Inimeste palgatööturule toomine ja nende laste hoiu ühiskondlik korraldamine ei ole piisav tingimus sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks, leidis täna Tallinna Ülikoolis oma doktoritööd kaitsev Triin Roosalu.
Doktoritöö: lastehoiu korraldamine ei vähenda perede sotsiaalset ebavõrdsust
4. aprill 2012, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Triin Roosalu doktoritöö «Taking Care of Children and Work in Estonian Society: Running out of Post-Socialist Time?» põhifookuses on lapsele pühendatud aeg lapsepõlve eri etappidel tööturul osalemise kontekstis. Kirjeldatakse vanemate lapsehoolduspuhkusel viibimist, tööturul mitteosalemist ja töötamist lühendatud tööajaga ning töö ja muu elu ühendamise strateegiaid Eestis ja mujal.
Oma analüüsile tuginedes leidis ta, et igal juhul ei ole inimeste palgatööturule toomine ja nende laste hoiu ühiskondlik korraldamine piisav tingimus sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks.
Kui viimased teoreetilised esseed näevad lahendusena heaoluriigi institutsioonide kohandamist naiste muutunud rolliga, pakkudes võimalusi vähemalt aasta kestvaks emapuhkuseks lapse sünni juures ning sellest edasi kvaliteetset universaalset lapsehoidu, siis Roosalu leiab oma töö kokkuvõttes, et see lahendus lähtub kahest normatiivselt kallutatud ideest. «Esiteks, et just tööturg ja palgatöö on see, mis aitab pered välja vaesusest; ja teiseks, et kvaliteetne korraldatud lapsehoid on põhimõtteliselt eelistatuim viis lapse kasvatamiseks ja õpetamiseks, ühtlustades laste võimalusi.»
Roosalu leiab, et kumbki nendest teesidest ei ole tingimata «õiged» viisid ühiskondliku ebavõrdsuse tasandamiseks.
Eesti näitele tuginedes tõi Roosalu välja, et Eestis on juba aastakümneid naised osalenud tööturul meestega samaväärselt, jäädes samas tööturult eemale vaid aastaks või isegi enamaks pärast lapse sündi. Teisalt on riik omalt poolt taganud lastele kvaliteetse lapsehoiu koolieelsete lasteasutuste võrgustiku näol.
«Leian, et see, mis Eestit iseloomustab – naiste suur tööturule orienteeritus ja lapsepuhkuse ajaks tööturult täielik kõrvalejäämine; emade pikad tööpäevad ja vähene tööajapaindlikkus; üle 3-aastaste laste pikad päevad lapsehoius; vanemate väike tähelepanu sellele, mida lapsed internetti kasutades kogevad – ei ole tingimata iseloomulik igale postsotsialistlikule riigile, kuigi lapsehoiuinstitutsioonide leviku ja naiste töötamise tavade poolest oli sotsialismiperioodil nende riikidega palju korralduslikult sarnast. Sellest võib järeldada, et Eestis praegu toimuv ei lähtu enam mitte sotsialismi perioodil kogetust, vaid tuleneb otseselt neist otsustest, mis on vastu võetud nimelt pärast sotsialismi, üleminekuperioodil ja hiljem,» leidis Roosalu.
Töö ja pere konflikt klassiküsimusena
Ta nentis, et senised praktikad väga edukalt soolisele võrdsusele lapsehoiul osalemises kaasa ei aita, või kui, siis võrdsema mitteosalemise suunas, sest pigem suunatakse lastehoid kodunt välja lasteaedade ja koolide vastutusse.
Roosalu tõdes, et ilmselt on tegemist kahte tüüpi tendentsidega. «Ühiskonnas on neid, kes tööalase konkurentsivõime poolest piisavalt tugevad, kauplemaks tööandjalt soodsaimad töö ja elu ühendamise tingimusi, kuid eelistavad sellises olukorras selgelt töötamist lastekasvatamisele. Samas suur osa ei ole sellisel kauplemispositsioonil, mis lubaks teha valikuid vastavalt eelistusele kas töötamise või lapsehoiu suunal.»
«On võimalik, et sellised eelistused jäävad teadvustamata, automatiseerides hoolt töö ja laste üle: sundvajadus töötada (või lapsi hoida) võib varjutada eelistust töötada (või lapsi hoida). Pakun, et edaspidi tuleks käsitleda töö ja pere konflikti ka klassiküsimusena ja analüüsida sedalaadi kokkulepete kujunemise mehhanisme nii konkreetses töösuhtes kui ka ühiskonna tasandil,» leidis Roosalu.
Roosalu doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Ellu Saar, oponendid on Mannheimi Ülikooli teadur Dirk Hofäcker ning Jyväskylä Ülikooli professor Kimmo Jokinen.