Keskerakond ja PBK, kes on nukk ja kes nukujuht?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Repro

Keskerakonna domineerimine populaarseimas venekeelses telekanalis Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) muutub iga aastaga selgemaks. Kuidas see juhtus? Kes juhib seda koostööd? Kes teeb otsuseid – Tallinn, Riia või Moskva?

PBK võttegrupi autod telekanali stuudio maja ees Tallinnas Pärna tänav 3.

FOTO: Andres Haabu

PBK emafirma BMA kontor Tallinna vanalinnas.

FOTO: Peeter Langovits


«Ma räägin läbi Riiaga, Oleg Solodovi ja teistega. Isegi raha, mida me (Tallinna linn – toim) maksame, on läinud Riiga, mitte Tallinna,» ütleb Tallinna meediajuht Lev Vaino, viidates 425 000-eurosele lepingule, mille alusel tellib Tallinna linnavalitsus PBK-lt kolme telesaadet. Need on «Meie pealinn» («Naša stolitsa»), «Tere hommikust, Tallinn!» («Dobroje utro, Tallinn!») ja «Vene küsimus» («Russkii vopros»).

See tehing iseenesest pole uudis, pea samasuguse summa maksis Tallinn PBK-le ka eelmisel aastal. Vaino isegi õigustab seda otsust argumendiga, et nii on nad ju teinud juba aastaid.

Keskerakonna domineerimine venekeelses meedias on reaalsus, seda ei eita ka Lev Vaino või Eestis PBKd esindav Margus Merima. «Teate ju seda ütlust: kes maksab, see tellib ka muusika,» pillab Merima. Vaino märgib, et nad kooskõlastavad PBKga saadete formaati, kontseptsioone, saatejuhte.

Mõlemad mehed aga eitavad, et tegu oleks otsese poliitilise koostööga, kus Eesti kõige populaarsem venekeelne telekanal toetab teadlikult Keskerakonda. «See on lihtsalt äri,» ütleb Merima, kirjeldades Keskerakonna esindatust PBKs ja kinnitab, et PBK ei ole poliitikast huvitatud.

Eesti-vaenulikkus

Iseenesest ei pruugi Merima jutt vale olla, vähemalt osaliselt on see tõepoolest äri. Ometi, kui hakata asja veidi lähemalt uurima, selgub, et koostöö Keskerakonna ja venekeelse meedia ning eriti PBKga on tihe, detailne ja koordineeritud ja oma osa on selles poliitikal ja isegi perekondlikel sidemetel.

Mis eriti huvitav – seda sidet partei/pealinna ja PBK vahel arendavad eelkõige radikaalse ja tihti lausa otseselt Eesti-vaenulikkuse poolest tuntud tegelased.

Esimese näitena võibki tuua sellesama Lev Vaino. Ta on Keskerakonna liige ja Tallinna meediajuht, kelle vastutusalaks on venekeelne ajakirjandus. Vaino on olnud poliitikas kaua aega, aga nähtamatumatel ametikohtadel. Enamik inimesi pole tema nime ilmselt varem isegi kuulnud.

Ometi, tema roll Tallinna linna ja PBK suhete vahemehena teeb temast ühe mõjukama isiku kohapealses venekeelses poliitikas. Endine Komsomolskaja Pravda korrespondent Oleg Samorodni kinnitab, et kui ta peaks nimetama ühe nime, kes sobiks «vene meedia suure koordinaatori» rolli, siis esimene oleks kindlasti Vaino.

Enne Keskerakonda astumist kuulus Vaino Konstitutsiooniparteisse, mõnda aega aga lausa mõlemasse erakonda. Konstitutsioonipartei on aga üks kõige radikaalsemaid ja Eesti-vaenulikumaid erakondi.

Selle juhi Andrei Zarenkovi nime võib sagedasti leida kapo aastaraamatute lehekülgedel. Zarenkov oli aktiivne, et mitte öelda organisaator pronksöö rahutuste ajal. Mõni aasta tagasi paljastas Äripäev ka juhtumi, kus Venemaa endine suursaadik Eestis (sisuliselt aga ikkagi ametis olev diplomaat) kirjutas siinsetele ärimeestele kirju, kutsudes neid üles toetama Zarenkovi ja tema parteid.

