Esimene Ida-Euroopast: Irja Lutsarile anti Bukarestis üle Bill Marshalli auhind

Bukarestis anti Irja Lutsarile (vasakul) üle väärikas auhind. Foto: Erakogu

Euroopa Laste Infektsioonhaiguste Ühing (ESPID) andis täna viroloogile ja riigikogu liikmele Irja Lutsarile (Eesti 200) üle Bill Marshalli auhinna, tunnustades tema silmapaistvat panust nakkushaiguste alasesse teadustöösse.

Lutsari sõnul on tegemist väga suure tunnustusega ning esimest korda ajaloos antakse auhind idaeurooplasele. «See on tõesti väga-väga suur au! Olen piiritult tänulik ESPIDile ja kõigile oma kolleegidele, kelle roll selles auhinnas on hindamatu,» ütles ta. 

Sellest, et tänavu Bukarestis toimuval aastakoosolekul antakse auhind üle just talle, sai Lutsar teada mõni aeg tagasi, kuid pidi seda saladuses hoidma. Auhinda kätte saades tuli tal teha ka 25 minuti pikkune ettekanne oma elutööst. «No see ei ole naljaasi. Lisaks pidin ju inimestele rääkima nii, et see neile huvitav oleks,» lausus viroloog. Lutsar tunnistas, et kõnepulti jõudes tabas teda väikene kohmetus, sest saalis istus samal ajal pea tuhat inimest ning paljud jälgisid toimuvat ka interneti vahendusel. «Ma ei saanud kõnepuldis prillitoosi lahti teha. Ma olen ju oma elus tuhandeid ettekandeid teinud, aga korraga ei teadnud ma enam, missugune nupp esitlust edasi viib – see võttis aega,» märkis ta. 

Irja Lutsar tegi Bukarestis toimuval üritusel ka ettekande. Foto: Erakogu

Ettekannet alustas Lutsar oma perekonna looga, rääkides oma emast, tädist ja vanaemast, kes kannatasid palju pärast teist maailmasõda ning kelle haridustee poliitilistel põhjustel pooleli jäi. «Paljud inimesed väljaspool Eestit on minu juurde tulnud, et ka nende vanematel on sellised lood – sellega tõmbas inimestel silmad märjaks,» rääkis Lutsar. 

Ennekõike keskendus Lutsar oma ettekandes aga antibiootikumide ja ravimite doseerimisele, toetudes ka oma doktoritööle. «Püüdsin näidata, et inimesed võivad olla sarnased, aga kui määrata sama doos kõigile – üks tablett kolm korda päevas – sõltumata, kas sa oled naine või mees, paks või peenike, väga haige või veidi tervem, ei pruugi kõigile sobida,» tõdes ta. «Lõpetasin oma ettekande lausega, et mina olen oma karjääri lõpus, aga see personaalne ravimite doseerimine on alles oma teekonna alguses. Kõigepealt tuleb näidata, et probleem on olemas ja see on tõeline probleem, siis sa pead hakkama otsima, kuidas sa probleemi lahendad,» lisas Lutsar. 

Ettekande lõppedes teenis Lutsar publikult suure aplausi – tema silmis on ka see suur auhind. «Ma olen üle 30 aasta olnud selle ühingu liige, ma olen väga paljude inimestega siin (seltsis – toim) koostööd teinud, aastaid käinud siin konverentsil. Inimesed tunnevad mind ja teavad, mis ma olen ja mida ma ei ole. See on ka väga oluline!»

Võitu plaanib Lutsar tähistada õhtusöögiga ning juba homme Eestisse tagasi suunduda. «See ongi nagu igasugune pingelangus. Ma olen iga päev mõelnud sellele ettekandele, et mida võiksin veel öelda ja mida võiksin ära jätta. Võtan sõpradega pokaali veini ja tähistame!»