«Eksisteerid, aga mille jaoks». Kuidas lapse surma järel taas elu mõte leida?

Alexandra Saarniit
, ajakirjanik
Copy
Tiina Klemets ütleb, et keegi ei peaks lapse kaotust läbi elama. Kui selline katsumus aga vanemale siiski osaks saab, tuleks tema kogemuse järgi jõuda sellisesse hingelisse seisu, kus elu on hästi lihtne: seni, kuni oled elus, on võimalik veel kõike teha.
Tiina Klemets ütleb, et keegi ei peaks lapse kaotust läbi elama. Kui selline katsumus aga vanemale siiski osaks saab, tuleks tema kogemuse järgi jõuda sellisesse hingelisse seisu, kus elu on hästi lihtne: seni, kuni oled elus, on võimalik veel kõike teha. Foto: Eero Vabamägi

Lapse surm on vanematele laastav – tihti langetakse musta auku, kust välja enam ei ronitagi. Lapse kaotanud emad jagavad, et kuigi vahel on tunne, et enam ei jaksa, tuleb oma mõttemaailmaga tööd teha. Kord aastas kogunetakse jumalateenistusele, et sama kogemusega inimeste keskel leinale leevendust leida.

Tiina Klemets mõtleb pisipoja Stefani peale tihti. Ta näeb teda sageli unes ning ajab temaga juttu. Poega meenutades hakkab Tiinal peas kerima «Lumekuninganna» multikast pärit lauluviis, mida ta veel mõni aasta tagasi pojale õhtuti laulis. Sünniaastapäevadel söövad Stefani õed-vennad torti Stefani kombel – kreem kaob tordi pealt näppude abil. Ema räägib, et tal oli Stefaniga väga eriline suhe. Stefanil diagnoositi kaheaastaselt autismispektri häire, mistõttu pühendas Tiina pisipojale kogu oma aja. Ta ütleb, et ehkki Stefan ei kõnelenud, sai ta emaga koos olles end ka sõnades väljendada. Ta oli lõbus, piduriteta, tugeva iseloomuga laps, kes armastas vees mängida ning eakohaselt pori süüa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles