ESIKANDIDAADID Von der Leyenit püüab võidujooksus komisjoni juhi kohale väärata üle tosina konkurendi (2)

Esikandidaatide kahest suurest debatist esimene toimus 29. aprillil Hollandis Maastrichtis, kus oma seisukohti tutvustasid (vasakult) Valeriu Ghilețchi (ECPM), Walter Baier (Euroopa Vasakpartei), Marie-Agnes Strack-Zimmermann (ALDE), Nicolas Schmit (PES), Ursula von der Leyen (EPP), Bas Eickhout (Rohelised), Maylis Roßberg (EFA) ja Anders Vistisen (ID). Foto: Marcel Van Hoorn / ANP / AFP / Scanpix
Berit Nuka
, toimetaja
Copy

Tõenäoline eelolevate Euroopa Parlamendi valimiste võitja Euroopa Rahvapartei (EPP) esitas oma kandidaadiks Euroopa Komisjoni presidendi kohale praegugi selles ametis oleva sakslanna Ursula von der Leyeni, mis seab teiste poliitiliste jõudude esikandidaadid sabassörkija rolli.

Euroopa parteiperede esikandidaatide konkurents valimistel pole mitte ainult nende omavaheline mõõduvõtt, vaid ka tuleproov kogu nn Spitzenkandidat’i süsteemile, mida seni on katsetatud kahel korral – ühel puhul edukalt ja teisel korral lõpuks seda täielikult eirates.

Kui süsteemi esimest korda 2014. aastal kasutati saigi lõpuks Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi endine peaminister Jean-Claude Juncker, kelle EPP oli kampaanias seadnud üles oma esinumbrina.

Viis aastat tagasi läks EPP eurovalmistele vastu oma Euroopa Parlamendi fraktsiooni sakslasest juhi Manfred Weberi seljataga. Kui aga lõpuks jõuti Euroopa Komisjoni juhi määramiseni, olid ELi valitsusjuhid ja riigipead Weberi kandidatuuri vastu ning lükkasid Euroopa Parlamendi demokraalikumaks muutmise sümbolina kavandatud Spitzenkandidat’i süsteemi kõrvale, käies oma kompromissettepanekuna komisjoni juhiks välja hoopis Saksamaa kaitseministri Ursula von der Leyeni.

Seda, et parlament polnud rahul paika pandud süsteemist mööda minemisega, näitas lõpuks see, et von der Leyen sai Euroopast valitud saadikute ees ametisse kinnitatud üsna napi ülekaaluga – vaid üheksa häälega hädavajalikust rohkem.

Mis on Spitzenkandidat?

  • Juht- või esikandidaadist rääkides on Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis laialt käibele läinud selle mõiste saksakeelne vaste Spitzenkandidat, mis märgib parteipere eelistust tulevase Euroopa Komisjoni presidendi kohale.
  • 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepingu kohaselt nimetab Euroopa Ülemkogu komisjoni presidendi kandidaadi, «võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi». Valdavalt tõlgendatakse seda kui eeldust, et esmajärjekorras peaks Euroopa Komisjoni presidendi kohale kaaluma valimised võitnud parteipere esikandidaati.
  • Pärast EPP esikandidaadi Jean-Claude Junckeri saamist komisjoni presidendiks 2014. aastal, mil uut reeglit esimest korda rakendati, olid ELi juhid väidetavalt häiritud asjaolust, et nende sõnaõigus näis kärbituna. Kohe pärast Junckeri heakskiitmist teatas ülemkogu: «Kui uus Euroopa Komisjon on päriselt ametisse astunud, hakkab Euroopa Ülemkogu kaaluma Euroopa Komisjoni presidendi ametisse nimetamise protsessi olemust tulevikus, austades Euroopa aluslepinguid.»
  • Viimane Euroopa Parlamendi koosseis on aga arutanud võimalikke muudatusi, kuidas teha Spitzenkandidat’i protsessi veelgi läbipaistvamaks ja vääramatumaks – muu hulgas on käidud välja ettepanekuid, et komisjoni president võiks selguda rahvusvahelise nimekirja alusel, mis oleks valijatele ette antud ühte moodi igas ELi riigis või et komisjoni juhi küsimuses võiks korralda n-ö eelvalimisi.

Sel korral näib olevat von der Leyeni teine võimuperiood Euroopa Komisjoni eesotsas üsna kindel. Tema eelmist viieaastast ametiaega nähakse suhteliselt edukana ja EPP on arvamusküsitluste kohaselt valimisi võitmas.

Samas on sakslanna kevade kestel olnud kimpus skandaalidega ning küsimärgi alla on seegi, kui tugevana väljuvad valimistelt praegused n-ö koalitsioonipartnerid sotsiaaldemokraadid ja liberaalid ning kas nende võimaliku mõjujõu kaotamise tõttu mängitakse Euroopa Parlamendis ümber ka partnerlussuhted.

Ametlikke konkurente on seejuures von der Leyenile päris palju, rääkimata võimalusest, et kui Spitzenkandidat’i süsteem peaks selgi korral mingil põhjusel kõrvale heidetama, võib sündida taas üllatus.

Kuigi Euroopa Parlamendis on fraktsioone praegu seitse, on esikandidaate üksjagu rohkem, sest mitme saadikurühma puhul on neid moodustavad europarteid igaüks seadnud üles oma esikandidaadi ning mõned liikumised lähevad valimistulle ka nais- ja meeskandidaadist koosneva tandemina. Juhtkandidaadid on esitanud ka jõud, mis pole ametlikult europarteina registreeritud.

Samas nende valimistega ilmselt Euroopa Parlamendis oluliselt oma fraktsiooni jõudu juurde saav Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Partei (ECR) esikandidaati üles ei seadnud. Kui veel aprilli alguses ütles partei fraktsiooni kaasjuht Euroopa Parlamendis itaallane Nicola Procaccini uudisteagentuurile Agence Europe, et ainus võimalus tuua oma poliitilist identiteeti ja programmi esile, on määrata Spitzenkandidat, siis paar nädalat hiljem pani ECR paika küll oma programmi, kuid lõhedest parteiperes andis aimu suutmatus esikandidaadis kokku leppida.

