Seeneaasta kogub Paganamaal vaikselt tuure

Margus  Martin
, ajakirjanik
Copy
Marje Mürk mõne aasta eest lumeta talvel kodukandi Krabi küla metsas seenel.
Marje Mürk mõne aasta eest lumeta talvel kodukandi Krabi küla metsas seenel. Foto: Ain Liiva

Kodukandis Võrumaal eri söögiseeni korjaval Marje Mürgil on käsil omalaadse rekordiürituse kuues aasta – täpsemalt rehkendades on end Paganamaa seenehulluks kutsuva naise pannile või purki rännanud värsked metsaannid 64 kuud järjepanu.

Paar päeva tagasi naasis Mürk Eesti lõunapiiril asuvast Paganamaa metsast erinevate kogritsatega. «See oli selline väike noos, umbes kolm liitrit, kenakese sousti jagu,» tähendas ta. «Praegu on selline aeg, kus teen nii-öelda harvendusraiet – kobedamad nopin üles aga pisikesed jätan kasvama. Päris saagini läheb ikkagi veel aega.»

Veel äsjasest noosist rääkides rõhutas Mürk, et kes kogritsaid korjavad, peavad kindlasti meeles pidama: neid seeni tuleb enne söömist alati hoolikalt kupatada. «See tähendab rohkelt vett [potis] ja lahtise kaanega,» lisas ta. «Seda peab igal aastal üle toonitama, sest [seeni] alati aetakse segi ja [äpardusi] ikka juhtub.»

Tagasi üles