Eelmisel nädalal kihas Euroopa, kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer teatasid, et vajadusel kaitseb kummagi riigi tuumavihmavari NATO liikmeid. Selle mõistmiseks tuleb arvestada, et mõlemad riigijuhid püüavad praegu poliitilist kapitali koguda ning on selgelt tunda, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on omavahel sõbralikus, kuid konkureerivas dünaamikas. See konkurents ei pruugi aga igavesti kesta, sest mõlema liidri poliitiline toetus oma kodumaal on habras – varem või hiljem võib ametisse astuda uus juht, kellel on hoopis teistsugused seisukohad. See on omakorda pannud mitmed NATO riigid mõtlema – kuigi avalikult sellest palju ei räägita –, kas tuleks hakata arendama oma tuumaprogrammi.
Esimene riik, kellelt seda võiks oodata, on loomulikult Ukraina, kes ei kuulu NATO-sse ja keda ründab suurima tuumaarsenaliga agressorriik. Ukrainale oleks selline samm strateegiliselt keeruline, sest mitmed lääneriigid ei kiidaks seda heaks. Paljude lääne suurjõudude vaade on pikem kui ainuüksi praegu käimas olev sõda. Keegi ei taha, et jõupositsioonile oleks lisakonkurentsi, ja ka Ukraina puhul ei saa ilmtingimata pead panti panna, et näiteks järgmise 20-30 aasta jooksul ei muutu see riik ühtäkki venemeelseks. Samuti varitseb oht, et selline tegevus võib Venemaad veelgi agressiivsemaks muuta. Teisalt aga asetaks see Ukraina olukorda, kus ka Venemaa president Vladimir Putin peab tõsiselt arvestama tuumaheidutuse väljavaatega.