Heakskiit linnast

Vainot seob PBKga ka otsene perekondlik side. Vaino õepoeg on Aleksander Tšaplõgin, tuntud telenägu, kes praegu juhib PBKs saadet «Vene küsimus» ja on ka Tallinna väljaantava venekeelse ajalehe Stolitsa peatoimetaja. Varemalt on Tšaplõgin paar korda olnud ka Eesti Televisiooni palgal, kust ta vähemalt esimesel korral, Aarne Rannamäe meenutuste järgi, löödi minema Eesti-vastase tegevuse eest.

Mõni aasta tagasi oli Tšap­lõgin osaline ka ühes väiksemas skandaalis, kui selgus, et ta on varjunime all kirjutanud paskville Andrus Ansipi ja Mart Laari kohta, kujutades viimaseid pühendunud natsidena. Igaüks, kes on kas või põgusalt vaadanud Tšaplõgini praeguseid saateid PBKs, võib veenduda, et Eesti suhtes sõbralikumaks pole ta vahepeal küll muutnud.

Keskerakonna ja PBK suhted ei piirdu aga ainult nende kolme saatega, mille eest Tallinna linn maksab. Kohalik PBK programm koosneb sisuliselt neljast tükist, eespool nimetatud kolm ja neljandana uudisteprogrammi «Novosti», kuid PBK ei tee ­uudistesaadet ise, vaid ostab seda osaühingult Maurum.

Maurum on aga Keskerakonna ammune reklaamipartner. Firma enda aastaaruandedki näitavad, et kaks suurimat klienti on just PBK ja Keskerakond. Ühe nüansina võib mainida, et aastaid tagasi jäi Maurum vahele (Maurumi omanikud-juhid, isa ja poeg Karemäed ka tunnistasid seda) sellega, et võtsid Kohtla-Järve keskerakondlikelt poliitikutelt raha vastutasuks nende näitamise eest PBK uudistesaadetes.

Samasse Keskerakonna ja vene meedia koostöö seltskonda lisandub ka venekeelne ajaleht MK-Estonija, mis kuulub sisuliselt PBKga ühte kontserni. Nimelt on MK-Estonija omanikuks loo alguses mainitud Läti-Vene ärimees Oleg Solodov, samal ajal on Solodov kaasomanik ja juht ka firmas Baltic Media Alliance – just see on ettevõte, kes Eestis, Lätis ja Leedus Pervõi Baltiskii Kanali esindab.

Üks MK-Estonija töötaja märgib, et kui mitte muul ajal, siis vähemalt enne valimisi pidi iga MK-Estonija number enne trükkiminekut käima heakskiidu saamiseks Lev Vaino töölaual Tallinna linnavalitsuse ruumides. Samamoodi lisatakse, et Vaino on üha enam tihendanud kontrolli ka PBK uudistesaate «Novosti» üle. Vaino ise aga eitab seda selgesõnaliselt.

Margus Merima (kes on sisuliselt Solodovi siinne esindaja) ärid on juba ammusest ajast seotud poliitika ja Keskerakonnaga. Esiteks muidugi tema roll PBK Eesti kauaaegse juhina, kust ta küll 2009. aastal tervislikel põhjustel (nagu ta ise ütleb) tagasi astus. Praegu juhib Merima osaühingut nimega Telereklaami.

Formaalselt pole sellel PBKga mingit seost, aga kui püüda sellesse firmasse helistada, vastab PBK sekretär ja selgubki, et Telereklaami tegutseb PBKga samades ruumides.

Aastaid andis Telereklaami välja Kohtla-Järvel ilmuvat venekeelset ajalehte Panorama – sealse oligarhi Nikolai Ossipenko ja kohalike keskerakondlike poliitikute ühist lapsukest –, praegu kirjastab Telereklaami Narva kõige suuremat ajalehte Gorod, mida on vahel kirjeldatud ka kui Mihhail Stalnuhhini isikliku ruuporit. Stalnuhhin on muidugi tuttav nägu ka PBK ekraanilt.

Kes on Telereklaami omanikud, ei tea, otsad viivad off-shore-firmani Neitsisaartel, firmajuht Merima ise ütleb vaid, et need on «ärimehed väljastpoolt Eestit».

Mida enam asja uurida, seda enam leiab niidikesi, kokku on see nagu võrguna laiuv pisikene meediaimpeerium. Oleg Samorodni küsib otse: kuskohas ikkagi tehti see otsus, et PBK peab toetama just Keskerakonda?

