Olev Remsult vahva lugemine

FOTO: Ove Maidla

Just nimelt vahvat lugemist leiab Olev Remsu uusimast romaanist. Kuigi kaanele on trükitud uhkelt kollasega «mälestusromaan», pole see tegelikult tähtis, nagu pole oluline ka see, et kes on kelle prototüüp või et mis seos on lugejal Supilinnaga. Sest Remsu elustab 1961. aasta kevade, mil kosmosesse lendas Juri Gagarin, Supilinna tänavad ujutas üle Emajõgi ja ühe tavalise poisi hülgas tema isa.


See mahlane romaan pakub tollast olustikku kogu oma lõhnade, rõõmude ja argitavade ning süngemate hetkedega. Aga ka kirevaid inimtüüpe. Nii leiab «Supilinna poistest» retsidivist Kirilli – ohtralt tätoveeritud (alla-kuusteist-keelatud pildid) kriminaalse minevikuga isand peab end Supilinna vanemaks; endise majaproua, kes natsionaliseeritud majja suhtub endiselt kui perekonna varasse; kättesaadavatest juppidest autot ehitava sohvri, kes magavat oma teismelise tütrega ühes voodis; arstide poja, kelle koduse diivanilaua sahtel pungitab sajarublastest ning kommikarbid seisavad köögis kõrges virnas; alpinistist üliõpilase, kellele välismaalt saadetakse National Geographicu ajakirju jpt.

«Supilinna poiste» peategelaseks on aga üks täiesti tavaline 15-aastane poiss, nimeks Nikolai Mjarg, hüüdnimega Kolla, kehvematel hetkedel Tillu ja Pissu. Poiss, kes vahel end tunneb Mowgli, Tom Sawyeri, Pavlik Morozovi, Robin Hoodi, Oleg Koševoi, krahv Athose, Gagarini ja Antonionena, elab Supilinna tillukeses kööktoas koos aednikust ema ja vedurijuhist isaga. Kuna isa joob kogu oma üsnagi kopsaka palga maha, siis pole Kollal hommikusöögiks (aga ega vist ka õhtu- ja lõunasöögiks) muud kui praekartul, tema ainsaks õueriideks on isa vana, maani ulatuv khakivärvi raudteelasesinel.

Vaatamata sellele on Kolla rõõmsameelne, seltsiv noormees. Tal on sõpru – nii pärissõbrad, poolsõbrad kui veerandsõbrad, nagu Kolla ise oma kaaslasi nimetab. Olulisemateks sõpradeks peab ta hulkuvat peni Kosmost ja paksu Hansu, kes kehakaalu tõttu kooliskäimise asemel istub Herne tänaval laternaposti all, loetleb möödasõitvaid autosid ja lobiseb möödujatele, sh ka Kollale, maailma uudiseid.

Tartu 1. keskkoolis, praeguses ja endises Treffneris, iseloomustatakse Kollat targa (õpetab klassikaaslastele ja aasta vanemale naabripiigale matemaatikat), kuid laisana õpilasena, kel probleeme hoolsuse ja käitumisega. Kolla on ka tubli spordipoiss. Nii et täitsa vinks-vonks vend, kes tunneb huvi nii tüdrukute kui jääpangal sõitmise vastu.

Kuid mitte tühi kõht, lühike kasv (139 sentimeetrit) ja narritavad riided ei valmista Kollale suurimat muret. Ta igatseb kiitust, tunnustust, mõistmist. Koolis on ta õpetajate silmis klassi must lammas, võrokesest ema on veendunud, et kiitmine rikub lapse ära, ja isa…. Karjalast pärit, Punaarmees võidelnud isa on poisile suur autoriteet, oluline semu, keda ta vajab oma ellu rohkem kui midagi muud, kuid kes ühelt kevadiselt joomingult tulles leiab kodu asemel mõistmist ja lohutust hoopiski uue naise juures.

Remsu ei rõhuta seda traumat, ta ei rõhuta midagi. Ta lihtsalt näitab Kolla elu. Ja just see lihtsate lausetega, väikeste kordustega kirjutamisstiil on mõjuv, mõtlemapanev.

Sest pealtnäha on Kollal vaid tühised, vägagi tavalised argimured, tema hinges toimuv on kõigile nähtamatu. Remsu rebib eesriide alles leheküljel 341, kirjutades:

«Lõpp naljal!

Milline oli ta elu olnud?

Õudne! Nii ebaõiglane, et kividki kisendaksid, kui teada saaksid. Mis sest, et Kolla maailmarekordi püstitas, eilne päev oli täielik ila.

Ema kooli! Ei tule!»

Remsu lihtsas loos ühest täiesti tavalisest poisist peitub sügav traagika. Valu. Ja see pole vaid teismelise kasvuraskused. Kollast kirjutades näitab Remsu täiskasvanute maailma pimedust ja hoolimatust. Kuigi praegu ei pea enam hommikuti tänava otsast ämbritega vett tassima, ühestki hoovist ei leia sigu ega kuivkemmerguid, on inimesed jäänud samaks.

Samas on «Supilinna poisid» helge ja kohe kindlasti mitte õel raamat, seetõttu leiab ta koha riiulis, kus ees ootavad sellised raamatud nagu näiteks Astrid Lindgreni «Bullerby lapsed», Ferenc Molnári «Pál-tänava poisid», Jaan Rannapi «Koolilood» jpt.

Raamat

Olev Remsu
«Supilinna poisid»
Tänapäev, 2012
392 lk

 

Tagasi üles