:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/30/16879430t1h2d5f.jpg)
On 1999. aasta suvi. Kuressaare kihab turistidest ja saare neiu Anita jookseb siin oma armastusele otsa. Küsivad kolm Rootsist tulnud meest hea söögikoha järele. Kaks on vanad, üks noor. Anita juhatab nad Kuursaali. Mõne aja pärast paneb seljakotti hambaharja ja veidi riideid, võtab passi, seilab Rootsimaale. Selle noore rootslase juurde.
Ikka ja jälle tuleb Hemingway meelde. Tema looming, kuhu enesetapp justkui sisse oli kirjutatud. Ja see, et igas sadamas oli ta mõnd eestlasest meremeest kohanud. Ei sõnagi merenaistest. Hemingway, vana matšo, ei jaganud poliitkorrektsest keelekasutusest midagi ja pani endale püssitoru suhu enne, kui poliitkorrektsus siin ilmas üldse teemaks tõusis ja epideemia mõõtmed võttis. Pealekauba olevat Hemingway kirjutanud PURJUS eestlastest.
Anita ei ole enam meremees ega merenaine, aga üheksakümnendate lõpus oli. Siis töötas ta kalalaeva peal, mille kodusadam oli Saaremaal. Heeringapüügilaev olla olnud, millega heeringad kuivale maale toodi ja kalatööstusesse viidi. Kes veel ei tea – heeringas EI OLE püüdmise ajal veel soolane. Ta ei ole isegi mitte õrnsoolaheeringas.