«Ma ei arva, et neid asju otsustatakse Tallinnas, ma ei arva, et neid asju otsustatakse Riias, ma arvan, et need otsused on tehtud Moskvas,» räägib Samorodni. Seda väidet tõestada on muidugi raske, ainult kaudsed seosed võivad sellele viidata. Üheks selliseks võib tuua 2011. aastal Riias toimunud «Kaasmaalaste regionaalse kongressi», kus radikaalsem osa vene poliitikuid Eestist kaebas, miks toetab PBK Keskerakonda, aga mitte autentseid vene parteisid.

Kaebus jõudis isegi kongressi vastu võetud resolutsiooni, aga lõppvariandist toimetati ikkagi välja – toimetamistöö tegi ära Vene saatkond Riias. Kui ei midagi muud, siis näitab see vähemalt seda, et otsuseid, kes kellega koostööd teeb, keda ja mida PBK näitab, ei tee mingid käremeelsed delegaadid, vaid Vene diplomaadid.

Teiseks tõestuseks, et PBK poliitilised seosed pole juhuslikud, on tegelikult Läti enda näide. Kui Eestis on PBK Keskerakonna selja taga, siis täpselt samamoodi on Läti PBK tugevalt Riia linnapea Nils Ušakovsi selja taga. Ušakovs täidab aga Läti poliitikas täpselt sama rolli, mida Savisaar Eestis.

Nii Lätis kui Eestis paistab PBK vältivat otsekontakte kõige radikaalsema elemendiga. «Ta ei meeldi meile,» ütleb näiteks PBK ajakirjanik Natalja Vassiljeva selle kohta, miks nad ei näita oma ekraanidel Lätis kurikuulsat natsionaalbolševikku Vladimir Lindermansi. Samas ei tähenda see, et kontaktid radikaalidega puuduksid.

Eespool sai juba mainitud Lev Vaino ja ka Aleksander Tšaplõgini tausta Eesti puhul. Mihhail Stalnuhhin, kelle kasuks PBK ise ja sellega seotud firmad on töötanud, võib eestikeelsele publikule esinedes (hiljuti näiteks Kalevi spordihallis korraldatud õpetaja streigi toetusüritusel) kutsuda üles tooma tagasi Rahvarinde aegu, aga samal ajal teha koostööd venekeelse portaali baltija.eu juures selliste tegelastega nagu Valdimir Lebedev või nüüdseks juba kadunuke Juri Mišin.

Sidemed radikaalidega

Kes ei mäleta, sellele olgu öeldud, need olid otsesed Rahvarinde vaenlased, kes tegid kõik, et Eesti riiki ei tuleks. Samamoodi lävivad mõnedki keskerakondlased üha avalikumalt ka Maksim Reva ja Dimitri Linteri taoliste isikutega.

Üldse, avalikkusele märkamatult on paljud Eesti-vaenulikud tegelased viimasel ajal lähenenud Keskerakonnale. Filmimees Oleg Bessedin, kes on saanud Jakunini (sellesama Jakunini, kelle käest Savisaar raha küsimas käis) fondidest raha, et Eestit mustavaid filmikesi teha, esineb samal ajal Tallinna linna rahastatud kampaaniates reklaaminäona.

Aleksei Semjonov, kes kauaaegse Inimõiguste Teabekeskuse juhatajana esines siinses kontekstis seni neutraalse eksperdina (mis siis, et kapo nimetab Semjonovit Vene propaganda käpiknukuks, mis sest, et viimaste europarlamendi valimiste eel üritas Moskva Semjonovist teha venekeelse elanikkonna ühiskandidaati), loobus eelmisel aastal oma apoliitilisuse-maskist ja astus Keskerakonda.

Ja see ongi viimaste aastate selge trend: Keskerakonna, PBK ja venekeelse meedia koostöö on muutunud üha tihedamaks ja kontrollitumaks. Samal ajal tõmbab erakond üha avalikumalt lähemale inimesi, kes ei varjagi oma vaenulikkust Eesti omariikluse kui sellise vastu.

See artikkel on osa rahvusvahelisest uuriva ajakirjanduse projektist, mida koordineerib Balti uuriva ajakirjanduse keskus Re: Baltica. Pikemaid lugusid on võimalik lugeda portaalis www.rebaltica.com

Tagasi üles