Päevatoimetaja:
Tarvo Madsen
Saada vihje

Teoloog Kuremäe kloostrile: õigeusu aluseid eiravast Moskvast lahtiütlemine on teie võimuses (7)

Copy
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster (Kuremäe klooster).
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster (Kuremäe klooster). Foto: Eero Vabamägi

Kuremäe (Pühtitsa) kloostri iguumenja ehk peanunn Filareta pöördus valitsuse ja avalikkuse poole avaliku kirjaga, milles ta kritiseeris kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ta märkis, et seaduse vastuvõtmine sellisel kujul võib viia kloostri sulgemiseni. Õigeusu eksperdid arvavad, et iguumenja eksitab avalikkust ja ignoreerib patriarh Kirilli ideedes sisalduvat ketserlust.

Filareta kinnitab oma kirjas, et klooster ei saa iseseisvalt patriarhile allumisest keelduda. Seejuures ei saa Eesti esindajad patriarh Kirilliga läbirääkimisi pidada, kuna Moskva patriarhaat on tunnistatud agressiooni toetavaks organisatsiooniks.

Pühtitsa eesseisja iguumenja Filareta kirja kommenteerib filosoofiadoktor, teoloog ja kirikuloolane Priit Rohtmets.

Tema arvates annab seaduseelnõu kloostrile võimaluse muuta kanoonilist jurisdiktsiooni ilma Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli poole pöördumata. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on valmis kloostri vastu võtma ja selle sulgemist ei ole kavas.

Kirikuloo kaasprofessor Priit Rohtmets.
Kirikuloo kaasprofessor Priit Rohtmets. Foto: Kristjan Teedema

Teoloog selgitas, et tegelikult on olemas kiriklik-õiguslikud mehhanismid olukorra rahumeelseks lahendamiseks: vastavalt õigeusu autoriteetide kanoonilistele tõlgendustele on nii kloostril kui ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul (MP EÕK) tervikuna õigus loobuda alluvusest Moskva patriarhaadile.

Patriarh Kirill kuulutab vene maailma ideoloogiat, mis on etnofületistlik. See on õigeusu marurahvuslus, mis pole kiriku kaanonite ehk kirikuõigusega kooskõlas. 1872. aasta kirikukogul tunnistati see õigeusu kirikus eksiõpetuseks.

MP EÕK esindaja, ülempreester Igor Prekup, on juba püüdnud tõlgendada kaanonit traditsioonilisest praktikast erinevalt. Antud juhul tuleks juhinduda 861. aasta Konstantinoopoli kirikukogu 15. kaanonist.

Eriti oluline on selle lõpuosa, ütleb Rohtmets: «Need, kes astuvad välja osadusest eestseisjaga, kes avalikult kuulutab pühade kirikukogude ja isade poolt hukka mõistetud ketserlikku õpetust, ei kuulu kanoonilise karistuse alla selle eest, et nad osaduse katkestasid.»

Konstantinoopoli kirikukogu 861. aasta 15. kaanoni tekst (tõlge kreeka keelest)

See, mis on sätestatud presbüteritele ja piiskoppidele ja metropoliitidele, kehtib veelgi enam patriarhidele. Nõnda, kui presbüter või piiskop või metropoliit peaks julgema taganeda osadusest omaenese patriarhiga ja mitte viitama tema nimele jumalateenistusel, vastavalt sellele, mis on määratud ja reguleeritud, ning tekitama lõhe veel enne tema (patriarhi) lõpliku ja sinodaalse hukkamõistu ilmumist, arvab püha sinod tema täielikult võõrdunuks olevat kogu preestriseisusest – seda vaid juhul, kui taolise seadusetuse tegija on süüdi mõistetud. Need asjad on määratud ja pitseeritud seoses nendega, kes, süüdistades oma eestseisjaid kuritegudes, tekitavad lõhesid ning lõhuvad kiriku ühtsust,» ütles teoloog.

