NÄDALA PERSOON ⟩ Andreas Kaju: valitsus mängib uute maksudega peitust

Andreas Kaju sõnul saab ta aru valitsusest ja nende katsest raha kokku kraapida, kuid tema arvates teeb valitsus seda visioonitult. Fotod on pildistatud Kaju asutatud suhtekorraldusettevõtte Meta Advisory Tallinna kontoris. Foto: Sander Ilvest

Andreas Kajule on eri aegadel antud erinevaid tiitleid: lobist, suhtekorraldaja, valitsussuhete spetsialist, ärikonsultant. Ükski neist pole päriselt vale, kuid samas ei ole ka ükski neist täiesti täpne.

Ta on näinud poliitikat igast nurgast ja osalenud ise mitut moodi. Lihtsustatult öeldes seisneb ka tema praegune amet selles et ta osaleb poliitikate kujundamisel, mõjutab nende suunda ja suunab otsuseid, reforme või eelnõusid. Hollywoodi filmides võib lobby-maailm välja näha nii, et lobist läheb ministriga lõunat sööma, aetakse juttu ja ennäe: sünnibki otsus rajada uus tehas, võtta vastu või tagasi lükata mingi seadus või korraldus.

«See pole enam ammu see maailm, mida filmides kujutatakse,» muigab Kaju aga ise. «Peamine põhjus on see, et otsustajad ei otsusta enam üksinda.»

Otsustajate all võiks siin mõelda poliitikuid ja riigiametnikke. Nende roll ongi tähtis, aga Kaju räägib, et tegelik poliitikakujundamine on muutunud palju-palju mitmekihilisemaks. See sõltub avalikust arvamusest, meediakajastusest, kodanikuühiskonna seisukohtadest, aktivistide ja huvigruppide arvamustest.

Poliitikategemine ei piirdu üksikute otsustega siin või seal, vaid pigem on see lõputu ja väiksemad otsused võivad kokku anda ühe suurema muutuse või otsuse. «Ühest vanamehest, kes käib ministriga lõunal, enam ei piisa » sõnab Kaju, «on vaja tegeleda kogu ülejäänud maailmaga.»

Kuna tunneme teineteist juba aastaid, siis sinatame.

Mäletad Tartu tselluloositehase juhtumit? See polnud sinu projekt, aga kuidas sa sellele valitsussuhete professionaalina tagasi vaatad? Mis neil valesti läks? Miks tehast ei rajatud? Või laiemalt, seda tehast ainult abstraktse näitena kasutades, kas Eestis on üldse võimalik suuri asju teha?

Sellele projektile ei saanud saatuslikuks nende valitud kommunikatsioonivalem, vaid see, kuidas meil üldse riiklikke eriplaneeringuid on võimalik menetleda, kui bürokraatlik see on. On mustmiljon võimalust masinavärki mutrivõtmeid visata, mis selle kokku jooksutavad. Liiatigi kui põhiline omavalitsus ja selle poliitilised liidrid, keda see kõige rohkem mõjutab, on vastu. Võid mustkunsti teha, aga polegi võimalik edu saavutada.

Ja kas peakski? Me võime nalja visata NIMBY-mentaliteediga​ [ingl not in my back yard – mitte minu tagahoovi] omavalitsuste üle ja eks see fenomen tihti ongi kohutav: tahame heaolu ja elukvaliteeti, aga et keegi teine selle eest maksaks. Samas on see ka nende õigus.