:format(webp)/nginx/o/2025/03/07/16701837t1hd41f.jpg)
Ehkki Ukraina ja tegelikult kogu lääs on hoolimata Ameerika Ühendriikide viimase aja suunamuutusest nendega jätkuvalt sõbralikud, seisavad nad tegelikult keerulise küsimuse ees – kuidas tasakaalustada vastaspoole ja endise partneri jõuõlga? Üks lahendus võib olla tuumarelvastumine.
Eelmisel nädalal kihas Euroopa, kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer teatasid, et vajadusel kaitseb kummagi riigi tuumavihmavari NATO liikmeid. Selle mõistmiseks tuleb arvestada, et mõlemad riigijuhid püüavad praegu poliitilist kapitali koguda ning on selgelt tunda, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on omavahel sõbralikus, kuid konkureerivas dünaamikas. See konkurents ei pruugi aga igavesti kesta, sest mõlema liidri poliitiline toetus oma kodumaal on habras – varem või hiljem võib ametisse astuda uus juht, kellel on hoopis teistsugused seisukohad. See on omakorda pannud mitmed NATO riigid mõtlema – kuigi avalikult sellest palju ei räägita –, kas tuleks hakata arendama oma tuumaprogrammi.