/nginx/o/2023/12/15/15781466t1h1d4e.jpg)
/nginx/o/2024/01/19/15839651t1hf33a.jpg)
Praegu Keskerakonnas toimuv ja Eesti mõjukate poliitikute lahkumine sealt on tekitanud laialdast arutelu erakonna tuleviku üle. Üha enam kõlab oletus, et erakond hakkab toetuma ainult vene valijaskonnale ja marginaliseerub. Edgar Savisaar küll koondaski kunagi oma erakonna lipu alla vene valijad, kuid ei püüdnud siiski etnilist erakonda luua.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tekkis palju nn vene erakondi. Nad toetusid venekeelsele valijaskonnale ja teatasid, et kaitsevad nende õigusi. Need erakonnad ei pidanud kaua vastu ega jätnud ajalukku jälgegi, sest neil oli liiga palju probleeme raha, maine ja kuvandiga ning oskusega koostööd teha. Pole üllatav, et valijad läksid nende rüpest Edgar Savisaare juurde.
Reformierakonna asutaja Siim Kallas leiab, et rahvusparteid on põhimõtteliselt mõttetud: «Sul peab olema kontseptsioon. Peab olema mingi väärtuste kogum, mille vastu või mille eest sa seisad. Alles siis, kui erakonnal on selgelt sõnastatud eesmärgid, saab nende jaoks raha anda.»
Vene poliitikutel oli Eesti demokraatia esimestel aastatel tõepoolest meeleheitlik rahapuudus, kuid mitte ainult. Ei olnud ka kogemust, oskust sidemeid luua ega mõnikord isegi mitte elementaarset enesekontrolli. Mõnda aega toimisid vene erakonnad valijate jaoks üsna kasutute moodustistena ja lagunesid siis täielikult.
1990. aastatel teleajakirjanikuna töötanud Mihhail Petrov on üks neist, kes oskab Eesti «vene poliitikast» palju rääkida. «Praegu mäletavad seda vähesed, aga kui Miša Lõssenko ründas riigikogu ja Savisaar kutsus rõdult kõiki parlamenti kaitsma, siis oli vene valijaskond isegi väga tema vastu! (Jutt on Interrinde rünnakust Toompea lossile 15. mail 1990 – A.T.) Aga Savisaar rääkis inimestega... Ma imetlesin seda tema juures alati. Ta oskas rääkida iga inimesega. Venelased võtsid ta omaks, sest ta ütles seda, mida inimesed kuulda tahtsid,» räägib Petrov.
Vene põld ilma keskerakondlasteta
Edgar Savisaar võeti aga omaks palju hiljem. 1990. aastate alguses hakkasid vene valijat mõjutama algajad vene poliitikud. 1993. aastal loodi Vene Erakond Eestis (VEE). Selle juht Nikolai Maspanov osales VEE peaministrikandidaadina 1995. aasta valimiste teledebattides. 1994. aastal loodi Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP), mida juhtis Viktor Andrejev.
Hiljem tekkis erakondi juurde, peamiselt olemasolevatest lahku lüües. Kui riigikogu esimeses koosseisus venelasi polnud, siis 1995. aastal kuulus parlamenti kuus esindajat mitmest erakonnast, kes koos moodustasid vene fraktsiooni: Sergei Ivanov, Viktor Andrejev, Sergei Issakov, Nikolai Maspanov, Valentin Strukov ja Igor Sedašev.
/nginx/o/2024/01/19/15839653t1h0882.jpg)
Jana Toomi (Keskerakond) sõnul on Vene keskkonnas nii toona kui ka hiljem olnud ebaterve konkurents. «Ütlesin kunagi ühes intervjuus, et Eesti vajab vene kultuurautonoomiat. Venelased ründasid mind selle eest palju rohkem kui eestlased, sest ma ju varastasin nende idee! See tähendab, et jutt polnud sellest, mida teha, vaid sellest, kes esimesena sõna võttis.»
