Varjupaiga juht: eesti keelt õpetame, aga õppimine on vabatahtlik

Mullu juulis oli Illuka keskuse seinal üleval abimaterjalid eesti keele õppimiseks.

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Ida-Virumaal Illukal asuvas pagulaste varjupaigas õpetatakse eesti keelt kaks korda nädalas, kuid keeletundidest osavõtt on varjupaigajuhi kinnitusel vabatahtlik.

Tänases Postimehes väitis Kristiina Kallas Eesti Pagulasabist, et riik ei suuda pagulasi Eesti ühiskonnaga lõimuda. Ühe näitena toob ta välja, et 50 pagulasest vaid üks oli saanud riigi kulul eesti keelt õppida.

«Kui nad on meie majas (varjupaigas – toim.), siis keegi pole neil keelanud eesti keele õppes osaleda. Iseasi on see, kas nad tahavad tunnis olla,» sõnas Eesti ainsa pagulaste varjupaiga juht Ilor Teeväli. Ta tunnistas, et mingit erilist motivatsiooni eesti keel selgeks saada pole ta varjupaigas olijatel märganud.

«Aga kui tund on, siis üldjuhul pooled majaelanikest on kohal,» sõnas Teeväli. Ta kinnitas, et keeletunnis käimine pole pagulastele kohustuslik. «Kohustuslik on ta mulle, korraldada keeleõpet, aga tunnis osavõtt on vabatahtlik.» Kui varem olid keeletunnid ühel päeval nädalas, siis nüüd õnnestus leida veel üks õpetaja ja keelt saab õppida kahel päeval.

Arusaamatud etteheited

Teevälile jäi arusaamatuks ka etteheide, et pagulaskeskuse töötajad jätsid hätta äsja sünnitanud naise, kes ei osanud nõuda sünnitusjärgset kontrolli ja keda keskuse töötajad ise sinna ei suunanud.

«See on mingi jama, mis jutt see on,» oli pagulaskeskuse juhi esimene reaktsioon sellele etteheitele. Teeväli kinnitas, et Illukal pole ühtegi äsjasünnitanud naist olnud. Ta arvas, et juttu on ilmselt Venemaalt pärit perega, kes tuli varjupaika Soomest, kus oli sündinud ka laps. Teeväli sõnul tuli pere Illukale, kui laps oli paari-kolmekuune ning elas seal ligi aasta, kuni sai elamisloa. «Kui vaja oli, siis käisime perearsti juures,» kinnitas ta.

Pagulaskeskuse elanikud käivad perearsti juures 50 km kaugusel Jõhvis, kuhu neid viib keskuse juht autoga. Keskusele veidi lähemal asub Kuremäe perearst, kuid pagulasi viiakse Jõhvi, kuna Teeväli sõnul on sealses perearstikeskuses olemas laboratoorium ning pakutakse ka muid teenuseid. Ta eitas väidet, nagu sõltuks pagulaste arstile pääsemine keskuse juhi loast. «Selleks ei ole luba vaja, seda tuleb öelda ja arsti juurde aeg kinni panna nagu Eesti inimestelgi. Ega meie ole keelajad, käskijad, lubajad,» rõhutas Teeväli.

Pagulased on päri endise NSVL aladelt

Teeväli sõnul on enamik nende juurde tulnud pagulasi 20ndates, 30ndates mehed. Lapsi on varjupaiga 12 tegutsemisaasta jooksul olnud alla 10. Rääkides pagulaste päritolust, sõnas Teeväli, et enamik neist on pärit nö endise Nõukogude Liidu aladelt. Praegu näiteks on varjupaigas kolm inimest Gruusiast, kaks inimest Ukrainast, üks afgaan, üks palestiinlane ja ning üks Elevandiluuranniku kodanik. Üks varjupaigas olija on kõigest kaheaastane.

Varjupaiga 12 tegutsemisaasta jooksul on seal Teeväli sõnul peatunud u 100 kuni 150 inimest ning varasematel aastatel oli korraga varjupaigas paar-kolm inimest. Viimasel ajal on aga tavaline, et korraga elab varjupaigas kaheksa inimest. Seda, et viimasel ajal on kasvanud pagulaste tulek Eestisse, kinnitas ka Teeväli.

Nii näiteks oli mullu aeg, mil varjupaiga 35 kohast oli täidetud 34. Teeväli sõnul on inimesed varjupaigas tavaliselt paar kuud pärast pagulase staatuse saamist, kuni nad saavad korda oma dokumendid, leiavad endale uue elupaiga ja töö. Aga varjupaigas on elatud ka ligi aasta pärast pagulase staatuse saamist. «Neil ei ole mingit, muret katus on pea kohal, tuba on soe, Illuka vald maksab toimetuleku toetust ning muret ei ole mingit,» sõnas Teeväli. Ta lisas, et mõni on oodanud varjupaigast lahkumisega kauem, teine vähem, aga lõpuks on ikkagi varjupaigauks enda taga kinnipandud.
 

Tagasi üles