REPORTAAŽ ⟩ Sõida seenele! Kevadseenele!

Tõnu Ploompuu sööb männi-käbikõrgese ära. Foto: Tairo Lutter

Just nüüd on viimane aeg tuua metsast välja kuhjade viisi kurreleid, kogritsaid ja mürkleid – kui on piisavalt õnne. Kuid vähemasti kogritsate puhul on õnne kõrval hiljem vaja ka teadmisi – ellujäämiseks.

On hall ja udune maiõhtu, on külm otsekui talvel. Kui fotograafi auto imbub lõpuks läbi Tallinna kesklinna ummikute ja saabub Männikule, tundub linnaäär iseäranis tusasena – peagi läigatavad vasemalt vastu karjääri tinased veed. Hetk veel ja juba õpetab Tallinna Ülikooli botaanika- ja mükoloogialektor Tõnu Ploompuu tagaistmelt, et nüüd ongi käes õige hetk pöörata metsa vahele, kuhu viib kehva sillutisega autolaiune rada.

Me läheme seenele ning kes oleks parem teejuht kui mitte vahvate vuntsidega Ploompuu, kes käib seenel aasta ringi (näiteks jaanuaris-veebruaris saab noppida puutüvedelt sametkõrgeseid ja austerservikuid). Teadlane, kes võib peatuda nii peentel teemadel nagu lõunapoolsema levikuga ja meil varem vaid Saaremaal esinenud loor-kärbseseene hiilgavad maitseomadused (kuigi Punase Raamatu ohustatud liigina seda korjata ei tohiks), ent teha ka väga praktilisi ja meeldejäävaid kokkuvõtteid, nagu: «Piritalt on lootust saada kogritsat, Männikult aga lisaks kogritsale ka kurrelit!»