INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Eedu ja Riina. Jõuluvanad tulevad südamest

Eedu ja Riina – jõulutaat ja jõulumemm. Foto: Erakogu

Eedu teab, et tüdrukule ei ole enam palju päevi jäänud ja teab, et tüdruk seda teab. Kui sind enam siin ei ole, siis süttid sa tähena taevas. Jõuluvana vaatab seda tähte. See valgustab mulle teed. Tüdruk hakkas naerma. Ta suri kahe kuu pärast.

Gojko Mitić, legendaarne Saksa Demokraatliku Vabariigi näitleja, mängis viiekümne aasta eest filmides indiaanlasi. Ka viimast mohikaanlast. KÕIK poisid, usun ma, olid selle filmi vaatamise järel mõnda aega viimased mohikaanlased. Muidugi olin üks tuhandetest viimastest ka mina. Viimane mohikaanlane Chingachgook lasi vaenlase vigvami pihta põleva noolega. Sindi poisid Taivo ja Raivo hiilisid naabritalu heinarõugu juurde ja lasid sinna põleva noole. Raivo lasi, mitte mina, ütleb Taivo. Helduri talu heinarõuk põles suure leegiga maha.

Kolmkümmend aastat hiljem läks Taivo Helduri talusse peremehe lapselapsele jõuluvana tegema. Kui lapselaps oli oma kingipaki kätte saanud, pöördus Taivo vana peremehe poole. Anna andeks, ütles Taivo. Meie Raivoga panime sinu heinarõugu põlema. Andis peremehele kommi. Sai andeks. Koorem sai südamelt ära.

Taivo ja Riina Luik on abielupaar. Nad peavad Pärnumaal Võistes Luige puukooli. Hoidised Riinalt – gurmaanid teavad seda kaubamärki. Peod koos öömajaga. Ja jõuluvanandus. NB! Mitte jõuluvanadus. Siis saab Taivost Eedu, aga Riina jääb Riinaks.

Riina ja Eedu. Foto: Vahur Laiapea

Mina jõuan nende juurde, kaasas Eesti Jõuluvanade Seltsi soovituskiri. On jõuluaeg ja see aeg nõuab ka lehelugudes jõuluvanade elu tõetruud kajastamist.

Taivo elab juba aastaid kaksikelu. Kord on ta Taivo, siis jälle Eedu. Jõuluvana Eedu. Algul oli Riina lihtsalt päkapikk. Alles 2013. aastal, kui ta vanaemaks sai, nõustus jõulumemme tiitlit kandma hakkama. Enam ei riivanud see sõna nii väga kõrva. Pealegi tahavad lapsed kingitusi saada jõuluvana, vähemasti jõulumemme, mitte päkapiku käest. Kord ammu, kui pakijärjekorras oli väga palju lapsi, hakkas ka päkapikk Riina Eedu kõrval kinke jagama. See oli viga. Paki PEAB andma jõuluvana. Päkapikk on teise ešeloni tegelane. No see oli ammu ja need traumeeritud lapsed on tänaseks juba tublid noored täiskasvanud ja küllap oskavad oma lapsi selliste traumade eest kaitsta.

Riina koduõuel. Foto: Vahur Laiapea

Postkontor

Kolmteist aastat tagasi avasid Taivo ja Riina Häädemeeste vallas esimese jõuluvana postkasti. Mõne aasta pärast oli postkaste vallas juba neli. Kindlal päeval, mida oma kandi lapsed kõik teavad, lähevad jõuluvana Eedu ja jõulumemm Riina kingikottidega postkasti juurde. Lapsed tulevad sinna valmis kirjutatud kirjadega. Kirjad saavad peale jõuluvana templi ja lähevad kasti oma hetke ootama. Kast avatakse. Eedu ja Riina loosivad kirjade hulgast välja peaauhinna võitja.

Riina all paremas nurgas. Foto: Erakogu

Riina on parempoolne tüdruk. Foto: Erakogu

Aga ÜKSKI laps ei lähe sealt ilma kingituseta minema. Kingitusi on saajate soo ja vanuse põhjal nelja sorti. Väikesed tüdrukud, suured tüdrukud. Väikesed poisid, suured poisid. Need on mänguasjad. Küllap nukud ja autod. Soopõhine jaotus! Ma tõesti loodan, et sugude paljususe tunnustamise eest võitlevad võukaktivistid end järgmisel aastal kingikottide külge ei ahelda.