Küsimusele, miks vene erakonnad kiskuma läksid ja poliitiliselt areenilt lahkusid, vastas Toom: «Ma ei tea, miks see nii juhtub, mul pole selgitust. Nii oli ka esimese vabariigi ajal. Ja nagu me teame, on ka pagulasvenelase lemmiktoit teine venelane.»
Sama rääkis ka Mihhail Petrov. «Pärast vene fraktsiooni moodustamist riigikogus hakati seda kohe lammutama. Protsess algas kohe,» meenutab Petrov. «Ühendatud Rahvapartei hakkas intrigeerima Vene Erakonna vastu. Asi lõppes sellega, et Vene Erakond lõhenes kaheks. Moodustati Vene Ühtsuspartei, mis õnnelikult kõnges.»
Pereheitmised ja ühinemised
/nginx/o/2024/01/19/15839658t1hb0c6.jpg)
Vene Erakond Eestis (VEE) registreeriti 1993. aastal ja tegutses 2012. aastani. Erakond nimetas end 1920. aastal asutatud erakonna Vene Rahvuslik Liit Eestis järglaseks. Kuni 2002. aastani oli erakonna juht Nikolai Maspanov (pildil).
2002. aastal ühinesid VEEga Vene Balti Erakond Eestis, Eestimaa Ühtsus ja Vene Ühtsuspartei. Vastloodud erakonna juhiks sai Stanislav Tšerepanov. 2012. aastal ühines erakond Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, 1994. aastal loodi Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP) eesotsas Viktor Andrejeviga (pildil). Kuni 2002. aastani juhtis seda Viktor Andrejev. Nüüd on Andrejev Kohtla-Järve linnavolikogu liige.
2006. aastal sai erakond nimeks Konstitutsioonierakond, seda juhtis Andrei Zarenkov. 2008. aastal sõlmiti leping Eesti Vasakparteiga ühinemiseks Eestimaa Ühendatud Vasakparteiks (EÜVP). 2000. aastal organiseeris Riigikogu vene fraktsiooni liige Sergei Ivanov Vene Balti Erakonna Eestis, mis 2002. aastal ühines Vene Erakonnaga.
Petrovi sõnul oli paljude vene parteide peamine valearvestus see, et nad ei suutnud ühineda: «Kui valijaid napib, on nende jagamine nelja-viie erakonna vahel hullumeelsus. Parimal juhul võiks püsima jääda üks erakond.» Tema sõnul seisis kõigi nende erakondade ees esmaküsimusena mitte valijate huvide kaitsmine, vaid see, kuidas kujunenud olukorras ellu jääda.
Anekdootlikud erakonnaliikmed
Siiani on alles EÜRPst ümber kujundatud Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (EÜVP). Ükski teine vene erakond pole püsima jäänud. EÜVP populaarsusega on ka niisugune lugu, et kui nad poleks mullustel valimistel erakonnaga Koos ühinenud, poleks nad kellelegi meelde jäänud.
Lisaks konkureerivate meeskondade suurele arvule «vene valimispõllul» oli langusel ka teisi põhjuseid. Näiteks erakonnajuhtidega seotud lakkamatud skandaalid. Mõnda vene erakondade tuntud tegelast ei lasknud tõsiselt võtta eeskätt tema liigne kirg kangete jookide vastu.
Poliitikud jõid nii, et kogu riik ahhetas. 1995. aastal vallandati linnavalitsusest skandaaliga erakonna Koos tuntud juhi Oleg Ivanovi isa Vladimir Ivanov. Vladimir Ivanov on olnud Eestimaa Ühendatud Rahvapartei liige alates 1994. aastast, juhtinud Tallinna Mustamäe ja Lasnamäe linnaosa ning olnud linnavolikogu aseesimees.
Väidetavalt ei soostunud kunagine Tallinna linnapea Robert Lepikson nimetama Ivanovi linnaosavanemaks, kuna too olevat joodik. Hiljem Ivanov siiski sai selle ametikoha. 1999. aasta juulis aga ilmus Vladimir Ivanov linnavolikogu koosolekule purjuspäi.