Kui enamik europarteisid pidasid esikandidaadi valimiseks ja programmi kinnitamiseks ajakirjanduselegi ligipääsetava kongressi, siis ECR otsustas Euroopa Parlamendi valimistega seotud asjad suletud uste taga. Üks ECR allikas ütles samas Euractivile, et esikandidaadi nimetamine tekitas palju paksu verd ja eriti tõrjus katseid Poola erakond Õigus ja Õiglus (PiS). Mitteametlikult on ilmselt ECRi juhtkandidaat Itaalia peaminister ja paremäärmusliku partei Itaalia Vennad juht Giorgia Meloni, kes koduriigis kandideerib eurovalimistel oma erakonna esinumbrina.

Ametlikult pole esikandidaati ka paremäärmuslikul Identiteet ja Demokraatia Parteil (ID), millel on europarlamendis oma fraktsioon, kuid erinevalt ECRist lõid nad kaasa esimeses Spitzenkandidat’ide debatis. Sinna saadeti jõudu esindama Taani Rahvapartei 36-aastane eurosaadik Anders Vistisen, samas kui kangekaelselt toonitati, et tegemist pole ametliku esikandidaadiga sest ID boikoteerib kogu Spitzenkandidat’i protsessi.

«Nad (aprillis peetud Maastrichti debati korraldajad – toim) helistasid meile ja kutsusid meid, nii et me valisime kellegi. See ei tähenda, et ta (Vistisen – toim) on meie Spitzenkandidat,» ütles ID pressiesindaja EUobserverile.

Taanlane ise ütles kodumaa meediale, et jõud otsustas debatis osaleda, sest nad eelistavad olla vestluspartnerid, mitte need, kellest räägitakse seljataga. «Me teame, et von der Leyen räägib kahjulikust mõjust, mida me tahame omada, ja me tahaks selle kahtluse alla seada,» ütles Vistisen enne debatti. «Me osaleme, et näidata, et tegemist on näilise protsessiga.»

Ursula von der Leyen märtis Euroopa Rahvapartei (EPP) kongressil Bukarestis.
Ursula von der Leyen märtis Euroopa Rahvapartei (EPP) kongressil Bukarestis. Foto: Andreea Alexandru / AP / Scanpix

Ursula von der Leyen
Euroopa Rahvapartei (EPP)

Paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei (EPP) kogunes esikandidaati ja eurovalimiste programmi kinnitama märtsi alguses Rumeenia pealinna Bukaresti. Praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas oma soovist esikandidaadiks saada kõigest paar päeva enne huvilistele seatud tähtaega ning tema seljataha asus kiiresti kodupartei Saksamaal Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU).

Bukarestis kinnitas EPP ta oma soosikuks Euroopa Komisjoni etteotsa 400 poolthäälega, samas kui kokku 737 delegaadist 89 hääletas tema vastu ja kümme sedelit olid kehtetud. Väljaandega Politico rääkinud poliitikud kinnitasid, et von der Leyeni vastaste seas olid näiteks Prantsuse konservatiivid Vabariiklaste Parteist ja Sloveenia Demokraatliku Partei delegaadid.

65-aastane von der Leyen tunneb end Brüsseli euroõhus kui kala vees. Ta on sündinud Belgia pealinnas, kus tema isa töötas kõrge euroametnikuna, ning elas Brüsselis kuni 13. eluaastani, mil pere kolis tagasi Saksamaale. Hiljem oli tema isa Alam-Saksi liidumaa peaminister.

Lapsepõlves hüüdnime Röschen (Roosike) kandnud tulevane poliitik alustas esmalt Göttingeni ülikoolis majandusõpinguid, kuid mõni aasta hiljem läks üle Hannoveri meditsiiniülikooli, kus omandas naistearsti kutse. Arstitöö kõrvalt omandas ta doktorikraadi ning hiljem töötas õppejõuna ning sai ka rahvatervise magistrikraadi.

Poliitikaga hakkas seitsme lapse ema vähehaaval tegelema 1990. aastal, mil liitus CDUga. 2000. aastate hakul pääses ta Alam-Saksimaa parlamenti ja kerkis liidumaa sotsiaalministriks. CDU kantsleriparteiks kerkides 2005. aastal sai von der Leyenist Saksamaa perede minister, seejärel töö- ja sotsiaalminister ning hiljem kuni Euroopa Komisjoni etteotsa kerkimiseni kaitseminister.

Viie aastaga Euroopa Komisjoni juhina on von der Leyen ennekõike saanud kiita tõhusa reageerimise eest koroonapandeemiale ja ELi ühtsena tegutsemise eest Venemaa agressioonisõja ajal Ukrainas.

Teisalt on just Euroopa Parlamendi valimiste eel tema renomeele pudenenud mõned plekid. Nii Brüsseli ametnike seas kui ELi pealinnades on von der Leyen aeg-ajalt põhjustanud pahameelt sellega, et ta armastab kõike hoida oma kontrolli all, arutab asju vaid väga väikeses ringis lähimate kolleegidega ning esineb avaldustega, mille osas pole ELis ühist selget seisukohta.

Nii näiteks tekitas paksu verd von der Leyeni tingimusteta toetus Iisraeli sõjale Gazas pärast Hamasi terrorirünnakut. Praegu uurivad prokurörid ka, kas ta ikka tegutses seaduspäraselt, kui arutas pandeemia ajal vaktsiinidega seotud küsimusi eraviisilises sõnumivestluses Pfizeri tegevjuhi Albert Bourlaga, ilma et talle oleks ELi riigid läbirääkimisteks heakskiidu andnud.

EPP läheb valimistele senisest parempoolsema programmiga, mis tähendab, et näiteks kliimamuutustega võitlemise ja rohepöörde asjus on von der Leyen asunud eemalduma oma viimase viie aasta töövõitudest komisjoni eesotsas. Samuti on ta võtnud omaks karmima joone rändeküsimustes: EPP programm näeb muu hulgas ette ELi piirivalveameti Frontex töötajaskonna kasvu 10 000 inimestelt 30 000-le ja asüülitaotlustega tegelemist väljaspool ELi.

Aprilli lõpus peetud esikandidaatide debatis avas von der Leyen ukse ka koostööle käreparempoolse ECRiga, öeldes, et see sõltub paljuski parlamendi kooseisust ja sellest, millised poliitilised jõud kuuluvad valimiste järel Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni. See võib potentsiaalselt ohustada aga EPP liitu sotsialistidega, kes on välistanud koostöö euroskeptikutest parempoolsetega.

Teravate poliitiliste vaidluste taustal üritab von der Leyen kampaanias näidata ka pehmemat poolt. Oma kampaanialehel ursula2024.eu kuulutab ta näiteks: «Seitsme lapse emana tahan, et minu laste lapsed kasvaksid turvalises ja jõukas Euroopas.»

Kuigi von der Leyen on EPP esinägu ja tema koduerakond CDU kavatseb kampaanias kasutada seda ära, ei ole Saksa valijatel otseselt võimalik komisjoni presidendi tööle hinnangut anda, sest valimistel von der Leyen ise ei kandideeri.

Nicolas Schmit märtsis Roomas Euroopa Sotsialistliku Partei (PES) kongressil, kus ta valiti vasaktsentristide esikandidaadiks Euroopa Parlamendi valimistel.
Nicolas Schmit märtsis Roomas Euroopa Sotsialistliku Partei (PES) kongressil, kus ta valiti vasaktsentristide esikandidaadiks Euroopa Parlamendi valimistel. Foto: LUIGI MISTRULLI / IPA / SIPA / SCANPIX

Nicolas Schmit
Euroopa Sotsialistlik Partei (PES)

Vasktsentristliik PES teatas jaanuari keskel, et 2. märtsil Roomas toimuval europartei kongressil seatakse ainsana esikandidaadi kohale üles Luksemburgi poliitik Nicolas Schmit, kes praeguses Euroopa Komisjonis on töö- ja sotsiaalõiguste volinik. Parteipere kiitis tema Spitzenkandidat’iks saamise heaks suure ülekaaluga.

Pärast esikandidaadiks kinnitamist peetud kõnes lausus Schmit, et Euroopa peab olema see jõud, mis parandab inimeste elu, kaitseb demokraatiat ja juhib võitlust kliimahädaolukorra vastu. Samuti tõstis ta prioriteetide sekka võitluse elukalliduse tõusuga ning jõudu koguva paremäärmuslusega.

«Parim vastus paremäärmuslastele on meie nägemus ja meie projekt Euroopa jaoks, et igal kodanikul ja igal lapsel oleks parem elu,» sõnas 70-aastane luksemburglane. «Ma tahan, et valijad teaksid, et sotsiaaldemokraadid jätkavad võitlust kõigi kodanike eest ning austavad oma kohustusi ja lubadusi.»

Differdange’i linnakeses 1953. aastal sündinud Schmit õppis Prantsusmaal Sciences Po Aix ülikoolis majandust ning alustas oma poliitilist- ja diplomaatilist karjääri 1970. aastate lõpus, olles kõigepealt atašeena ametis Luksemburgi peaministrikantseleis ja seejärel välisministeeriumis. 1991. aastal määrati ta parlamenti ja valitsust nõustava riiginõukogu liikmeks.

Aastatuhande vahetusel oli ta Luksemburgi suursaadik ELi juures ning pärast asevälisministrina immigratsiooniküsimustega tegelemist sai Schmitist 2009. aastal järgnevaks kümnendiks Luksemburgi tööminister, kuni ta kerkis Euroopa Komisjoni volinikuks.

Kuigi Brüsseli euromullis on Schmiti töö volinikuna hästi teada ning viimase viie aastaga suutis ta jõustada piisava alampalga direktiivi, platvormitööliste direktiivi ja algatada 100 miljardi euro suuruse lühiajalise töötamis skeemi pandeemia ajal, on laiemale avalikkusele Luksemburgi sotsialist sisuliselt tundmatu.

Saksa sotside esinumber Katarina Barley ütles samas Euractivile, et Schmit on sotsiaaldemokraatiale kõige paremini sobiv kandidaat, kes kogenud diplomaadina on rahvusvahelisel areenil täiesti vankumatu.

«Euroopa Parlamendi valimiste kampaania on alles alanud ja eurooplased õpivad mind tundma,» tõrjus Schmit ise aprillis Le Monde’iga rääkides väiteid, et valijatel pole aimugi, kes ta on. Mida lähemale valimised jõuavad, seda enam on ta osalenud ka kampaaniaüritustel eri riikides.

Schmiti meeskond väitis ka, et kuigi luksemburglane esindab Euroopa sotse tervikuna, siis kampaanias on suurem roll iga riigi esikandidaadil, näiteks Prantsusmaal menukal vasakpoolsel eurosaadikul Raphaël Glucksmannil.

Sõltumata kampaania käigus on Schmiti võimalused Euroopa Komisjoni juhiks saada peaaegu olematud, sest arvamusküsitluste kohaselt jäävad sotsialistid Euroopa Parlamendi suuruselt teiseks jõuks ning isegi kui von der Leyenist ei peaks saama komisjoni presidenti, on sellisel juhul Schmiti poole kiikamisest tõenäolisem alternatiivi leidmine väljastpoolt esikandidaatide ringi.

Komisjonis von der Leyeni alluvuses töötav Schmit pole kippunud ülemust ka eriti kritiseerima, kuid esikandidaatide debatis aprilli lõpus pahandas ta siiski von der Leyeni võimaliku koostöö peale käreparempoolse ECRiga.

«Väärtusi ja õigusi ei saa lahutada vastavalt mingile poliitilisele kokkuleppele,» ütles Schmit. «Te kas teete tehingu paremäärmuslastega, sest te vajate neid, või ütlete selgelt, et kokkuleppimine ei ole võimalik, sest nad ei austa põhiõigusi, mille eest meie komisjon on võidelnud.»

Hiljem Politico ja teiste väljaannete ajakirjanikega vesteldes oli Schmit veelgi konkreetsem: «Me ei saa hääletada programmi poolt, mille üle on peetud läbirääkimisi ECRiga.»

ALDE esikandidaat ja Saksa FDP esinumber eurovalimistel Marie-Agnes Strack-Zimmermann Berliinis kampaania tutvustusüritusel märtsis.
ALDE esikandidaat ja Saksa FDP esinumber eurovalimistel Marie-Agnes Strack-Zimmermann Berliinis kampaania tutvustusüritusel märtsis. Foto: BERND VON JUTRCZENKA / DPA / Scanpix

Marie-Agnes Strack-Zimmermann
Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE)

Kuigi Euroopa Parlamendis istuvad liberaalid koos ühises Uueneva Euroopa fraktsioonis, minnakse eurovalimistele vastu terve käputäie kandidaatidega, kellest näib, et enim tõstetakse püünele Saksamaa Vaba Demokraatliku Partei (FDP) poliitikut Marie-Agnes Strack-Zimmermanni. Vähemalt esindas tema liberaale esimeses Spitzenkandidat’ide debatis.

ALDE pidas erakorralise kongressi märtsi teises pooles Brüsselis. Enne seda oli spekuleeritud, et liberaalide esinumbriks võiks saada kas Eesti peaminister Kaja Kallas või Luksemburgi varasem peaminister ja praegune välisminister Xavier Bettel, kuid mõlemad loobusid parteipere heakskiitu otsimast. Nii valiski ALDE oma esikandidaadiks FDP välja käidud Strack-Zimmermanni.

Liberaalidel on küll ühine valimisprogramm, kuid pigem keskendub see teemadele, milles iga leer on enam-vähem ühel meelel ja väldib teemasid, kus ollakse eriarvamusel. Nii näiteks tahaks ALDE ja selle ridades olev Strack-Zimmermanni FDP võtta tagasi osa roheleppest, samas kui seni europarlamendis tooni andnud Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni erakond Taassünd liiguks ELi rohepoliitikaga muutmata kujul edasi. Ka rahanduspoliitika osas on liberaalide programm hägune, sest Saksa ja Prantsuse seisukoht riigiinvesteeringute ja ELi ühise laenamise osas läheb lahku.

«Liberaalid on liberaalid, sest neil on asjadest oma nägemus,» ütles Euractivile ka pärast ALDE esikandidaadiks kinnitamist Strack-Zimmermann. «Nad ei ole lemmingud, kes lihtsalt jooksevad sinna, kuhu ülemus käsib. Aga mis ühendab meid, on meie armastus vabaduse vastu.»

66-aastase Strack-Zimmermanni kerkimine ALDE Spitzenkadidat’iks oli siiski üllatus, sest kuigi Saksamaal on ta väga tuntud ja kuulub sealsete liberaalide raskekahurite hulka, on ta mujal Euroopas, sealhulgas Brüsselis, võõras nimi ja nägu.

1958. aastal Düsseldorfis sündinud Strack-Zimmermann õppis Müncheni Ludwig Maximiliani ülikoolis ajakirjandust, politoloogiat, saksa keelt ja kirjandust ning töötas pikalt kirjastustes. FDP ridadesse kuulub ta 1990. aastate algusest ning poliitikasse suundus pisut pärast aastatuhande vahetust.

Ta kuulus Düsseldorfi linnavolikokku ja oli pikalt aselinnapea. Aastatel 2013–2019 oli ta FDP aseesimees.

Saksamaa parlamenti valiti Strack-Zimmermann 2017. aastal ning praeguses liidupäeva koosseisus on ta kaitsekomisjoni esimees, olles tugev Ukraina toetaja ja sotsist kantsleri Olaf Scholzi terav kriitik, mis siis et nad kuuluvad samasse koalitsiooni. Ta on ka üks Saksamaa praeguse valitsuse nn feministliku välispoliitika kontseptsiooni algatajaid. Arvamusküsitluste kohaselt on ta Saksamaa üks populaarsemaid poliitikuid ning valitsuskoalitsiooni liikmetest edestas teda menukuselt hiljuti vaid sotsist kaitseminister Boris Pistorius.

Eurovalimiste kampaanias mängib Strack-Zimmermann kõlavatele hüüdlausetele: nii kasutab ta plakatitel enda kohta hävituslennukilt laenatud ja soospetsiifiliseks kohandatud nime Eurofighterin, kuulutab end «riigimeheks naiste seas» ja pruugub kirjanik Bertolt Brechti teose «Ema Courage» mugandust «Vanaema Courage». Tõsi, viimase puhul tõstatas Saksa meedia küsimuse, kas liberaalid ikka üldse on Brechti loominguga kursis, sest näidendi «Ema Courage» peategelane lõikas sõjast kasu.

Samas on ta teravalt kritiseerinud varasemat Saksa kaitseministrit ja praegust Euroopa Komisjoni presidenti Ursula von der Leyenit selle eest, et kaitseküsimused ei kerkinud ELi päevakorda juba enne Venemaa kallaletungi Ukrainale.

«Mul pole aimugi, miks ta ei rääkinud sõjalisest julgeolekust, kui ta hakkas komisjoni presidendiks, sest ta tunneb seda teemat, tal on ettekujutus sellest, mis juhtus,» ütles Strack-Zimmermann Euronewsile, viidates Krimmi annekteerimisele 2014. aastal. «Ma olin üllatunud, et ei öelnud: «Kuulge, me peame Euroopas rohkem tegema.» Sest tal on kogemusi.»

Ka ründas ta oma konkurenti otsuse pärast anda Ungarile üle kümne miljardi euro ühtekuuluvusfondi raha.

ALDE veebilehel avaldatud intervjuus lubas ta aga valimisedu nimel põnevat duelli. Küsimusele, mis on kõige metsikum asi, milleks Strack-Zimmermann oleks valmis, et aidata liberaalid eurovalimistel võidule, vastas sakslanna: «Ma esitaks Ursula von der Leyenile väljakutse mootorratta võidusõiduks.»

Liberaalide üks kolmest esikandiaadist, Prantsusmaalt europarlamenti valitud itaallane Sandro Gozi märtsis Strasbourgis meediaseminaril.
Liberaalide üks kolmest esikandiaadist, Prantsusmaalt europarlamenti valitud itaallane Sandro Gozi märtsis Strasbourgis meediaseminaril. Foto: Alain Rolland / Euroopa Parlament

Sandro Gozi
Euroopa Demokraatlik Partei (EDP)

Euroopa Parlamendi Uueneva Euroopa fraktsiooni väikseim liige EDP nimetas 8. märtsil Firenzes peetud kongressil oma esikandidaadiks eurovalimistel Itaalia erakonda Italia Viva kuuluva eurosaadiku Sandro Gozi. Euroopa Parlamenti on ta praegu seejuures valitud aga Prantsusmaalt erakonna Taassünd nimekirjas ning selgi korral kandideerib ta seal valimisnimekirja Besoin d’Europe ridades.

EDP on üks tugevamaid ühtse Euroopa toetajaid ning oma valimismanifestis näevad nad ette täiendavate poliitikavaldkondade tsentraliseerimist ja Euroopa Komisjoni muutmist ELi valitsuseks, aga ka tulevikus ELi presidendi valimist.