Kes on väike, kes on suur? Lasteaialapsed on väikesed, koolilapsed suured. Tead, päkapikk! Mul hambad loksuvad, ütles üks tüdruk hiljuti. No tema on väike.

Eedu ja Riina loevad kodus kõik kirjad läbi. Need räägivad mõnikord rohkem, kui kirjas on. Selline kiri: «Minu nimi on... Olen üheteist aastane. Soovin Barbi nukku nelja kostüümiga. Vennale soovin kallurautot puldiga. Emale soovin uut meest.»

Mängureeglid

Taivo ja Riina lapselapsed on veel kõik jõuluvanausku. Vanused on üksteist, kümme ja kaheksa. Kui nad ühel päeval tulevad ja küsivad, kas jõuluvana oli tegelikult vanaisa, ütlen – jah. Nii räägib Riina. Muinasjutt elagu oma elu, kuni antud. Seda ei tohi jõuga purustada.

Jõuluvana Eedu. Foto: Vahur Laiapea

Jõuluvanal olgu alati puna-valge triibuga sokid jalas. Minul on ALATI, ütleb Eedu. See on minu kaubamärk. Jõulutaat peab olema pestud, kammitud, lõhnastatud, ei tohi haiseda suitsu ega alkoholi järele. MITTE KUNAGI ei tohi kingitust üle anda palja käega. Väikesed lapsed kardavad paljast kätt. Valge kinnas mõjub turvaliselt. Mõnel päris väikesel võib tekkida habeme nägemisest habemekramp. Lapsed võivad vaikselt pugeda jõuluvana selja taha, nii et see ei märkagi. Seetõttu ei tohi jõuluvana teha ühtegi ootamatut sammu – et mitte pisikestele peale astuda. Sellised on mõned olulisemad jõuluvana tööeetika ja -ohutuseeskirjad, millele kindlasti ka Eesti Jõuluvanade Seltsi kongresside ettekannetes järjepidevalt väärilist tähelepanu pööratakse.

Madu, rott ja koerad

Ei ole jõuluvana töö turvaline. Ei ole. Pärnu kalli elamurajooni klaasseintega maja. Valgevene ja eesti segaperekonna hästikasvatatud lapsed laulavad jõuluvanale kordamööda venekeelseid ooperiaariaid. Õnneks mitte tervet «Boriss Godunovi», kiusab mind fantaasiapilt. Eedu istub tugitoolis, aaria vaheldub aariaga, aga... Keegi siseneb Eedu püksisäärde. Jõuab kohani, kus jalad kaotavad oma nime. Keegi jätkab ronimist üle kõhu ja pistab pea kuuenööpide vahelt välja. Haraline keel ja mao pea. Ongi madu. Torkab oma nina jõuluvana nina vastu. Uudishimu ja õrnuseavaldus. Madu on pikk. Kui nina on jõuluvana näos, ei ole saba veel põranda juures lõpuni püksisäärde kadunud. Elfriide on siin! Näe, kuhu ronis! Nõnda rõõmustab pererahvas oma lemmikut nähes ja leides.

Taivo ja auto. FOTO: Foto: Erakogu

Väike Taivo. FOTO: Foto: Erakogu

Ikka Pärnus. Kena perekond. Kõik saavad kingid ja mõistatavad Eedu küsimise peale, kas sarved on isastel või emastel põhjapõtradel. Õige vastus on – mõlematel. Kui tiine emane sünnitama asub, ronib ta kehaga valmis kraabitud õõnsusesse ja jätab sarvilise pea avaust kaitsma. Nii saab vasikas turvaliselt sündida.

Muinasjutt elagu oma elu, kuni antud. Seda ei tohi jõuga purustada.

Külaskäik saab otsa, Eedu lahkub. Õues tunneb, et taskus liigutab keegi. See keegi on kole karvutu rott, kes näeb välja nagu keedetud seajalg. Kui Eedu samasse korterisse tagasi jõuab, on elanike rõõm suur. Nende armas Rudolf jõudis koju tagasi!