Alguses läks ta kallistama saadik Koit Pikarot ja seejärel püüdis noort ajakirjanikku võrgutada. Ajalehed kirjutasid, et Ivanov ei suutnud jalul seista ja rääkis väga segaselt, väites telekaamerate ees samas, et on täiesti kaine. Kuna skandaal oli suur, vallandas Tallinna linnapea Peeter Lepp ta Mustamäe linnaosa vanema ametist.
/nginx/o/2024/01/19/15839657t1h3f51.jpg)
2003. aastal lahvatas skandaal Vene Ühtsuspartei kaasasutaja ja juhi Eduard Sedaševiga.
Toona süüdistati Sedaševit erakonna nimekirjades valeandmete esitamises. Kuna ta kohtusse asja arutamisele ei ilmunud, otsustati ta sundkorras istungile tuua. Kuid selgus, et ta oli pärast kolmenädalast joomingut kohtupidamiseks sobimatus seisundis. Kohtu loal toimetas politsei Sedaševi kohtust kainestusmajja. «Sedaševil ei olnud alalist tööd, teda raviti alkoholismist võõrutuskliinikus, kuid see ei aidanud – läks välja ja hakkas uuesti jooma,» kirjutasid ajalehed. Tegelikult räägiti avalikult, et Vene Ühtsuspartei üks juhte on alkohoolik.
Võltsitud nimekirjad ja valeraha
Keskkriminaalpolitsei süüdistuse kohaselt kandis Sedašev registrisse Vene Ühtsuspartei nimekirja, kus olid kirjas ka võltsliikmed. Need inimesed said oma väidetavast kuulumisest Vene Ühtsusparteisse teada palju hiljem, kui ajakirjanduses avaldati parteiliikmete nimekirjad.
Prokuratuur algatas kriminaalasja erakondade nimekirjade tõepärasuse tuvastamiseks pärast seda, kui kümned inimesed teatasid, et nad on saanud enese teadmata partei liikmeks. Keskkriminaalpolitsei leidis rikkumisi vaid selles parteis.
Mihhail Petrov ütles, et Vene Ühtsusparteil polnud võltsitud mitte ainult nimekirjad, vaid ka raha: «Kui parteile raha koguma hakati, annetas üks vendadest Sedaševitest võltsitud Rootsi kroone. Kui raha panka viidi, tuli kõik avalikuks. No ja nooremat venda leiti sageli tugeva joobe seisundis kõikvõimalikest linnaosadest.»
Teadmata päritoluga raha ja vargusekahtlused Vene poliitikute mainet ei parandanud. 1999. aasta kevadel sai teatavaks, et EÜVP juht Viktor Andrejev annetas summa, mis moodustas ligi 15 protsenti partei eelarvest. Seejuures näitas Andrejevi majanduslike huvide deklaratsioon, et tema ainus sissetulek 1998. aastal oli riigikogu liikme palk.
/nginx/o/2024/01/19/15839655t1h106c.jpg)
Ajakirjanike arvutuse järgi annetas Andrejev parteile üle kahe kolmandiku oma aastasest sissetulekust. Küsimusele, mis rahaga tegemist on, vastas Andrejev, et osa sellest pärines tema säästudest ja osa anonüümseks jääda soovinud ärimeestelt. Oli igati põhjust arvata, et Andrejevil on väga head sidemed Moskvaga.
Raha Venemaalt ja kontaktisikud
Mihhail Petrovi sõnul pole Vene raha Eesti poliitikast siiani kadunud: «Tõenäoliselt läks keskerakondlaste kaudu raha Venemaa Raudtee põhjatutest taskutest siinsete venelaste poliitika finantseerimiseks.»
Petrov väidab, et 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses tõid Balti riikidesse raha nn Vene poliitika elluviimiseks Moskva linnavalitsuse nõunikud Valeri Mamjan ja Aleksandr Perelõgin, maskeerides selle stipendiumiks tublidele üliõpilastele. Viktor Andrejevi sõnul sõnul leppis ta 1996. aastal toonase Moskva linnapea Juri Lužkoviga isiklikult kokku, et Moskva toetab vene haridust Eestis.
2002. aastal nimetaski kaitsepolitsei oma aastaraamatus Viktor Andrejevit Venemaa saatkonna kontaktisikuks. Andrejev väitis esmalt, et kapo levitab valesid, ja lubas taotleda oma nime aastaraamatust eemaldamist. Pärast kapo toonase juhi Jüri Pihliga vestlemist otsustas ta aga pretensioonidest loobuda.
Samas tunnistas Moskva linnavalitsuse nõunik Aleksander Perelõgin, kes jagas Moskva linnavalitsuse raha, et töötas FSBs. Ilmselgelt tegi kapo oma tööd hästi, sest järgmiseks koosolekuks, kus pidi jagatama Vene raha, Moskvast pärit seltsimehele viisat ei antud ja koosolek tuli pidada Riias.
EÜVP juht ja hoolekogu liige Viktor Andrejev ütles viisa andmisest keeldumist kommenteerides, et olukord on ebanormaalne ega tee meie riigile au. «See ei tee au meie peaministrile, kes ei vastanudki minu kui parlamendiliikme arupärimisele. Kui uuesti keeldutakse, tuleb hoolekogul järgmisel korral kokku tulla kas Riias või Peterburis,» rääkis Andrejev.
Andrejev aga eitas, et partei sai Venemaalt raha: «Meid toetasid vene ettevõtjad Eestis. Raha tuli ainult ärimeestelt, mingeid väliseid laekumisi polnud põhimõtteliselt, see on seadusega karistatav.»
Skandaalid kalli kinnisvaraga
2001. aastal käis juba võitlus valijate pärast ja oli ootuspärane, et vene erakondi hakati ründama Keskerakonna leerist. Ajalehe Kesknädal andmetel ostis Ühendatud Rahvapartei (EÜRP) esimees Viktor Andrejev Tallinnas kolme miljoni krooni eest luksuskorteri.
Kesknädala hinnangul oli kahtlane, et Andrejev kolis Ülemiste järve kaldale rajatud uude elamurajooni just sel ajal, kui tema parteikaaslast, abilinnapead Leivi Šeri süüdistati lõimumisraha kandmises projektidesse, mis on seotud partei liikmetega. Ajaleht tõi ka teisi näiteid, kuidas Andrejev oli omandanud kinnisvara ajalehe hinnangul kahtlasel teel.
/nginx/o/2024/01/19/15839654t1h09df.jpg)
Sarnaseid juhtumeid kirjeldati toona ajakirjanduses palju. Ainus esimese suurusjärgu vene poliitik, kes sellistes skandaalides ei osalenud, oli Nikolai Maspanov, kuid tema tõrjusid konkurendid välja. Vene erakondade poliitikud ise aga usuvad, et nad tegid jõudumööda kõik õigesti, kuid Edgar Savisaar suutis vene erakondi rünnates leida võtme valija südamesse. «Ta tegutses ennetavalt,» ütleb Viktor Andrejev. «Vene erakondade tugevus vähenes järsult 2000. aastate alguseks.»
Nüüd on ka keskerakondlased olukorras, kus valijaskonna eest tuleb meeleheitlikult võidelda. Mõned poliitikud arvavad, et KE viimane tugipunkt ja kindlus on Tallinn. Seni, kuni erakond pealinnas võimul püsib, ei ähvarda teda kindlasti marginaliseerumine.
Loodetavasti ei ähvarda keskerakondlasi ka purjuspäi korraldatud skandaalid ning poliitilist olukorda arvestades on ka raha laekumine Moskvast äärmiselt ebatõenäoline. Probleemiks võib saada see, mis erakonda ka riigikogu valimistel alt vedas: paljude varem keskerakondlaste poolt hääletanud valijate vaadete radikaliseerumine. Nad ei pruugi erakonna juhtkonnale andestada seisukohta Vene Föderatsiooni agressiooni suhtes Ukrainas. Sel juhul võib võimu kaotamine Tallinnas saada kahe aasta pärast viimaseks naelaks kirstukaanes.