Riigikohtus valminud analüüs lähedase isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktikast leidis, et kohtud peavad enamasti jõhkras kuriteos hukkunu lähedaste üleelamisi enamasti erandlikeks ning peavad neile hüvitise maksmist põhjendatuks.
Riigikohtu õigusteabe osakonnas valminud analüüsis vaadeldi, millised asjaolusid on kohtupraktikas peetud mittevaralise kahju väljamõistmist õigustavateks erandlikeks asjaoludeks, mida näeb kahju hüvitamise alusena ette võlaõigusseadus.
Analüüsitud kohtuasjade puhul olid sagedasemateks surma põhjustamise juhtumiteks liiklusõnnetus, isikuvastane kuritegu (mõrv, tapmine või surma ettevaatamatu põhjustamine) ja tööõnnetus.
Hüvitise väljamõistmist on õigustanud näiteks lähedase isiku surma vägivaldne põhjustamine ja lähedasele sellest tekkinud kannatused ning psüühikahäired kogumina.
Analüüs leidis, et kohtud mõistavad erandlikke asjaolusid väga erinevalt. «Tsiviilasjades rõhutavad kohtud üsna ühetaoliselt, et kui ei ole tõendatud üleelamiste eriline raskus, rasked tagajärjed või surma vahetu pealtnägemine, siis ei ole tõendatud ka erandlike asjaolude esinemine,» seisis analüüsis. «Kohtud on tsiviilasjades näiteks leidnud, et ajutised psühholoogilised või isegi psühhiaatrilised probleemid ei anna veel alust pidada üleelamisi erakordseks.»
Seevastu kriminaalasjades ja eriti just surma tahtliku põhjustamise korral on vaikivalt välja kujunenud eeldus, et lähedase langemine isikuvastase kuriteo ohvriks põhjustab raskeid üleelamisi, mida ei pea eraldi tõendama. «Mitmel juhul on just teo asjaolud (jõhker mõrv, surnukeha tükeldamine, hukkunu rasked ja nähtavad vigastused, kuriteo jäljed kodus vmt) andnud aluse pidada olukorda erandlikuks ja õigustanud seega hüvitise väljamõistmist.»
Seega nähtub kohtupraktikast, et kuriteo toimepanemise asjaolud koostoimes hageja üleelamistega moodustavad erandlike asjaolude kogumi.
Eelnevast tulenevalt võib kannatanu tõendamiskoormus analüüsi autori arvates olla tsiviilasjas suurem kui samalaadset nõuet käsitlevas kriminaalasjas.
Mitte kõik negatiivsed tagajärjed, sealhulgas psüühilised üleelamised ei ole ega peagi olema rahaliselt hüvitatavad. Eriti puudutab see analüüsi autori arvates liiklusõnnetuste tagajärgi. Praeguse aja teeliiklus kui selline on iseenesest ohtlik. Eeltoodud põhjustel ei pea analüüsi autor üldjuhul õigeks hukkunu lähedastele mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist olukorras, kus isiku surm põhjustati ettevaatamatusest, aga ka näiteks juhul, kui hukkunu ise osales õigusvastases tegevuses (nt kakluses).
Hüvitis pole karistus
Samuti analüüsiti, milline on see lähedaste isikute ring, kellele sellise kahjuhüvitise väljamõistmine on kohtupraktika kohaselt õigustatud. Kohtud on selleks pidanud enamasti abikaasat, elukaaslast, lapsi, õdesid-vendi ja vanemaid.
Analüüsis rõhutati, et kohtupraktika ei tohiks mittevaralise kahju väljamõistmisel kasutada karistuslikke argumente, sest võlaõigusseaduse alusel välja mõistetavat kahjuhüvitist ei saa pidada karistuseks.
Võlaõigusseaduse paragrahvi 134 lõige 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
Riigikohus on varem leidnud, et lähedase inimese kaotus ning sellega kaasnev lein ja kaotusvalu kui selline ei ole seaduse kohaselt kahju hüvitamist õigustavateks erandlikeks asjaoludeks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga.