KESKPÄEVATUND ⟩ Priit Hõbemägi: kas nüüd hakkabki nii olema, et koristatakse midagi ära ja me väldime provokatsiooni?

Ainar Ruussaar ja Priit Hõbemägi. Foto: Mihkel Maripuu

Laupäevases Kuku raadio saates «Keskpäevatund» arutlesid Priit Hõbemägi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Ainar Ruussaar muu hulgas nii piiril toimuva kui ka kärbete teemal. 

Eesti piiriametnikud jälgisid neljapäeva öösel kella kolme ajal seiretehnikaga, kuidas Vene piirivalve eemaldas Narva jõele laevatee tähistamiseks paigaldatud piiripoisid.

«Meie jaoks oli tegemist piiriintsidendiga, millele reageerime diplomaatilisi kanaleid pidi. Tähtis on, et me ei alluks provokatsioonidele, mida provotseerijad just kõige rohkem sooviksid,» kommenteeris politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Egert Belitšev juhtunut.

Priit Hõbemägi sõnas, et nüüd on mitu päeva möödas ja palju lisainfot ei ole: «Küsimus on selles, et kas nüüd hakkabki nii olema, et tullakse, koristatakse midagi ära? Poid ei kuulunud seejuures Vene poolele, vaid Eesti pool oli need sinna sisse lasknud. Me olime kangelaslikud, vältisime igasugust provokatsiooni».

«Ma ei tea, kas meie sõjaväetuukrid või kaitsepolitsei sukeldujad olid kuskil seal vee all, pildistasid ja filmisid seda, mis toimus või mitte. Aga igal juhul jäi nüüd selline mulje, et okei, tulevad, korjavad – peaasi, et mingeid provokatsioone ei teki,» ütles Hõbemägi. 

Ainar Ruussaar arutles, et mida PPA piirivalvurid siis tegema oleks pidanud: «Tulistama paukpadrunitega üle jõe Jaanilinna suunas või laskma päris padrunitega laske õhku? Selleks see provokatsioon ju oligi».

«Tõsi, umbes aasta tagasi saatis Venemaa välisministeerium Eesti välisministeeriumile mingisuguse noodi, mis jäi suhteliselt tähelepanuta ja mis on nüüd päevakorrale kerkinud, et Venemaa ei ole Narva jõel asuva laevatee tähistuse asukohaga nõus. See nagu unustati tookord ära, midagi ei juhtunud.»

Ruussaar lisas, et nüüd, kui laevateed tõepoolest tähistama hakati, korraldasidki venelased provokatsiooni. «Meil ei ole ju tegelikult piiri. Meil on ajutine piirijoon, milles ei ole kokku lepitud.»

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Sander Ilvest

Viktoria Ladõnskaja-Kubits leidis, et selliseid provokatsioone tuleb oodata ka edaspidi, sest Venemaal võib erinevaid testimisaktsioone varuks olla. 

Küll aga sõnas temagi, et praegu on Eesti ja Venemaa vahel olev piir puudulik. Ehkki sein päris rünnaku korral vaenlast ei takistaks, oleks see tema sõnul kasvõi mentaalselt suureks abiks. «See, et meil ei ole see välja ehitatud ja miks ja kas on plaanis, sellist sõnumit valitsuselt tahaks rohkem.»

Hõbemägi ütles, et ta saab hästi aru, et on raske prognoosida, milline oleks olukord siis, kui PPA piirivalvurid oleksid vastaspoole piirivalvurite töösse sekkunud, küll aga tekitab tema sõnul praegune kontrolljoon palju segadust. 

«See olukord, kus see on osaliselt tähistamata, tekitab nüüd selle olukorra, kus kalur või ka piirivalve kaater, kes sinna läheb, ei tea tegelikult, kus kohas tema seal jõel asub venelaste arvates. Kas ta asub teisel pool kontrolljoont või siinpool.»

«Meenutame Eston Kohveri juhtumit, mille kohta avalikkus võib-olla päris täpselt ikkagi ei tea, mis seal juhtus, aga väga tõenäoline on see, et mingi tegevuse tulemusena kaitsepolitsei töötaja sattus teisele poole või läks ise teisele poole piiri ja seal võeti ta kohe kinni. Tehti seda kuiva maa peal, võib teha ka seal,» lisas Hõbemägi. «Ehk siis selle olukorra jäämine ebamääraseks on kõige halvem asi, mis üldse võib olla.»

Ka Ruussaar lisas, et meediastki käib vahel läbi, kuidas keegi nii Narva jõelt või ka talviselt Peipsi järvelt eksikombel teise riigi territooriumile on sattunud.  

«Aga Viktoria mainitud piiritara – mina olen kahe käega selle poolt. Jah, otsese sõjalise konflikti korral ei ole sellest mingisugust abi, aga migratsioonilaine tõkestamisel näiteks on küll ja seda on tõestanud mitmed Kesk-Euroopa riigid, kes on oma mitte Euroopa Liitu kuuluvate naabritega need tarad pannud,» sõnas Ruussaar.

Ladõnskaja-Kubits arutles, et kõik provokatsioonid näitavad, et uues olukorras leiutatakse aina uuesti, kuidas reageerida. Ka tuleks tema sõnul esiteks lähtuda ajalookontekstist, et mis on juhtunud ja mida õpetanud, kuid veelgi enam rõhutas ta geograafiat. «Me peame lähtuma sellest, et meie naaber on selline, nagu ta on ja temaga peaks otsustama, et milliseid strateegiaid lauale panna.»

Mida Narva juures ette võtta? «Kui strateegia on selline, et ärme lase end provotseerida ja ärme eskaleerime kõike seda, siis me jäämegi ootama, et kui Vene väed jõuavad Jõhvini, et kas siis on piisavalt eskaleeritud,» ütles Hõbemägi. 

«Sa utreerid,» lisas Ruussaar. «Muidugi ma utreerin, aga see provokatsioon on sisuliselt väljapressimine. Ja selle mõte on selles, et lükata teine pool nii kaugele kui vähegi võimalik,» vastas Hõbemägi.

«See on leninlik tees, et lükka täägiga, torka – kui on pehme, torka edasi, kui on pehme, mine edasi. Kui sein tuleb vastu, siis peatu ja lõpeta. Seda on Venemaa teinud aastasadu,» selgitas ta.

«Hea küll, täna poid, homme midagi muud. Seda piiri kogu aeg nihutatakse. Ma tahaks aru saada, et kus on see piir, kus meil öeldakse, et nüüd aitab,» arutles Hõbemägi.

Kuula pikemalt «Keskpäevatunnist».