56-aastane Gozi on viimased kolm aastat olnud EDP esimees. Emilia Romagna maakonna Sogliano al Rubicone külakesest pärit mees on õppinud õigusteadust Bologna ülikoolis ning käinud ka Pariisis Sciences Po ülikoolis ja Brüsseli vabaülikoolis.

Enne poliitikasse suundumist töötas ta Itaalia välisteenistuses majandussuhete alal ja valmistas ette euro kasutuselevõttu Euroopa Komisjoni peasekretariaadis. Aastatuhande vahetuse paiku oli Gozi toonase Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi kabineti liiga ning seejärel José Manuel Barroso komisjoni ajal Euroopa poliitika nõustajate büroo (BEPA) liige. Muude ülesannete kõrval oli ta külalisõppejõud eri Euroopa ülikoolides.

Poliitiliselt on Gozi taust nii kirju, kui vähegi olla saab. Ülikooliaastatel oli ta seotud fašistliku taustaga Itaalia Sotsiaalse Liikumisega (MSI), jõudis siis liberaaltsentristliku Itaalia Vabariikliku Partei rüppe, liikudes aga peagi edasi vasaktsentristlikusse Demokraatlikusse Parteisse (PD) ja pärast endise peaministri Matteo Renzi sealt lahkumist viimase asutatud Italia Vivasse.

Aastatel 2006–2018 oli Gozi Itaalia parlamendi saadik ning Renzi peaministriperioodil 2014–2018 sisuliselt ministrirollis olev Euroopa asjade kantsler. Europarlamenti pääses ta pärast seda, kui Berxiti järel lahkunud Ühendkuningriigi saadikutest vabaks jäänud mandaadid mängiti ümber ja Prantsusmaa sai lisaks viis kohta.

Kui euroliberaalid käisid märtsis oma esikandidaatide kolmiku välja, väitis Gozi, et nemad on nn tõelised kandidaadid, sest erinevalt EPP Ursula von der Leyenist ja sotside Nicolas Schmitist kandideerivad nad ka ise Euroopa Parlamenti, vahendas Euronews.

Temagi tuletas meelde õigusriigi küsimusi ja ütles Ungari peaministrile Viktor Orbánile viidates, et kui «te ei austa Euroopa väärtusi, võite unustada ära Euroopa raha».

Uueneva Euroopa fraktsiooni juht ja Prantsuse liberaalide esinumber Valérie Hayer Strasbourgis pressikonverentsil.
Uueneva Euroopa fraktsiooni juht ja Prantsuse liberaalide esinumber Valérie Hayer Strasbourgis pressikonverentsil. Foto: Fred Marvaux / Euroopa Parlament

Valérie Hayer
L'Europe Ensemble

Prantsusmaa erakond Taassünd kuulub Euroopa Parlamendis Uueneva Euroopa fraktsiooni nime all L'Europe Ensemble (Euroopa Üheskoos) ning nemad otsustasid liberaalide kolmanda esinumbrina üles seada fraktsiooni juhi Valérie Hayer. Prantsusmaal on ta president Emmanuel Macroni eurovalimiste nimekirja Besoin d’Europe esinumber.

Pärast oma leeri juhtkandidaadiks kinnitamist ütles Hayer: «Need valimised on otsustava tähtsusega. Me ei saa lasta populistidel ohustada meie ühist saatust!»

Enne kampaania hoogsat käima minekut ütles ta Euractivile, et liberaalide fookuses on põllumeeste mured, kuid samal ajal tuleb küsimusel läheneda tasakaalukalt ning põllumajanduspoliitikat kohendades ei tohiks asuda ümber tegema rohelepet, nagu nõuavad parempoolsed poliitilised jõud.

38-aastane Heyer on pärit Loode-Prantsusmaaly Château-Gontier’st piimakarjapidajate perest. Hariduselt jurist, töötas Heyer mitme Prantsuse senatiliikme assistendina. Kuuludes varem tsentristlikusse Demokraatide ja Sõltumatute Liitu, liikus ta 2017. aastal Macroni toona nime La République En Marche! kandnud erakonda ja kaks aastat hiljem pääses ta Euroopa Parlamenti.

Väljaspool Brüsselit oli Hayer aga kuni selle aasta alguseni täiesti tundmatu. Siis suundus aga Uueneva Euroopa fraktsiooni juht Stéphane Séjourné Prantsuse välisministri ametisse ning partei tõstis Hayer’ tema asemele ja ka Macroni nimekirja esinumbriks eurovalimistel.

Kampaania on seni Hayer’ jaoks olnud keeruline, sest ta pole suutnud Prantsuse valijate tähelepanu eriti köita ning liberaalid on kaugel maas paremäärmuslikust Rahvuslikust Liidust, samas kui noored tsentristlikud ja ELi-meelsed valijad kipuvad koonduma sotsialistide esinumbri Raphaël Glucksmanni seljataha.

Euroopa Rohelise Partei juhtkandidaadid Bas Eickhout ja Terry Reintke.
Euroopa Rohelise Partei juhtkandidaadid Bas Eickhout ja Terry Reintke. Foto: Philippe Buissin, Euroopa Parlament / Luis Millan, Euroopa Parlament

Terry Reintke ja Bas Eickhout
Euroopa Roheline Partei

Nagu rohelistele üldiselt on juhte valides kombeks, esitab Euroopa Roheline Partei ka tänavustel Euroopa Parlamendi valimistele ühe esikandidaadi asemel naisest ja mehest koosneva Spitsenkandidat’ide tandemi. Veebruari hakul Lyonis peetud kongressil valiti neisse rollidesse vastavalt Saksamaalt pärit Terry Reintke ja Hollandi poliitik Bas Eickhout. Nendega püüdsid konkureerida lätlanna Elīna Pinto ja Itaalia roheline Benedetta Scuderi.

Nii Reintke kui ka Eickhout on kogenud eurosaadikud – esimene on parlamendi liige olnud 2014. aastast saadik ja teine koguni 2009. aastast alates. Nende esikandidaadiks valimine pole ka üllatav, arvestades, et mõlemad on oma fraktsiooni mõjukad esindajad.

Lõppeval ametiajal juhtis Eickhout roheliste fraktsiooni pingutusi roheleppe kujundamisel, üritades sundida ELi kehtestama rangemaid heitmete reegleid ja tooma uute sisepõlemismootoriga autode müügi keeldu 2030. aastale, kirjutas Politico. Tunamullu roheliste fraktsiooni kaasjuhiks saanud Reintke aga keskendus õigusriigiküsimustele seoses Poola ja Ungariga ning vähemuste kaitsele ja soolise võrdõiguslikkuse teemadele.

