone, vaid on valitud viis suurepärast kunstnikku, oleme vaataja eest teinud eeltöö ära, teostega kaasneb dokfilm. Või siis on plaanis korraldada näitustesari, kuhu me kutsume üllatuskuraatori ehk näituse teeb inimene, kes ei ole otse kunstiga seotud.

Ja me lepime selle kuraatori valikuga, kui tema otsustab näidata Tauno Kangrot ja Navitrollat, siis me lepime sellega. Aga kui ta tahab Damien Hirsti, siis me vähemalt proovime seda kätte saada.

Mänguline lähenemine?

Ega universaalseid mudeleid ei ole. Fakt on see, et kui käia Berliini või Londoni kaasaegse kunsti galeriides, siis need on rahvast täis.

Teisest küljest: ma arvan, et protsendi mõttes on Eesti olukord isegi parem kui Lääne-Euroopas, kui arvestada elanikkonna ja publiku suhet. Parematel aastatel jõudis Kunstihoone galeriide külastatavus seitsme protsendini rahvastikust. Kui on 1,3 miljonit inimest ja aastane külastatavus on sada tuhat. Sellist protsenti ei saavuta ka vanad kultuurriigid.

Juri Lotman on öelnud, et kultuur on kõik see, mis ei kandu geneetiliselt edasi. Nii et organismina me võib-olla jääme ellu ka ilma kultuurita, aga parem oleks ise vaeva näha, et organismile kasvaks peale ka mingi avaram tajumaailm.

Ei taha midagi väga pateetilist ka öelda, aga loomulikult ma olen Lotmaniga nõus.

Intervjuu lõpp paistab, päike ka paistab, võib midagi ilusat öelda küll.

Lotman kahtlemata nägi semio­sfääri tervikuna, aga paraku kapitalism on samuti selle ära tabanud, et kõik on kultuur.

No siin on ikkagi kaks lähenemist. Kõigepealt kultuur on inimtegevus, alates sellest, kust me tuleme ja lõpetades sellega, kuhu me läheme. Kitsam tähendus kultuuril on kunst.

Jah, ja kunstisarnaseid tooteid kasutatakse sama hästi turunduses.

Jah, mõne jaoks on reklaam ka kunst.

See on suurim demagoogia, mis välja on mõeldud. Ega ikka ole küll.

Samas muidugi Warhol.

Warhol lihtsalt tabas ära kultuuris toimunud pöörde: brändiloogika tekke.

Kummaline on see, et Warholil oli iroonia sees, nüüd võetakse seda üks ühele. Aa, Campbell, lahe, Coca-Cola, cool.

Ma arvan, et Warhol ei olnudki niivõrd irooniline, kui küüniline.

Nojah, iroonia keerab lihtsalt asja pea peale, seda Warhol ei teinud.

Tema jaoks oli mänguline aspekt oluline: ma panen Campbelli purgi ja Coca-Cola purgi pildi peale ja teile meeldibki see. Okei!

90ndatel olid tohutud vaidlused, kus Linnar Priimägi üritas kõigile tõestada, et reklaam on kunst. Millegipärast on need hääled nüüd vaikinud.

Ma arvan, et pigem oleks kõigi õlle-, söömis- ja muude tarbimiskultuuride kõrval praegu oluline eristada see, mis meid päriselt elama ja mõtlema paneb, mis päriselt naudingut pakub.

Sellega on kena lõpetada. Aitäh sulle!