Mulle jäi lapsepõlvest meelde selline laulurida: «Tsuu-tsuu-tsuu, tule minu juurde džungli, sealt saad sa banaane, sealt saad sa (pole meeles see sõna kahjuks) – sinu ema, minu ema, mõlemad lollid on.» Mäletan seda laulu, ilmselt siis lorilaulu, laulmas oma vanaonu. See on mu esimene kokkupuude millegagi, mida võib nimetada eksootikaks. See laul on kui eksootiline luup, mis mul aeg-ajalt peas keerlema hakkab. Teatud mõttes on see nagu needus. Teatud mõttes ongi eksootika üks needus.