INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Marika. Emakeel, ema keel ja laste keel

Marika Sepp tunneb puudust, et ei saa laste ja lapselastega rääkida oma emakeeles, aga on õnnelik selle üle, et tema lapselapsed saavad oma vanematega emakeeles suhelda. Foto: Vahur Laiapea

Ma tahaksin, et töökaaslased küsiksid minu käest, kuidas mu lastel ja lapselastel läheb, ütleb Marika mulle meie kohtumise lõpus. Ma tahaksin neile rääkida, kui toredad nad on. Kui tublid mu lapsed on. Kuidas ma neid armastan. Aga töökaaslased ei küsi. Nad teavad, et mu lapsed ja lapselapsed on kurdid, ja arvavad vist, et säästavad mind vaikimisega. See teeb mulle haiget, see nende vaikimine.

Me oleme Marika Sepaga tuttavad vähemalt 36 aastat. Kokku viisid meid tema lapsed. Töötasin neil ammustel aastatel kurtide laste õpetajana ning hakkasin süüvima viipekeele tähtsusesse ja tähendusse kurtide laste jaoks. Marika ja Toomas Sepa lapsed sündisid 1985. ja 1987. aastal. Kristina ja Martin. Toredad, terved, targad. Kurdid. No ja siis? Mida see tähendas siis? Tähendab nüüd? Millise tee on Marika ja Toomas läbi käinud selle 40 aasta jooksul? Selle loo ilmumise järgne päev on emadepäev. See lugu on enam emast, vähem isast.

Viipleme veidi viipenimesid, hea lugeja. Neid võib inimesel mitu olla. Pange mõlemad käed rusikasse ja koputage paar korda parema käe rusikaga vastu rusikas vasakut kätt. Suuga võib samal ajal vaikselt hääldada SEPP. ISA-SEPP, EMA-SEPP. Nii kutsuti Marikat ja Toomast kurtide kogukonnas varem, kui nende lapsed väiksed olid. Nüüd, vanemas vanuses on Marika ja Toomas saanud uue viipenime karvkatte järgi – Marika oma lokkis pea ja Toomas habeme järgi. Need nimed jääksid alles ka siis, kui Marika juuksed sirgeks sirgendaks ja Toomas habeme maha ajaks.