«Kui iguumenja Filareta kirjutab, et klooster loobus 1990. aastatel täielikult oma varast, andes kõik üle riigile, siis jätab kloostri eestseisja mainimata, et see vara oleks õigusjärgluse alusel pidanud kuuluma hoopis EAÕK-le,» ütles Priit Rohtmets.
MPEÕKi vastulause
MPEÕK saatis sellele artiklile oma vastulause, mille avaldame täismahus.
MPEÕK ülempreester – teoloogile: Jõud ja õigus pole üks ja seesama
Ülempreester Igor Prekup (MPEÕK)
Anastasiya Tido artikkel «Teoloog Kuremäe kloostrile: õigeusu aluseid eiravast Moskvast lahtiütlemine on teie võimuses», mis põhineb peamiselt prof Priit Rohtmetsa sõnadel, sisaldab väidet, et Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta «eksitab avalikkust». Teisisõnu valetab. See on väga tõsine süüdistus, mis rikub inimese au ja väärikust, kes on tuntud ja austatud mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel väljaspool seda.
Artikkel on pikk ning kõigi selles sisalduvate moonutatud väidete analüüsimiseks pole ei mõtet, ruumi ega aega. Keskendun ainult kahele aspektile: kanooniliste reeglite tõlgendamine ning ilmaliku võimu poolt usuühendustele pealesunnitud üsna omapärase eestkoste tsiviilõiguslik aspekt.
Kaanonid, nende mõistmine ja rakendamine
Õigeusu Kiriku kanoonilises korpuses on kloostri elule pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. Kuid piiskopile allumise kohta on IV Kogumaapealse Kirikukogu 4. reeglis öeldud äärmiselt selgelt: «...Mungad peavad igas linnas ja piirkonnas alluma piiskopile, hoidma vaikust, pühenduma üksnes paastule ja palvele, viibides püsivalt nendes kohtades, kus nad maailmast lahti ütlesid, mitte sekkuma ei kiriku- ega ilmalikkudesse asjadesse...». See ongi see, millest iguumenja Filareta pidevalt räägib: oma piiskopile allumine ja mitte sekkumine välistesse, sealhulgas ka kiriklikesse asjadesse (mille hulka kuulub ka stavropigiaalse staatuse muutmise küsimus).
Siin on vajalik selgitus. Kuulekust, mille tõotus antakse mungaks pühitsemisel, tõlgendatakse sageli ekslikult pimeda allumisena, mistõttu massiteadvuses eksisteerib stereotüüp, mille kohaselt tajutakse munki kui inimesi, kellel on psüühikasse programmeeritud käitumismuster. Aga äkki see aktiveerub sõrmenipsu tulemusel ja kõik – mõistus lülitub välja ja inimene pole enam inimene, vaid robot, kes tegutseb vastavalt temasse sisestatud käitumisalgoritmidele. Kas on aga mõistlik tajuda tegelikkust läbi ulmetrilleri prisma? Kui juba hinnata munkluse fenomeni üldiselt ja selle konkreetseid väljendusi, normi ja patoloogiat selles, tuleks vähemalt üldistes joontes tutvuda askeetliku pärandiga ja lugeda, mida on kirjutanud ja kirjutavad kloostri elu eri tahkudest autorid, kes ühendavad kriitilise mõtlemise sügava usu ja aukartusega.
Üheks selliseks autoriks on üle-eelmise sajandi pühak piiskop Ignati Brjantšaninov, kes, arutledes kuulekuse vooruse üle, selgitab, et erinevalt administratiivsest allumisest on kuulekus alati suunatud Jumalale, ja Tema pärast osutatakse seda juba inimesele – olgu see siis ülem või iguumenja, vaimulik või piiskop, vastavalt Jumala käskudele ja kiriku reeglitele, samuti kiriku ja kloostri põhikirjale. Ja tema hoiatab ka vale kuulekuse eest: «Osuta ülemale ja teistele kloostri juhtidele siirast ja mitte inimestele meeldida püüdvat kuulekust, kuulekust, mis on vaba lipitsemisest ja meelitamisest, kuulekust Jumala pärast. Osuta kuulekust kõigile isadele ja vendadele nende käskudes, mis ei ole vastuolus Jumala Seaduse, kloostri põhikirja ja korra ning kloostri juhtkonna korraldustega. Kuid ära ole kunagi kuulekas kurjale, isegi kui peaksid kannatama oma kindlameelsuse ja mitte-inimestele-meeldida-püüdmise pärast mõningast kurbust.»
Sellest reeglist lähtudes, mida iganes ja kus iganes patriarh ei räägiks ega teeks, kuni ta ei nõua midagi jumalavastast iguumenja ja kloostri õdede poolt, on nad kohustatud talle kuulekust osutama ning (nagu nad ise mõistavad ja selgitavad) ei saa algatada stavropigiaalsest staatusest loobumist ja üleminekut teise piiskopi kanoonilisse alluvusse.