Kõige hirmsam, päriselt ohtlik oli asi siis, kui seanäoga tapjakoerad pidid jõuluvana Eedu maha murdma. Pärnus rikkureid jagub. Eedu siseneb talle antud turvakoodi abil suure, kalli ja üliturvatud maja aeda. Seanäoga koer ei haugu. Ta loodab, et jõuluvana pistab jooksu – siis on igati õigustatud vanal mõni luu katki hammustada. Jõuluvana on tark. Seisab. Pistab käe AEGLASELT taskusse, et telefoni võtta ja pererahvast appi kutsuda. Teine seanäoga koer haarab telefoniga käe hammaste vahele. Läbi ei hammusta. Ootab reaktsiooni. Lapsepõlv jooksis silme eest läbi, räägib Eedu. Ja veel tõusis silme ette Pärnu Postimehe esikaas tekstiga: «Jõuluvana hukkus töökohustuste täitmisel». Teksti juures foto maas vedelevast verise habemega Eedust.

Pererahvas tundis alles poole tunni pärast huvi, kuhu jõuluvana on jäänud. Ohh! Kes pupsikud välja on lasknud? Pupsikud olid peremehe Inglismaal elava õe võitluskoerad. Õde oli hämmingus – koerad ei rünnanudki teid? Võib-olla kaalus ta, kas on seanäoga tapjakoerte kasvatamisel midagi valesti teinud. See on juba minu mõttekäik, mitte Eedu oma. Ei ole jõuluvana töö turvaline. Ei ole.

Valusa rõõmu hetked

Aasta võis olla 2009. Jõuluvana Eedu on Pärnu Lastekodu laste jõulupeol. Üks pisike poiss ronib talle põlvele ja võtab pöidlast kõvasti kinni. Poeb peadpidi habeme alla. Mis juhtus, küsib Eedu. Tead, ma nutan kogu aeg, vastab poiss. Miks? Teised kiusavad mind. Tead, Erik – nii oli poisi nimi –, nuta öösel padja sisse, siis teised ei näe. Nad seda ootavadki, et sa nutma hakkad. Kui sa ei hakka nende nähes nutma, ei viitsi nad sind enam ka kiusata. Mind ei taha siin keegi, ütleb Erik. Võta mind kaasa. Ma aitan sul kingitusi pakkida. Oskan piparkooke teha. Kui ema veel elus oli, tegime koos emaga piparkooke. Eedu tegi koos Erikuga jõulupeol polaroidkaamera pildi. Teate küll – sellise, mille aparaat kohe paberile prindib.

Möödub aasta. Jälle jõulud, jälle lastekodus. Sama poiss toob Eedule näha aasta eest tehtud foto. Fotol on plekid. Jäljed pisaratest. Mind enam ei kiusata, ütleb Erik Eedule.

Möödub aastaid. Eedu on Port Arturi kaubamajas. Juurde jookseb nii umbes kaheteistaastane Erik. Minu Eedu! Nii hüüab poiss. Tänu sulle ma sain endale pere! Eedu isa on soome mees, ema eestlanna. Nad saavad Eeduga tuttavaks. Sa oled tõesti olemas? Nad näitavad telefonist Eedule fotot plakatist, mis Erikul kodus seina peal. Plakat on tehtud sellest polaroidfotost, mille Eedu koos Erikuga nende esimesel kohtumisel tegi.

Möödub veel paar aastat. On jõuluaeg. Täisvormis jõuluvana Eedu tangib Pärnus Neste bensiinijaamas. Peatub auto nelja inimesega. Ema, isa, Erik ja tema esimene tüdruksõber. See on minu jõuluvana, tutvustab noormees tüdrukule Eedut.

Siin on kividest luik, näitab Eedu. FOTO: Foto: Vahur Laiapea

Aasta võis olla 2014. Eedu on jõuluvanaks Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla vähihaigete laste osakonnas. Kingid saavad jagatud, lapsed kallistatud. Tuleb üks umbes kümneaastane tüdruk Eedu juurde. Kallista mind palun veel üks kord. Minu juurde enam jõuluvana ei tule kunagi.

Eedu teab, et tüdrukule ei ole enam palju päevi jäänud ja teab, et tüdruk seda teab. Kui sind enam siin ei ole, siis süttid sa tähena taevas. Jõuluvana vaatab seda tähte. See valgustab mulle teed. Tüdruk hakkas naerma. Ta suri kahe kuu pärast.

Ma siinkohal lõpetan. Jõuluvanad tulevad südamest, ütleb Eedu. Mida enamat võikski jõuluvanast ja jõulumemmest kirja panna. Mina paremini ei oska.