Küll aga need, kes seoses mõne hereesiaga, mis on hukka mõistetud pühade sinodite ja isade poolt, eemaldavad endid osadusest oma eestseisjaga, kes seda hereesiat avalikult kuulutab ja häbitult kirikus õpetab, neile ei kohaldu mitte kanooniline karistus, olles endid eraldanud osadusest niinimetatud piiskopiga enne sinodaalset otsust (hinnangut), vaid kohane austus, mis on vääriline õigeusklikele. Sest nad ei ole hukka mõistnud mitte piiskoppe, vaid valepiiskoppe ja valeõpetajaid, ning pole lõhestanud kiriku ühtsust, vaid hoopis üritanud kirikut päästa jagunemistest ja lõhedest.

Vastavalt Athose mäe püha Nikodemose (1749-1809) tõlgendusele tegeleb selle kaanoni esimene osa moraalset laadi teemadega (näiteks süüdistus korruptsioonis jne), samas kui kaanoni teine pool hereesia ehk eksiõpetuse kuulutamisega ja puudutab sellega seoses ka eksiõpetust avalikult kuulutavat ülemhingekarjast.

Varem on sõna võtnud ka teised autoriteetsed teoloogid, kes samuti leiavad, et patriarh Kirill kuulutab ketserlikku õpetust ja oleks kanooniliselt õige ja õigustatud tema alluvusest lahkuda.

Kirill Govorun oli üldkirikliku aspirantuuri ja doktorantuuri prorektor ning samuti Vene Õigeusu Kiriku õppekomisjoni aseesimees. Govorun on seisukohal, et Pühtitsa kloostri seisukoht põhineb ekslikel argumentidel.

«Kloostrikoguduse jurisdiktsiooniline staatus ei ole seotud vaimuliku struktuuri või selle liikmete antud tõotustega – need on kaks täiesti erinevat mõõdet,» ütleb Govorun.

Arhimandriit ja teoloogiadoktor Kirill Govorun.
Arhimandriit ja teoloogiadoktor Kirill Govorun. Foto: личный архив

Priit Rohtmetsa sõnul võib sellistel juhtudel osaduse katkestada isegi enne sinodi või kirikukogu hukkamõistvat otsust: „See on kiriku kaitsemehhanism, sest piiskopid on ju kirikus ühtlasi ka armulaua kaitsjad ja kirikliku korra tagajad.«

Arhimandriit Kirill Govorun rõhutas, et kui võtta kloostri väiteid tõena, võib jõuda õigeusu seisukohalt ebakorrektse väiteni, et päästmine ise või vaimulik täiuslikkus sõltub jurisdiktsioonist.

«See mõte ei ole kuidagi kooskõlas õigeusu õpetuse ega kloostritraditsioonidega,» selgitas arhimandriit. Ta ütleb, et kloostrite ajaloos algatasid kogukonnad väga sageli ise küsimusi oma jurisdiktsiooni kohta, nad mõistsid korduvalt hukka piiskopid ja isegi patriarhid, kes kaldusid kõrvale õigeusu normidest.

Praegusel juhul on nii EAÕK-i (Eesti Apostlik Õigeusu Kirik, mis allub Konstantinoopolile) metropoliit Stefanus, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus, aga ka tuhanded õigeusu õpetlased ja vaimulikud tuvastanud ja selle põhjal esitanud ka rahvusvaheliselt suurt tähelepanu pälvinud deklaratsiooni, et patriarh Kirill kuulutab Vene maailma ideoloogiat, mis on etnofületistlik. See on õigeusu marurahvuslus, mis pole kiriku kaanonite ehk kirikuõigusega kooskõlas. «1872. aasta kirikukogul tunnistati see õigeusu kirikus eksiõpetuseks,» ütles Rohtmets.

Rohtmets selgitas ka, miks Konstantinoopoli patriarh Bartolomeos niisugusel puhul palvetab liturgial jätkuvalt patriarh Kirilli eest.

