80 AASTAT TAGASI ⟩ 6. märtsil 1944 hakati rajama «naša Narvat»
/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
6. märts 2024, 00:01
Seda, kuidas Punaarmee lendurid 1944. aasta 6. märtsi öösel Narvat pommitasid, nägid vähesed, sest Saksa võim oli andnud päevakäsu tsiviilelanikud linnast evakueerida.
Põline narvalane Rein Annik mäletab seevastu hästi 12. juuni ööd aastal 1941, kui ta seitse päeva enne oma kuuendat sünnipäeva kodus Paemurru tänaval plahvatuste peale ärkas. NSV Liit ja Saksamaa olid siis suured liitlased, sõda veel polnud, kuid punavõim oli juba sõjas Eesti ajalooga ning sel ööl lasti õhku Vabadussõja ausambad ja mälestusmärgid.
Hävitamisele kuulusid mitmed mälestuspaigad, sealhulgas surnuaedades ja Vabadussõjaga seotud kohtades Narvas, Narva-Jõesuus ja Vaivara vallas. Annik mäletab sedagi, et samal ööl lasti õhku viis Narva jõe äärde rajatud betoonpunkrit.
Narva pommitamist 1944. aasta märtsis ta ei näinud, sest päevakäsk linnast lahkumiseks anti juba 29. jaanuaril. «Mindi rongide ja sõjaväeautodega, aga osa liikus oma käe peal, autode või hobustega. Meie tulime autoga, sest isal oli see töö juures olemas,» meenutab Annik, kellel siiski on rääkida ka oma lugu linna hävitanud rünnakuga seoses.
/nginx/o/2024/03/05/15929380t1hab8f.jpg)
Nimelt pommitas Nõukogude lennuvägi ööl vastu 7. märtsi Narvat kaht liiki pommidega: kõigepealt visati fugass- ja pärast süütepommid. «See, mis põleda sai, ehk hoonete puitosad jms, põleski ära, kuid linna ajaloolisest osast – ka kirikutest – jäi küllaltki palju alles,» räägib Annik. «Meie peretuttav Uibo Juhan, Kreenholmi vabriku mölder, oli saadetud 6. märtsil Narva veskisse, et väärtuslikumad seadmed lahti monteerida ja tagalasse viia. Ta oli sel ajal Peetri platsil veskis ja sai selle pommitamise endale kaela. Suutis siiski välja roomata ja jõudis pangahoone lähedale, kus sakslased ta leidsid ja haavad kinni sidusid.»
Katke päevikust: tahan kujutleda, et see on vaid õudne unenägu!
7. märts 1944
Tallinna lehes seisis: 6. märtsil ründasid vaenlase lennukid Narva linna, jättes pärast 9 tundi kestnud pommitamist linnast järele vaid rusu- ja tuhahunnikud.
Üks ajalooline linn langes rusudesse.
Esialgu olin võimetu mõtlema. Mu kodu – mu kodu, nad on hävitanud sinu! Kodu, mis olid mulle nii kallis! Olen kaotanud kaks kallimat – isa ja nüüd ka kodu! Oh see ei või, ei, see ei või võimalik olla!
Mida rohkem mõtlen, seda valusam tundub see! Ei, ma ei taha mõelda, tahan pigistada silmad kinni ja kujutleda, et see on vaid õudne unenägu! – Kuid ma ei saa lahti tõelisest!
Saima Parbo, «Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest». Tallinn, 2020
Annikute pere oli sellel ajal juba Tallinnas Lasnamäe veerel ajutises elamispaigas. «Uibo Juhan tuli siis ka meie juurde ja jäi koos meiega Tallinna suurpommitamise alla. Nii et tal tuli kahes linnas suured pommirünnakud läbi elada,» meenutab Annik.
