INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Peep Puks. Kuskil peab alguskokkukõla olema

Filmi- ja telerežissöör Peep Puks märkab, näeb, tunnustab inimesi enda ümber. Kohtumise vältel räägib ta ikka ja jälle inimestest, kellega elu teda on kokku viinud ja koos hoidnud. Foto: Vahur Laiapea

Vabas Eestis sündinud inimesed on umbes täpselt 34 ja nooremad või 85 ja vanemad. Peep Puks sai 17. aprillil 85. Tema sündis viimaseid kuid vabas Eestis 1940. aastal. Ei mõelnud ma selle sünnipäeva peale, kui Peebule helistasin ja küsisin, kas tohin temast loo kirjutada. Lihtsalt juhtus nõnda. Juhtus hästi.

1944. aasta märtsipommitamisest on Peebul meeles punetav taevas Tallinna kohal. Kivimäe, kus ta sündis ja kasvas, oli siis Nõmme linna osa. Plahvatuste helisid Peep ei mäleta. Ainult tulekahjude kuma. Väikevend Tiit seda näha ei saanud, vaid kuulda võis ta sõda ema kõhust. Vennas Tiit sündis 10. juunil 1944 ja jäi Peebu väikevennaks kuni surmani 2009. aastal. Vennas oli hella hingega, ütleb Peep Tiidu kohta. Uue Eesti algusaastatel läks Tiit tööle vastloodud Tallinna laste turvakodusse, mis algul kandis Lilleküla turvakodu nime. Elu viimastel aegadel pani Tiit Lahemaa maakodus kirja oma turvakodus töötatud aja mälestused. Nägi neid raamatuna, ilmununa. «Varjupaik» on raamatu nimi. Suurima tänuga. Väikeveli. Sellise pühenduse on ta kirja pannud suurele vennale kingitud raamatusse, mille Peebu käest lugemiseks laenan.

Peebu ja Tiidu isa oli lastekodulaps. Isa vanemad surid tüüfusesse rongis, teel end kommunismi ja kodusõjaga piinavalt Venemaalt Eestisse. Keegi ei tea, kuhu, millise raudteetammi taha nende kehad rongist välja tõsteti ja puhkama jäeti. Lapsed – poeg ja tütar – ent jõudsid Eestisse ja kasvasid Riisipere lastekodus. Sealt võivad pärit olla, isalt päranduseks saadud olla ka Peebu ja Tiidu hellad hinged.