Kuid kloostri «vabastajad» püüavad veenda Pühtitsa kloostri iguumenjat koos õdedega ja kogu Eesti ühiskonda, et väljapääs on olemas: väidetavalt kirjutavad kaanonid ette eraldumist ketseritest, ja patriarh Kirill jutlustab ketserlust, nii et palun lahti öelda temast! Ja järjekordselt viidatakse Kahekordse Kirikukogu 15. reeglile. Kui varem omistati patriarhile ketserlust sõdapooldavate avalduste pärast, siis nüüd kaevati sügavamale ja viidatakse juba 1872. aasta Konstantinoopoli Kohaliku Kirikukogu otsusele, mis kutsuti kokku Bulgaaria Õigeusu Kiriku eraldumise vastu. Sellel Kirikukogul mõisteti tõepoolest hukka kirikuteadvuse moonutamine, mis väljendub kristliku põhimõtte «Kristuses pole kreeklast ega juuti» asendamises kirikurüüsse riietatud rahvuslusega. Patriarh Kirilli puhul on siin vähemalt millegi üle vaielda. Kuid just vaielda, mitte kohut mõista. Ja põhjus on järgnevas.
Esiteks, kuigi patriarh Kirill on Üleilmse Vene Rahvusliku Kogu (ÜVRK) eesistuja, mis võttis vastu skandaalse «Käsu» «Püha sõja» kohta «satanismi langenud Lääne» vastu, on formaalselt raske süüdistada patriarh Kirilli filetismi avalikus jutlustamises. Ta pole ju kusagil väitnud, et «Kristuses pole kreeklast ega juuti, vaid ainult venelased». Ta pole ka öelnud, et vene õigeusk on õigeusklikum kui kreeka või süüria, serbia või rumeenia jne. See tähendab, et kanooniliseks hukkamõistuks puudub 15. reegli ilmne tingimus: kirikukogul hukka mõistetud ketserluse avalik jutlustamine.
Teiseks, kuigi filetismi määratlus oli väga täpne (oma aja kohta) ja tasakaalukas, ei saanud mainitud Kohalik Kirikukogu, mis oli mõeldud Kogumaapealsena, selleks siiski mitte, kuigi selles osalesid erinevate autokefaalsete Kirikute esindajad. Jeruusalemma patriarh Kyrillos ei allkirjastanud otsust ja lahkus enne Kirikukogu lõppu, Antiookia patriarh Hierotheos küll allkirjastas, kuid koju naastes ei leidnud toetust oma Sinodis. Vene Kirik samuti ei hakanud toetama Bulgaaria Kiriku hukkamõistu. Filetismi määratluse enda vastu keegi ei vaielnud ja võib arvata, et see nähtus mõisteti kõigi poolt hukka. Kuid kuna see Kirikukogu ei saanud üldõigeusulikku tunnustust, jäi ta Kohalikuks Kirikukoguks, mille otsused kehtivad ainult Konstantinoopoli Kiriku piires, ja seetõttu ei tasu viidata tema otsustele kui alusele patriarh Kirilli kohtueelseks süüdimõistmiseks ja sellel alusel Pühtitsa kloostri ühepoolseks kanoonilise sideme katkestamiseks temaga. Tuleb tõdeda, et ka teine 15. reegli tingimus (ketserluse tunnistamine, mille mõistis hukka üldkiriklikult oluline Kirikukogu) ei ole samuti kohaldatav.
Lisaks on väga kummaline nõuda nunnadelt oma piiskopi hukkamõistmist ketserina, kui seda pole siiani teinud Kohalike Kirikute eestseisjad.
Ja kolmandaks, enne kui kedagi, olgugi mitte põhjuseta, filetismis süüdistada, oleks kohane meenutada, kuidas asutati 1993. aastal EAÕK.
Isegi kui...
Isegi kui oletada, et iguumenja Filareta argumendid ei pea teoloogilisele kriitikale vastu, siis esiteks on see puhtalt kiriku-sisene küsimus, mille arutamine nõuab teatud ettevalmistust ja on kohane teoloogilise diskussiooni raames, mitte «turuplatsil». Ja teiseks, isegi kui ta eksiks ja oleks sügavalt eksiteel, peaks ilmalik võim jätma tema eksimused tema enda südametunnistusele, mille vabadust, sõltumata sellest, kas tal on teoloogilises plaanis õigus või mitte, kaitseb Eesti Põhiseadus ja rahvusvaheline õigus.
Kui iguumenja käsitleb absoluutse kuulekuse rikkumist oma piiskopile (ülalselgitatud tähenduses) kui pattu, mis lahutab Jumalast ja määrab igavesele hukatusele, ning kloostri õed jagavad tema veendumust, siis sõltumata sellest, mida erinevad teoloogid sel teemal arvavad, ning sõltumata sellest, kas see on mõistlik kõrvaltvaataja seisukohast, peavad riigiametnikud sellega arvestama ega tohi sundida iguumenjat ja Pühtitsa kloostri õdesid tegutsema vastu oma südametunnistust.