Saksamaa lääneosast Gelsenkirchenist pärit 37-aastane Reintke tõstab enda vaadete kujundajana esile üles kasvamist söekaevanduse ja terasetootmise poolest tuntud Ruhri piirkonnas, rõhutades, et mõistab igati oma kogemuse najal väljakutseid, mis millega paljud Euroopa piirkonnad on silmitsus olukorras, kus majandust tuleb kliimamuutustega võitlemiseks ümber kohandada.

«Eesmärk on säilitada meie heaolu ja ülemaailmne konkurentsivõime, luua keskkonnasõbralikke töökohti ja vabaneda fossiilkütuste sõltuvusest. Jätkusuutlik tööstus ja rohelise vesiniku tootmine, näiteks rohelise terase jaoks, on tulevikus liikumapanevaks jõuks,» selgitas ta oma põhimõtteid Euroopa Rohelise Partei veebilehel.

Enne Euroopa Parlamenti pääsemist töötas politoloogiaharidusega Reintke liidupäevas nõunikuna.

47-aastane Ida-Hollandist Groesbeekist pärit Eickhout õppis ülikoolis keemiat ja keskkonnateadust ning töötas pikalt teadurina Hollandi riiklikus rahvatervise ja keskkonnainstituudis. Samuti on ta töötanud ÜRO Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) juures.

Esimeses esikandidaatide debatis läks Eickhout teravalt rünnakule praeguse Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni vastu, heites talle ette roheleppe põhimõtetest taganemist valimiskampaanias. «Kahjuks, proua von der Leyen, oleme näinud, et te põllumeeste jaoks piirate ja tõesti lahjendate rohelepet,» lausus ta. «Kui te tõesti tahate põllumajandustootjaid aidata, peate midagi tegema meie turumudeliga.»

Samuti sundis Eickhout von der Leyenit debatis möönma, et teatud tingimustel on ta valmis koostööks paremäärmuslastega.

Kuigi roheliste esinumbrid on tuntud, on samas Reintke ja Eickhouti esile tõstmine saanud ka kriitikat, sest mõlemad esindavad Kesk-Euroopa maid ja vanu ELi liikmeid, samas kui Euroopa Roheline Partei on viimastel aastatel oluliselt laiendanud haaret ka Ida- ja Lõuna-Euroopas.

«Suurim probleem on, et tegemist on Saksamaa ja Madalmaadega, see ei ole geograafiliselt väga tasakaalustatud ja mitmekesine,» möönis ka Eickhout Euractiviga vesteldes. «Aga ma arvan, et me oleme ka näidanud, et suudame teha kampaaniat kogu Euroopa eest. Ja sõnum, et rohelised laienevad lõunasse ja itta, nagu tegelikkus näitab, siis me saame seda [kampaaniasse] tuua. Aga on tõsi, et meie kaks ei esinda seda väga hästi.»

Euroopa Vabaliidu (EFA) juhtkandidaadid eurovalimistel on katalaane esindav Raül Romeva ja Saksamaa taanlasi esindav Maylis Roßberg.
Euroopa Vabaliidu (EFA) juhtkandidaadid eurovalimistel on katalaane esindav Raül Romeva ja Saksamaa taanlasi esindav Maylis Roßberg. Foto: Marc Dossmann, Euroopa Parlament / Maylis Roßberg, erakogu, Twitter

Maylis Roßberg ja Raül Romeva
Euroopa Vabaliit (EFA)

Euroopa Parlamendis nii roheliste kui ka Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ERC) fraktsiooni kuuluvaid parteisid koondav Euroopa Vabaliit pani oma esikandidaatide paari paika juba eelmise aasta oktoobris, kui pidas üleüldse esimest korda kongressi. Regionaalseid ja rahvusvähemusi esindavaid parteisid ühendavat jõudu esindavad sel korral Hispaania Kataloonia regiooni iseseisvusmeelne vasakpoolne Raül Romeva ja Saksamaa taani vähemust esindav Maylis Roßberg.

Europartei enda avalduse kohaselt peaks juhtpaar esindama mitmekesise liikmeskonnaga EFA ühist püüdlust enesemääramisõiguse, demokraatia ja eripalgelisuse kaitsmisel Euroopas.

53-aastane Romeva kuulub Kataloonia Vabariikliku Vasakpartei (ERC) ridadesse ning 24-aastane Roßberg Lõuna-Schleswigi Valimisliitu (SSW). Ise kumbki neist aga Euroopa Parlamenti ei kandideeris, sest Roßbergi erakond on liiga väike Saksamaal künnise ületamiseks ning 2017. aasta Kataloonia ebaseadusliku iseseisvusreferendumiga seoses süüdi mõistetud Romeva ei tohi olla kuni 2030. aastani üheski avalikus ametis.

EFA keskendubki eurovalimiste kampaanias ennekõike oma ideede levitamisele, mitte võimalikult paljude saadikukohtade püüdmisele, sest viimase saavutamine on igal juhul raske olukorras, kus valdavas osas riikides on nende liikmesparteid marginaalsed jõud.

«Meie jaoks on oluline, et kampaanias kõlavad mõned sõnumid, sõnad ja mõisted. Näiteks ei räägi keegi enesemääramisest, kui me ei tee seda,» ütles Roßberg pärast esikandidaadiks valimist Euractivile.

Romeva ei teinud suurt numbrit ka sellest, et tema ERC istub europarlamendis koos rohelistega, samas kui EFA üks mõjukaimaid liikmeid Belgia rahvuslik Uus Flaami Liit tegutseb koos ERCga. Katalaani poliitiku väitel on neil ikkagi ühine nimetaja, milleks on enesemääramine ja põhiõigused.

Madridis sündinud majandusharidusega Romeva kolis lapsena Katalooniasse ning on muu hulgas olnud UNESCO esindaja Bosnia ja Hertsegoviinas ning rahvusvaheliste suhete õppejõud Barcelona autonoomses ülikoolis.

Kuni läinud kümnendi keskpaigani oli Romeva seotud ökosotsialistliku erakonnaga Kataloonia Roheline Algatus ning esindas parteid aastatel 2004–2014 Euroopa Parlamendis. 2015. aastal juhtis ta iseseisvusmeelset valimisnimekirja Kataloonias, valiti regionaalsesse parlamenti ja pidas seejärel kuni äpardunud iseseisvumiskatseni Kataloonia välis- ja asutustevaheliste suhete ministri ametit.