«Kõik, kes on EAÕK-i liturgiast osa saanud, teavad, et Kirilli hoiavad eestpalves ka EAÕK-i liikmed. Ent tähele tuleb panna, et kui kõigile teistele kirikupeadele palutakse liturgial palju aastaid, siis Kirilli eest palvetatakse sõnadega: „Issand heida armu», ehk teisisõnu kutsuvad õigeusklikud sel viisil Kirilli meeleparandusele. See ongi kiriku viis näidata, et asjad Vene Õigeusu Kirikuga on väga halvasti ja tuleb meelt parandada,» ütleb teoloog.

Ta märkis ka ühte kiriku ajalugu puudutavat arusaamatust. Kloostri eestseisja Filareta näib avalikus kirjas ignoreerivat tõsiasja, et aastatel 1923–1940 oli Eestis ainsa õigeusu kirikuna registreeritud EAÕK, mis erinevalt 2002. aastal registreeritud MPEÕK-st ei tegutsenud VÕK-i koosseisus.

Rohtmetsa sõnul sai Eesti Vabariigis EAÕK-i koosseisus tegutsenud Pühtitsa klooster tegevust jätkata, samal ajal kui Nõukogude Liidus kloostrid suleti. Nõukogude okupatsiooni ajal lõpetati kanoonilise korra vastaselt EAÕK-i tegevus ja moodustati Eestis VÕK-i piiskopkond.

Kloostri praegune olukord on tingitud Eesti kunagisest kuulumisest Vene impeeriumi ja NSV Liidu koosseisu.

Bila Tserkva metropoliit Eustratius, Kiievi õigeusu teoloogiaakadeemia professor, ütleb Filareta seisukoha kohta: «Ajaloost võib leida palju näiteid kloostrikogukondade kohta, kes olid rahulolematud poliitiliste muutustega ja muutsid oma asukohta».

Näiteks Kiievi-Petseri vaga Antonius lahkus Kiievist ja asus Tšernihivisse elama, kuna tal tekkis konflikt vürstiga. Valaami kloostri mungad asusid ümber Soome, kui selle kloostri maad langesid NSV Liidu okupatsiooni alla, ja jätkasid oma kloostrikogukonna elu seal.

«Kui iguumenja Filareta kirjutab, et klooster loobus 1990. aastatel täielikult oma varast, andes kõik üle riigile, siis jätab kloostri eestseisja mainimata, et see vara oleks õigusjärgluse alusel pidanud kuuluma hoopis EAÕK-le,» ütles Priit Rohtmets.

Tema arvates on kirikul õigus see vara ka praegu riigilt tagasi küsida. See oli Eesti Vabariigi ja EAÕK-i poolne vastutulek, et 1990. aastatel kloostri õiguslikus seisukorras mingeid muudatusi ette ei võetud.

MPEÕKi vastulause

MPEÕK saatis sellele artiklile oma vastulause, mille avaldame täismahus.

MPEÕK ülempreester – teoloogile: Jõud ja õigus pole üks ja seesama

Ülempreester Igor Prekup (MPEÕK)

Anastasiya Tido artikkel «Teoloog Kuremäe kloostrile: õigeusu aluseid eiravast Moskvast lahtiütlemine on teie võimuses», mis põhineb peamiselt prof Priit Rohtmetsa sõnadel, sisaldab väidet, et Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta «eksitab avalikkust». Teisisõnu valetab. See on väga tõsine süüdistus, mis rikub inimese au ja väärikust, kes on tuntud ja austatud mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel väljaspool seda.

Artikkel on pikk ning kõigi selles sisalduvate moonutatud väidete analüüsimiseks pole ei mõtet, ruumi ega aega. Keskendun ainult kahele aspektile: kanooniliste reeglite tõlgendamine ning ilmaliku võimu poolt usuühendustele pealesunnitud üsna omapärase eestkoste tsiviilõiguslik aspekt.

Kaanonid, nende mõistmine ja rakendamine

Õigeusu Kiriku kanoonilises korpuses on kloostri elule pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. Kuid piiskopile allumise kohta on IV Kogumaapealse Kirikukogu 4. reeglis öeldud äärmiselt selgelt: «...Mungad peavad igas linnas ja piirkonnas alluma piiskopile, hoidma vaikust, pühenduma üksnes paastule ja palvele, viibides püsivalt nendes kohtades, kus nad maailmast lahti ütlesid, mitte sekkuma ei kiriku- ega ilmalikkudesse asjadesse...». See ongi see, millest iguumenja Filareta pidevalt räägib: oma piiskopile allumine ja mitte sekkumine välistesse, sealhulgas ka kiriklikesse asjadesse (mille hulka kuulub ka stavropigiaalse staatuse muutmise küsimus).

