Tartu Ülikooli Kliinikumi koduõel Irina Jelaginal on paarkümmend patsienti, kelle juurde ta iga nädal visiite planeerib. Üks hoolealustest on Annelinnas elav Maret Koor.
Tellijale
Koduseinte vahel toimetav õde nõustab tervet peret
4. aprill 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
53-aastane Maret Koor on raske haiguse kiuste rõõmsameelne ja väga optimistlik inimene, kelle juures on Irina Jelaginal lust käia.
Rõõm on õel sellestki, et temaga teeb koostööd terve pere. Nii patsiendiga koos elav 80. aastates ema kui ta täiskasvanud lapsed, kes elavad juba omaette.
Maret Koor põeb eluaegset kesknärvisüsteemi haigust sclerosis multiplex, mis ei ole lasknud tal 17 viimast aastat tööl käia ning mis on ta nüüdseks voodisse sundinud. Õnneks on lähedased talle muretsenud kõik vajalikud abi- ja hooldusvahendid.
Loominguline töö
Koduõde Irina Jelagina annab uksekella, astub tuttavasse esikusse ega oota, et keegi teda kui külalist eraldi teenindaks. Ta teab, kuhu asjad panna ning mida edasi teha. Juba on ta patsiendi voodi kõrval, peseb desinfitseeriva lahusega oma käsi ning alustab protseduure.
Lamatiste ravi on kannatust ja suurt hoolt nõudev töö. Õde ütleb, et õnneks on neil Maretiga praegu olukord kontrolli all. Nimmepiirkonna lamatisest on alles ainult väike haavand, kuue kuu eest oli see peopesasuurune ja kohati nii sügav, et luu paistis.
Irina Jelagina peab oma tööd loominguliseks. Talle on tähtis, et ta saab ise otsustada, mis võib patsiendile sobida ja mis mitte. «Ja kui ma siis lõpuks näen, et haavandid hakkavadki paranema, võin uhkusega öelda, et see on minu töö tulemus,» räägib koduõde.
Irina Jelagina patsiendid ja nende lood on kirevad. Nende hulgas on noori ja keskealisi inimesi, kes on saanud vigastada kas õnnetuse või liiklusavarii tõttu, ning vanu inimesi, kes põevad Alzheimeri tõbe ja kellega kontakti saavutamiseks on vaja erioskusi, lausa kavalust. On ka näiteks üks jalgade elevantsuse all kannatav naine ja kalasoomustõbe põdev mees.
Irina Jelaginal on olnud juhtumeid, mil ta teab, et see päev on patsiendil elu viimane, ning lugusid, kus patsient surebki tema enda silme all. Psühhoemotsionaalne töö lähedastega on sel juhul samuti tema ülesanne.
Hindamatud soovitused
66-aastane Helle Soosuu jäi pärast eelmise suve kuumi päevi ülekaalu tõttu hädasse hauduma kippuva kehapiirkonnaga. Selle ravimisel ei suutnud teda aidata ükski eriarst. Alles siis, kui perearst kirjutas välja saatekirja koduõendusteenuse tarvis ning õde Irina Jelagina uksest sisse astus ja tegutsema asus, algas paranemine.
«Kõige rohkem tänan teda õigete soovituste eest. Tema õpetas ja näitas täpselt, kuidas salve määrida ja mismoodi neid kehasse hõõruda,» ütles Soosuu.
TÜ Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravikliinikus on tööl seitse koduõde. 2007. aastal oli koduõe teenindatud patsiente 56, 2011. aastal juba 170.
Kõige noorem patsient on praegu 25 ja kõige vanem 97 aasta vanune.