Õigupoolest võiks Sulev Keeduse uuest dokumentaalfilmist, mis jutustab elu hammasrataste vahele sattunud Narva venelastest, kirjutada korraga kaks arvustust, nii positiivse kui negatiivse. Esimene tõstaks esile autori sotsiaalset närvi ja empaatiat, millega ta elab kaasa inimestele, kellest Eesti riik välja ei taha teha. Teine heidaks aga autorile ette seda, et ta muudab märtriteks need, kes on ise oma muredes süüdi.