Siin on vajalik selgitus. Kuulekust, mille tõotus antakse mungaks pühitsemisel, tõlgendatakse sageli ekslikult pimeda allumisena, mistõttu massiteadvuses eksisteerib stereotüüp, mille kohaselt tajutakse munki kui inimesi, kellel on psüühikasse programmeeritud käitumismuster. Aga äkki see aktiveerub sõrmenipsu tulemusel ja kõik – mõistus lülitub välja ja inimene pole enam inimene, vaid robot, kes tegutseb vastavalt temasse sisestatud käitumisalgoritmidele. Kas on aga mõistlik tajuda tegelikkust läbi ulmetrilleri prisma? Kui juba hinnata munkluse fenomeni üldiselt ja selle konkreetseid väljendusi, normi ja patoloogiat selles, tuleks vähemalt üldistes joontes tutvuda askeetliku pärandiga ja lugeda, mida on kirjutanud ja kirjutavad kloostri elu eri tahkudest autorid, kes ühendavad kriitilise mõtlemise sügava usu ja aukartusega.

Üheks selliseks autoriks on üle-eelmise sajandi pühak piiskop Ignati Brjantšaninov, kes, arutledes kuulekuse vooruse üle, selgitab, et erinevalt administratiivsest allumisest on kuulekus alati suunatud Jumalale, ja Tema pärast osutatakse seda juba inimesele – olgu see siis ülem või iguumenja, vaimulik või piiskop, vastavalt Jumala käskudele ja kiriku reeglitele, samuti kiriku ja kloostri põhikirjale. Ja tema hoiatab ka vale kuulekuse eest: «Osuta ülemale ja teistele kloostri juhtidele siirast ja mitte inimestele meeldida püüdvat kuulekust, kuulekust, mis on vaba lipitsemisest ja meelitamisest, kuulekust Jumala pärast. Osuta kuulekust kõigile isadele ja vendadele nende käskudes, mis ei ole vastuolus Jumala Seaduse, kloostri põhikirja ja korra ning kloostri juhtkonna korraldustega. Kuid ära ole kunagi kuulekas kurjale, isegi kui peaksid kannatama oma kindlameelsuse ja mitte-inimestele-meeldida-püüdmise pärast mõningast kurbust.»

Sellest reeglist lähtudes, mida iganes ja kus iganes patriarh ei räägiks ega teeks, kuni ta ei nõua midagi jumalavastast iguumenja ja kloostri õdede poolt, on nad kohustatud talle kuulekust osutama ning (nagu nad ise mõistavad ja selgitavad) ei saa algatada stavropigiaalsest staatusest loobumist ja üleminekut teise piiskopi kanoonilisse alluvusse.

Kuid kloostri «vabastajad» püüavad veenda Pühtitsa kloostri iguumenjat koos õdedega ja kogu Eesti ühiskonda, et väljapääs on olemas: väidetavalt kirjutavad kaanonid ette eraldumist ketseritest, ja patriarh Kirill jutlustab ketserlust, nii et palun lahti öelda temast! Ja järjekordselt viidatakse Kahekordse Kirikukogu 15. reeglile. Kui varem omistati patriarhile ketserlust sõdapooldavate avalduste pärast, siis nüüd kaevati sügavamale ja viidatakse juba 1872. aasta Konstantinoopoli Kohaliku Kirikukogu otsusele, mis kutsuti kokku Bulgaaria Õigeusu Kiriku eraldumise vastu. Sellel Kirikukogul mõisteti tõepoolest hukka kirikuteadvuse moonutamine, mis väljendub kristliku põhimõtte «Kristuses pole kreeklast ega juuti» asendamises kirikurüüsse riietatud rahvuslusega. Patriarh Kirilli puhul on siin vähemalt millegi üle vaielda. Kuid just vaielda, mitte kohut mõista. Ja põhjus on järgnevas.

