Masso: vähemusrahvuse emakeelne õpe on privileeg

Venekeelne aabits.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Venekeelne haridus on vähemusrahvuse privileeg, mitte õigus, rõhutas Inimõiguste Keskuse nõukogu liige Iivi Anna Masso tänasel aastaaruande esitlusel.

Eelmise aasta tuliseim teema rahvusvähemuste jaoks oli vene õppekeelega gümnaasiumide üleminek eestikeelsele õppele. «Teemat politiseeriti väga palju. Meie ettepanek on vaadata teemat eelkõige õppekvaliteedi prisma läbi – kas nendele, kes hakkavad eesti keeles rohkem aineid õppima, on see tagatud kvaliteetselt. Et tegu poleks vaid venekeelse õpetajaga, kes venekeelsete õpilaste ees pursib eesti keelt rääkida,» rääkis Inimõiguste keskuse juht Kari Käsper aastaaruande tutvustusel.

Osapoolte suhtumise parandamiseks ja hirmude vähendamiseks soovitab aruanne jätkata mitmekülgse informatsiooni edastamist ülemineku kohta, samuti tuleb väga suurt tähelepanu pöörata õpetajate mitmekülgsele toetusele (nii metoodilisele kui ka emotsionaalsele).

Iivi Anna Masso lisas, et meil kipub sageli segamini minema, mis on inimõigus ja mis mitte.
«Emakeelse hariduse saamine ei saa iseenesest olla inimõigus kõikidele vähemusgruppidele. Kui me vaatame kasvõi tänast Euroopat – kui palju inimesed rändavad, kui palju sünnitakse riikides ja peredes, kus riigikeel ei ole inimeste emakeel, siis on praktiliselt võimatu pakkuda kõigile emakeelset haridust,» ütles Masso.

Ta selgitas, et inimõiguste lähtekoht on see, et need on universaalsed – need on õigused, mis kuuluvad kõigile. Seega ei saa asja, mida kõigile ei ole võimalik pakkuda, pidada inimõiguseks.

«Vähemuse keelse hariduse saamine on pigem privileeg ja võrreldes Euroopa riikide enamusega on Eesti oma vähemuse suhtes tunduvalt lahkem. Väga harvadel Euroopa vähemustel on omakeelne haridus,» sõnas Masso.

Vähemusrahvuste peatükis soovitas aruanne veel jätkata naturaliseerimise edendamist, silmas pidades samas, et kodakondsuse omandamine ei too automaatselt kaasa suuremat kaasatust või aktiivsust ühiskonnas.

Käsper kordas varemgi väljaöeldut, et Eestis sündinud kodakondsuseta isikutele tuleks anda automaatselt kodakondsus. «Seda on nii palju räägitud – see on väike asi, mille võiks lihtsalt ära teha. Praegugi ei nõuta neilt mingite eriliste tingimuste täitmist, vaid lihtsalt vanema tahteavaldust. See võiks pigem olla vanema tahteavaldus, kui nad ei soovi lapsele kodakondsust.»

Käsper meenutas, et rahvusvähemuste puhul pole tegu ühe homogeense grupiga. «Ka venekeelsete rahvusvähemuste hulgas on viis gruppi, kes on erineva tausta, suhtumise ja ka eesti keele oskuse tasemega,» rääkis ta.

Aruanne soovitas algatada ka kõiki ühiskonnagruppe kaasav ühiskondlik debatt sisserände teemadel, et rääkida selgeks, millist kasu saab riik sisserändest ning millised on sisserändega kaasnevad probleemid ja võimalikud ohud.

Tagasi üles