Narva linn ei olnud aga sellega veel kõiki saatuselööke kätte saanud, sest pärast lennuväe pommitamist jäi rinne Narva jõele ja juulini, mil Punaarmee linna ära võttis, pommitati seda pidevalt suurtükkidest. Nelja kuu jooksul andis tuld Eesti Laskurkorpuse suurtükivägi, mida juhtis polkovnik Karl (Konstantin) Aru. «Tema töö oli nii tõhus, et kui linn n-ö vabastati, oligi see maatasa tehtud,» nendib vana narvalane.
Hiljem, juba Narva Elektrivõrkude direktorina, oli Annikul võimalus neil teemadel erukindral Aruga rääkida. Teatavasti käisid Punaarmee veteranid pidevalt mööda ettevõtteid ja koole, kus nende esinemine pidi süvendama nõukogude inimeste patriotismi. Annik küsis siis Arult, et kui kõik teised linna kirikute tornid purustati, siis miks vene õigeusu kiriku oma lõpuni terveks jäi. Suurtükiväelane selgitas, et kuna selle kullatud rist paistis hästi silma, oli hea kasutada seda suurtükitule juhtimiseks. Veel uuris Annik punaveteranilt, et kas juhul, kui sakslased poleks linna tsiviilelanikest tühjaks teinud, oleks seda vähem pommitatud, ja sai ausa vastuse: vahet poleks olnud. Anniku meelest oli see Nõukogude sõjaväele tüüpiline: tsiviilohvritest pole vaja hoolida. «Ka Tallinna pommitamisel oli hukkunute hulgas vaid kümme protsenti Saksa sõjaväelasi, ülejäänud olid tavalised linnaelanikud,» nendib ta.
Vaatamata suurtele sõjapurustustele olnuks paljud vana Narva hooned ja tänavad veel täiesti taastatavad. Kuid Nõukogude võimul olid teised plaanid – juba 1940ndate lõpus hakati ajaloolise linna asemele rajama uut.
Annik lasi ennast pärast Tallinna Polütehnikumi lõpetamist suunata Narva, kus töötas kuni 1995. aastani kohalikes elektrivõrkudes, sealhulgas 30 aastat asutuse juhina. 1950ndatel Narva jõudes nägi ta, et linna on hakatud üles ehitama, kuid see ei olnud enam see linn, mida tema lapsepõlvest mäletas ja mida kutsutakse ka vanaks Narvaks. Juba oli kerkinud sõjatehase Baltijets hiiglaslik hoone ning ehitatud elumaju ida poolt sisse toodud töölistele ja parteikaadrile. Samal ajal oli teada, et vaatamata suurtele sõjapurustustele olnuks paljud vana Narva hooned ja tänavad veel täiesti taastatavad. Kuid Nõukogude võimul olid teised plaanid – juba 1940ndate lõpus hakati ajaloolise linna asemele rajama uut.
«Esimesed majad Koidula tänavale panid püsti hüdrojaama ehitajad ja need ei olnud standardmajad, vaid tolle aja kohta korralikud, terrasiitkrohviga kaetud. Aga samal ajal hakkasid buldooserid vanalinna jäänuseid kokku lükkama,» räägib Annik. 1930ndate linna ilmet mäletav mees nendib nukralt, et vanast Narvast said idast tulnud inimesed alguses mitmete pommitamistega lahti ning edaspidi võisid luua juba uue linna ajaloo, mis pole vana Narvaga üldse seotud. «Nad ju armastavad korrata, et see on «naša Narva», eesti keeles «meie Narva», sest nende jaoks hakkabki Narva ajalugu pihta 6. märtsist,» ütleb põlisnarvalane.
Aastakümneid linnavolikogus järjekindla opositsionääri rolli täitnud Annik ütleb, et selles valguses tuleb vaadata ka praeguse linnavalitsuse tegevust kõigi asutuste juhikohtade täitmisel oma kamraadide ja lojaalsete käsutäitjatega, «sest linnajuhtimise kultuur on ju ka samast juurest kasvanud, nagu kogu pommitamistejärgne linn».