Esiteks, kuigi patriarh Kirill on Üleilmse Vene Rahvusliku Kogu (ÜVRK) eesistuja, mis võttis vastu skandaalse «Käsu» «Püha sõja» kohta «satanismi langenud Lääne» vastu, on formaalselt raske süüdistada patriarh Kirilli filetismi avalikus jutlustamises. Ta pole ju kusagil väitnud, et «Kristuses pole kreeklast ega juuti, vaid ainult venelased». Ta pole ka öelnud, et vene õigeusk on õigeusklikum kui kreeka või süüria, serbia või rumeenia jne. See tähendab, et kanooniliseks hukkamõistuks puudub 15. reegli ilmne tingimus: kirikukogul hukka mõistetud ketserluse avalik jutlustamine.

Teiseks, kuigi filetismi määratlus oli väga täpne (oma aja kohta) ja tasakaalukas, ei saanud mainitud Kohalik Kirikukogu, mis oli mõeldud Kogumaapealsena, selleks siiski mitte, kuigi selles osalesid erinevate autokefaalsete Kirikute esindajad. Jeruusalemma patriarh Kyrillos ei allkirjastanud otsust ja lahkus enne Kirikukogu lõppu, Antiookia patriarh Hierotheos küll allkirjastas, kuid koju naastes ei leidnud toetust oma Sinodis. Vene Kirik samuti ei hakanud toetama Bulgaaria Kiriku hukkamõistu. Filetismi määratluse enda vastu keegi ei vaielnud ja võib arvata, et see nähtus mõisteti kõigi poolt hukka. Kuid kuna see Kirikukogu ei saanud üldõigeusulikku tunnustust, jäi ta Kohalikuks Kirikukoguks, mille otsused kehtivad ainult Konstantinoopoli Kiriku piires, ja seetõttu ei tasu viidata tema otsustele kui alusele patriarh Kirilli kohtueelseks süüdimõistmiseks ja sellel alusel Pühtitsa kloostri ühepoolseks kanoonilise sideme katkestamiseks temaga. Tuleb tõdeda, et ka teine 15. reegli tingimus (ketserluse tunnistamine, mille mõistis hukka üldkiriklikult oluline Kirikukogu) ei ole samuti kohaldatav.

Lisaks on väga kummaline nõuda nunnadelt oma piiskopi hukkamõistmist ketserina, kui seda pole siiani teinud Kohalike Kirikute eestseisjad.

Ja kolmandaks, enne kui kedagi, olgugi mitte põhjuseta, filetismis süüdistada, oleks kohane meenutada, kuidas asutati 1993. aastal EAÕK.

Isegi kui...

Isegi kui oletada, et iguumenja Filareta argumendid ei pea teoloogilisele kriitikale vastu, siis esiteks on see puhtalt kiriku-sisene küsimus, mille arutamine nõuab teatud ettevalmistust ja on kohane teoloogilise diskussiooni raames, mitte «turuplatsil». Ja teiseks, isegi kui ta eksiks ja oleks sügavalt eksiteel, peaks ilmalik võim jätma tema eksimused tema enda südametunnistusele, mille vabadust, sõltumata sellest, kas tal on teoloogilises plaanis õigus või mitte, kaitseb Eesti Põhiseadus ja rahvusvaheline õigus.

Kui iguumenja käsitleb absoluutse kuulekuse rikkumist oma piiskopile (ülalselgitatud tähenduses) kui pattu, mis lahutab Jumalast ja määrab igavesele hukatusele, ning kloostri õed jagavad tema veendumust, siis sõltumata sellest, mida erinevad teoloogid sel teemal arvavad, ning sõltumata sellest, kas see on mõistlik kõrvaltvaataja seisukohast, peavad riigiametnikud sellega arvestama ega tohi sundida iguumenjat ja Pühtitsa kloostri õdesid tegutsema vastu oma südametunnistust.

Tagasi üles