Ebaseadusliku iseseisvumiskatse järel Romeva vangistati ja mõisteti mässu ja avaliku raha väärkasutamise eest tosinaks aastaks vangi, kuni Hispaania valitsuse armuandmine ta 2021. aastal trellide tagant vabastas.

Roßberg õpib Kieli ülikoolis ja on EFA noorteorganisatsiooni juht.

Euroopa Vasakpartei juht Walter Baier 2023. aasta sügisel Saksa Vasakpartei kongressil Augsburgis.
Euroopa Vasakpartei juht Walter Baier 2023. aasta sügisel Saksa Vasakpartei kongressil Augsburgis. Foto: Ferran Cornellà / CC BY-SA 4.0 DEED / Wikimedia Commons

Walter Baier
Euroopa Vasakpartei

Euroopa Vasakpartei valis veebruaris Ljubljanas suletud uste taga peetud konverentsil oma esikandidaadiks Austria kommunisti Walter Baieri. Alates 2022. aasta detsembrist on Baier olnud Euroopa Vasakpartei esimees ning keegi teine talle Spitzenkandidat’iks saamisel kärevasakpoolsete seas konkurentsi ei pakkunud.

Kuigi 70-aastane Baier oli küll aastatel 1994–2006 Austria Kommunistliku Partei (KPÖ) liider, on tema kogemus tipp-poliitikas napp ja hoolimata kuulumisest Euroopa Vasakpartei asutajate sekka, pole tal ka erilist Euroopa tasandi kogemust.

Ljubljanas peetud parteikongressi järelgi pidi Baier tõrjuma reporterite pärimisi tema väidetavalt liiga nappide teadmiste kohta ELi asjaajamisest. «Ausalt öeldes, Euroopa ei ole vaid Brüssel,» vahendas tema sõnu Euronews. «Euroopas on 27 riiki ja sadu linnu ning miljoneid kodanikke. Euroopa Vasakpartei tahab olla nende inimeste hääl, kelle häält kuuldakse Brüsselis harva.»

Ise Baier samas eelolevatel valimistel Euroopa Parlamenti ei kandideeri.

1954. aasal Viinis sündinud poliitik kasvas üles kommunistide peres. Tema isa oli oma vaadete tõttu vangistatud Dachau ja Auschwitzi koonduslaagris, kuid poeg jõudis kommunismi juurde ise täisealiseks saades. Viini ülikoolis majandust õppides pidas Baier eri ametiteid Austria üliõpilasliidus.

Pärast õpingute lõppu töötas Baier eri ametikohtadel Austria Kommunistlikus Parteis, kuni kerkis selle etteotsa. Pärast sellest ametist lahkumist on ta koordineerinud Euroopa vasakpoolsete mõttekodade tegevust ning esindas ateistlikke mõtlejaid paavst Benedictus XVI kokku kutsutud usunditevahelisel rahukohtumisel.

Euroopa Parlamendi valimistele lähevad kärevasakpoolsed eesotsas Baieriga programmiga, milles kesksel kohal on võitlus kliimamuutustega ja ökoloogilise ülemineku kohandamine kõigile ühiskonnaklassidele vastuvõetavaks. Samuti soovib ta, et tulevane europarlamendi koosseis tegeleks rohkem elukalliduse probleemiga ning Euroopa Vasakpartei programm näeb ette direktiivi üürilae kehtestamiseks.

Vasakäärmuslased on aga vastu kaitsekulutuste tõstmisele ja NATO riikides kulude viimisele kahe protsendini SKTst.

«Kui inimesed Euroopa Parlamendis ja Euroopa Komisjonis nõuavad kahte protsenti SKTst relvastuskuludeks, siis ei, vaja on vastupidist. Kulutage kaks protsenti meie SKTst kultuurile ja kunstile, haridusele, tervishoiule, avalike teenuste tugevdamisele,» ütles Baier Euractivile. Ukraina relvastamise asemel nõuab Baier «rahvusvahelist strateegiat ja poliitikat, mis on seotud rahu ja õiglusega, et teha lõpu sellele kohutavale sõjale».

Moldova ja Rumeenia kodakondsusega poliitik Valeriu Ghilețchi 2018. aastal.
Moldova ja Rumeenia kodakondsusega poliitik Valeriu Ghilețchi 2018. aastal. Foto: Moldova Vabariigi parlament / Avalik omad / Wikimedia Commons

Valeriu Ghilețchi
Euroopa Kristlik Poliitiline Liikumine (ECPM)

Euroopa Kristlik Poliitiline Liikumine, mille liikmed kuuluvad Euroopa Parlamendis nii Euroopa Rahvapartei (EPP) kui ka Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ERC) fraktsiooni, valis oma esikandidaadiks veebruaris toimunud kohtumisel üldse mitte ELi kuuluva Moldova poliitiku Valeriu Ghilețchi.

Nii Moldovo kui ka Rumeenia kodakondsust omav 63-aastane Ghilețchi on kristlikke väärtusi esindava europartei esimees. Varem on ta olnud Moldova parlamendi saadik ja aastatel 2017–2019 ka selle asespiiker.

Algselt elektroonikainseneri kutse omandanud Ghilețchi õppis 1990. aastatel teoloogiat ja pühitseti baptistide pastoriks.

Esimeses Spitzenkandidat’ide debatis ärgitas Ghilețchi ELi kaitsma vaba ühiskonda. «Ma sündisin ja kasvasin üles Nõukogude Liidus. Tagasi vaadates ja mõistes, et olen täna õhtul siin, võin öelda, et isegi oma kõige metsikumates unistustes ei osanud ma ette näha, et endine nõukogude sõdur võib täna õhtul Maastrichtis osaleda selles vabas väitluses. Kuid see tõestab, et meie unistused võivad muutuda reaalsuseks. Ja ma julgustan teid hoolitsema oma põhivabaduste eest,» vahendas tema sõnu Politico.

ECPMi poliitilise manifesti peamisteks teemadeks on muuhulgas usuvabaduse ja eriti kristluse kaitse Euroopas ja maailmas, võitlus inimkaubandusega ja toetus seksiostu kriminaaliseerimisele, majanduses fookuse seadmine keskmise suurusega ja väikeettevõtetele ning perefirmadele, samuti üldisemalt perede seadmine poliitika keskmesse.

Euroopa Piraadipartei esikandidaadid Marcel Kolaja ja Anja Hirschel.
Euroopa Piraadipartei esikandidaadid Marcel Kolaja ja Anja Hirschel. Foto: Emilie Gomez, Euroopa Parlament / -stk, CC0 1.0 DEED, Wikimedia Commons

Anja Hirschel ja Marcel Kolaja
Euroopa Piraadipartei

Jaanuaris Luksemburgis toimunud assambleel valis Euroopa Piraadipartei oma esikandidaatideks eurovalimistel Euroopa Parlamendi saadikust Tšehhi digiõiguste aktivisti Marcel Kolaja ja Saksa kohaliku tasandi poliitiku Anja Hirscheli.

Euroopa Piraadiparteil pole küll ametliku europartei staatust, kuid praeguses Euroopa Parlamendis on nad esindatud nelja poliitikuga – kolm valitud Tšehhist ja üks Saksamaalt –, kes kuuluvad roheliste fraktsiooni.

43-aastane Kolaja on seejuures olnud europarlamendis mõjukatel positsioonidel, täites aastatel 2019–2022 parlamendi asepresidendi rolli ja pärast seda on olnud kvestor, kelle ülesanne on jälgida esinduskogu administratiiv- ja finantsküsimusi.

Moravská Třebovás sündinud Kolaja on õppinud Brno ülikoolis informaatikat ja töötanud enne täiskohaga poliitikasse suundumist tarkvaraarenduses.

«Euroopa on viimastel aastatel seisnud silmitsi mitme keerulise probleemiga: Covid-19 pandeemia, sõda meie naaberriigis, energiakriis ja süvenev kliimakriis. Seetõttu oleme täna tunnistajaks populismi ja paremäärmuslike parteide toetuse tõusule. Piraadid pakuvad alternatiivi. Andmetel põhinevat ning vabadust ja sotsiaalset õiglust edendavat poliitikat. On hädavajalik, et Piraatide hääl oleks selgelt kuulda Euroopa poliitika kõrgeimatel tasanditel,» lausus läbipaistva ja kodanikuõigustele keskenduva digipoliitika eestkõnelejaks olev Kolaja pärast esikandidaadiks saamist Euroopa Piraadipartei veebilehe vahendusel.

Eurovalimistel kandideerib Kolaja Tšehhi Piraadipartei esinumbrina.

Temaga juhtkandidaadi rolli jagav 42-aastane Anja Hirschel on Saksamaa Piraadipartei esinumber valimistel. Praegu kuulub ta Lõuna-Saksamaal asuva Ulmi linna volikokku ning töötab andmekaitsega IT-ettevõttes.

«Euroopa Piraadipartei Spitzenkandidat’ina soovin esindada meie väärtusi ja pakkuda uut vaatenurka ELi digitaalsele ja omavahel seotud tulevikule. Sertifitseeritud andmekaitseametniku tausta abil tahaksin tuua Euroopa poliitika kujundamises esiplaanile teadmised digitaliseerimise, andmekaitse, autoriõiguse ja keskkonnaküsimuste valdkonnas,» kirjeldas Hirschel oma eesmärke Piraadipartei esindajana Euroopas.

Volt Euroopa esikandidaadid Sophie in 't Veld ja Damian Boeselager.
Volt Euroopa esikandidaadid Sophie in 't Veld ja Damian Boeselager. Foto: Mathieu Cugnot, Euroopa Parlament / Eric Vidal, Euroopa Parlament

Sophie in 't Veld ja Damian Boeselager
Volt Euroopa

Volt Euroopa võttis oma valimisprogrammi vastu juba mullu sügisel Pariisis peetud kohtumisel ning aprilli alguses Brüsselis toimunud kampaania avaüritusel kinnitati liikumise esikandidaatideks eurosaadikud Damian Boeselager ja Sophie in 't Veld.

Kuna Volt Euroopa üheks keskseks eesmärgiks on ELis riikideüleste valimisnimekirjade sisseviimine, esitasid nad koos esikandidaatidega ka sümboolse üldnimekirja, mis siis et Euroopa Parlamendi valimistel saavad inimesed hääletada vaid konkreetses riigis esitatud kandidaatide poolt. Eelolevatel valimistel on Volt oma nimekirjaga väljas 16 riigis, vahendas Euronews.

Viis aastat tagasi oli Volti ainus europarlamenti pääsenud esindaja just Saksamaalt valitud 36-aastane Boeselager, kes seni on kuulunud roheliste fraktsiooni, kuid on avatud ka liberaalide ridadesse kuulumisele, sõltuvalt sellest, kumma põhimõtted osutuvad lähedasemaks Voltile, vahendas Agence Europe. Euronewsi andmeil on parteil plaan pidada läbirääkimisi mõlema fraktsiooniga ja lasta siis liikmetel hääletada kuuluvuse üle.

Teine juhtkandidaat Sophie in 't Veld on olnud Euroopa Parlamendi saadik alates 2004. aastast. Kuni mullu Voltiga liitumiseni kuulus ta Hollandi liberaalse erakonna Demokraadid 66 ridadesse, kuid otsustas parteid vahetada, kuna leidis, et Demokraadid 66 on jätnud Euroopa küsimused unarusse ja keskendunud liialt Hollandi sisepoliitikale.

Tema seekordsete valimiste kandidaadiks saamine on läinud aga konarlikult. Hollandis ei saanud 60-aastane poliitik end üles seada, kuna polnud kuulunud piisavalt kaua Volti ridadesse, misjärel otsustas ta kandideerida Belgia flaamikeelses osas. Seal aga oli Voltil kui uuel nimekirjal pikalt mure, kas saadakse kokku kandidaatide üles seadmiseks vajalikud toetusallkirjad. Lõpuks sai in 't Veldist siiski Volti sealse nimekirja esinumber.

Seni on in 't Veld paistnud Euroopa Parlamendis silma võitlusega ebaseadusliku nuhkvara vastu ja olnud tugev Ungari peaministri Viktor Orbáni kriitik.

Volti jaoks on keskseteks küsimusteks neil eurovalimistel üleminek kliimaneutraalsusele, tugev sotsiaalpoliitika, mille osaks on taskukohane elamispind ja ühistransport, tugevam integratsioon ELis ning Euroopa armee loomine.

Tagasi üles